Arthur C. Clarke “Comarre’i lõvi” 12.12.2011
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Arthur C. Clarke
2 comments
“Orpheuse Raamatukogu” on järjekordne Eesti ulmesari, sedakorda kirjastuselt “Fantaasia”, koostajaks Raul Sulbi. Varem on sarjas ilmunud kolm raamatut, kuid nende lugemise vastu on mul huvi puudunud, sest: Lovecrafti Cthulhu-õudus jätab mind enamaltjaolt külmaks (lauamäng “Mansions of Madness” on erand 
); Charles Stross’i “Accelerando” jättis kirjanikust nii hea mulje, et ei taha seda mingi lühiteksti lugemisega ära solkida; ja Howardi fantasy‘t ma ei loe… sest ma ei loe üldjuhul üldse mingit fantasy’t.
Kui aga kirjastus “Fantaasia” andis oma Facebooki lehel teada, et neljas sarja raamat on Arthur C. Clarke’ilt, siis… ma pidin selle saama. 
Tormasin siis laupäeval peale tööpäeva lõppu Rahvusraamatukogus toimuvale kirjastuste jõulumüügile, kus juba oma kraami kokku pakkiva kirjastuse esindaja käest raamatu ka 8 euro loovutamisel kätte sain.
Õhtul kodus viskasin ajutiselt kõrvale hetkel pooleli oleva “Tuhat ja üks ööd” ning asusin lugema. Ning lugesin ja lugesin, kuni see ca 60-leheküljeline lühiromaan läbi sai.
Raamatu sisust on Ulmekirjanduse Baasis ammendava ülevaate andnud kogumiku koostaja Raul Sulbi ja seega ma sellest siin uut kokkuvõtet tegema ei hakka. Pigem panen kirja oma arvamuse ja esmamulje nii konkreetsest raamatust kui ka “Orpheuse Raamatukogu” sarjast üldisemalt.
Raamatut ostma ja lugema meelitatati mind eelkõige kuulsa nimega, kuid ka sellega, et raamatu tutvustuses viidati Clarke’i romaanile “Linn ja tähed”, mille paralleeltekstiks “Comarre’i lõvi” olevat. Olgem ausad, oleks piisanud lihtsalt Arthur C. Clarke’i nimest, sest Mirabilia sarjas ilmunud romaaniga mina mingeid sarnasusi ei leidnud. Õigemini, sarnasusi võib leida, kuid minu arvates on need pigem otsitud — “Comarre’i lõvi” on ikkagi täiesti iseseisev tekst.
Ulmejutus hindan ma eelkõige ideed. Erinevalt romaanist “Linn ja tähed”, mis on väärtuslik juba ainuüksi kirjaniku pillatud mõttetera (tsiteerin mälu järgi) “ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa” pärast, ei pakkunud “Comarre’i lõvi” suurt midagi uut. Tõsi, pildike oma fantaasiamaailmas vegeteerivatest inimolenditest on päris hea, kujutlemaks inimtsivilisatsiooni üht võimalikku arenguteed, kuid midagi taolist oleks nagu juba kuulnud, näinud, lugenud… Hoiatusena see igatahes ei mõjunud, päris mõistlik valik minu arust. 
Kui tahta sellele tekstile veel midagi ette heita, siis võiks viriseda kirjaniku kirjeldatud releede plõksumise üle ning küsitavusi tekitas ka see, kuidas oma fantaasiamaailmas viibivad unenägijad aastaid elus püsisid. Kuid mul pole kombeks sedasorti tehniliste pisiasjade järgi juttu hinnata. Kokkuvõtteks oli ju tegemist täiesti kobeda tekstiga. Mitte küll tippteosega, kuid täiesti “nelja” väärt oli see lugu küll.
See ei puutu küll otseselt asjasse, kuid ka Raul Sulbi järelsõna oli väga asjalik ja informatiivne. Selgus, et enamik Clarke’i eesti keeles ilmunud tekste on mul loetud. Kui keegi teab viidata, kust saaks kuulata Eesti Raadios järjejutuna ette loetud tekste või lugeda “Põhjanaelas” ilmunud jutte, oleksin väga tänulik.
Lõpetuseks aga paar sõna sellest, millise mulje see lühiromaan mulle “Orpheuse Raamatukogu” sarjast jättis. Ühe sõnaga: odav. Teise sõnaga: tagasiminek. Kuid et vältida isiklikke solvumisi, seletan lahti.
Leian, et 8 eurot (või rohkemgi, oleneb ostukohast), on sellise vihiku eest ikka väga palju küsitud. Ma küll ei tea kirjastamise hindu, kuid mina tarbijana ostaks sarja raamatuid kõige rohkem 3 eurose kaanehinnaga. No sest ei saa ju rohkem küsida sellise must-valges trükis brožüüri eest, mis oma välimuse järgi oleks pärit nagu 90-aastate algusest. Ma saan aru, et kirjastajad on taotluslikult üritanud “”Loomingu” Raamatukogu” järele aimata, aga… ajad on teised. Inimeste võimalused on teised. Kui Nõukogude ajal sai raamatuid pea valimatult endale lubada igaüks, sest need maksid sõna otseses ja kaudses mõttes kopikaid, siis praegu peab oma valikuid hoolikalt kaaluma. Nii kahtlengi, kas tasub sellise hinna juures osta sarja järgmist raamatut “Professor Dowelli pea”, või peaks end siiski kõiki põhimõtteid eirates lõpuks mõne avaliku raamatukogu lugejaks registreerima, sest isegi minusugune aeglane lugeja suudab selliseid vihiku mõõtu teoseid kahenädalase tagastustähtaja piires läbi lugeda.
e-Eesti mull 23.03.2011
Posted by mr.Costello in Isiklik.1 comment so far
Spordimeditsiini Sihtasutus on ehe näide sellest, kuidas Eesti e-asi on üks suur mull! Tahtsin lapsele noorsportlase tervisetõendi saamiseks vastuvõtule aega registreerida: ei saa, sest ajad olevat kuni aprilli lõpuni kinni ja “süsteem” võimaldavat maisse vastuvõtuaegu registreerida alles 1. aprillil! No mida kuradit?! 
Aga olgu, vaese registratuuritöötaja läbisõimamisest ristküsitlemisest polnud tõesti kasu, sest ega tema seda süsteemi välja mõelnud. Üritasin siis selle asutuse kodulehe kaudu avaldust esitada ja oi seda rõõmu, kui pikk kiri peale “saada” nupu vajutamist ära kadus ning vastuseks kuvati lubava nimega URL-il http://www.sportmed.ee/Kiri-on-edastatud meeliülendav teade:
Vabandus, aga soovitud lehte ei leitud!
Palun kontrollige kas URL aadress teie brauseris on korrektne!
Õnneks olen save early, save often mantrat piisavalt korranud, et teadsin midagi sellist juba oodata ja kopisin enne saatmist kogu teksti puhvrisse. Pärast oli hea kiri e-maili pasteda, kuigi ega aadress admin@sportmed.ee suurt lootust anna, et see ka kohale jõuab…
Nagu i-le täpi, paneb kogu loole paneb mõnusa punkti veel fakt, et oma kodulehe avalehel kireb see asutus rõõmsat uudist uuest kodulehest…
Edasi e-Eesti, e-e-e-e…daaaa….siii….!
Riigi infosüsteemide arendus imeb! Ja klienditeenindus ka! 20.04.2010
Posted by mr.Costello in Isiklik.4 comments
Nii. Ma tavaliselt ei kirjuta oma isiklikest asjadest netti, aga hetkel olen ma piisavalt vihale aetud, et seda teha. Ja võib-olla on sellest infost kasu ka.
Ühesõnaga, kui kellelgi on vaja juhiluba vahetada, siis täna, homme ja ilmselt veel mingi ebamäärase ajaperioodi vältel pole mõtet ARK-i minna, sest aidata nad teid niikuinii ei saa ja ei taha. Mina, loll, seda ei teadnud ja läksin täna ARK-i kesklinna büroosse oma nädalavahetusel aegunud juhiluba vahetama. Teadsin küll, et nad läksid selsamal nädalavahetusel üle uuele infosüsteemile ning nagu nende kodulehekülg ütleb “seetõttu võtavad alguses toimingud tavapärasest kauem aega”. Olgu, aega mul oli.
Paraku selgus aga kohapeal, et mitte midagi ei tööta ja mitte midagi nad teha ei saa — nii teenindaja mulle ütleski, kui ma lõpuks ühe leidsin, kes mind tähele pani. Muuseas, järjekorranumbriautomaati seal büroos pole. Aga selge siis, kui ei tööta, siis ei tööta. Teeninduskoolitust saanud inimesena küsisin siiski, et mida nad siis teha saavad. Tuli välja, et minu tervisetõendi andmed sisestada. Asi seegi. Vahepeal rääkis kõrvallaua teenindaja midagi digipildi salvestamisest, mille peale ma enda omalt lootusrikkalt uurisin, et ehk saab siiski pildiautomaadis pilti teha. Soovitati proovida, äkki tõesti töötab.
Pildiautomaat oli huvitav, ma pole varem sellises pilti teinud. Isikukoodi sisestamise ajal aga kuulsin, kuidas keegi saalis jaurama pistis, et “mida ta sinna otsis ja ei jõua ma neid kõiki valvata siin”. Pistsin pea kardina tagant välja ja ütlesin, et minu teenindaja soovitas ja et kas neil ikka vasak käsi teab, mida parem teeb … Mille peale hakkas muidugi “minu” teenindaja seletama, et tema ütles mulle kohe, et midagi ei tööta jne. Mulle jäi küll teine mulje … aga olgu, tegin pildid ära. Kuna hakkasin selle aja peale juba vaikselt ärrituma, siis jäin piltidele suht kurja näoga, aga tühja sellest.
Klienditeenindaja laua juurde naastes selgus, et äsja tehtud pildid on tema arvutis täitsa olemas ja nii istusin lootusrikkalt maha. Digimatil allkirja andma, sest ka seda on juhiloale vaja. Kuid see arvutisse ei salvestunud ja olimegi jälle alguses — ilma allkirjata ei saavat pilti salvestada ja jätkata.
Oma professionaalset kretinismi pidurdamata suutmata — viga! — uurisin, kas nad ikka testivad ka oma infosüsteeme, enne kui need juurutavad. Sest täna on ju juba teine päev peale uue süsteemi kasutuselevõttu. Sain teada, et testivad küll. Nojah … kuigi kuidas, sellest mina selles kaoses küll sotti ei saanud. Aga las ta olla, klienditeenindaja ei peagi neid asju ju teadma. Küsisin siis lõpuks midagi tema ampluaast: “millal süsteemid töökorda saavad ja millal ma võiksin tagasi tulla?” Mispeale sain jahmatavapaneva nähvamise osaliseks: “Mina ei tea! Ega ma teil siin mingi selgeltnägija pole!” 
Inimene! Üldse midagi klienditeenindusest ei tea või?! Helista, küsi! Vabanda! Kui talle seda ütlesin, kukkus ennast veel õigustama (mida klienditeenindaja kunagi teha ei tohiks), mispeale mul närv lõplikult üle viskas ning ma tema nime küsisin. Gea Tsäkko, teadmiseks teilegi.
Tagasi kontoris, helistasin Liiklusregistri infotelefonile, et küsida, kas vähemalt Mustamäel (mis asub küll pärapõrgus minusuguse autota liikleja jaoks, aga olgu) saab neid toiminguid teha. Peale viieminutilist ooterežiimil rippumist sain lõpuks kellegi kätte ka. Aga seal ei teatud muidugi midagi ning anti Mustamäe kontori otsenumber (arvake ära, kas see vastab?). Kurtsin ka teenindaja käitumise üle, kuid seegi kaebus soovitati mul Mustamäele esitada.
Kuna ma kedagi kätte ei saanud, siis guugeldasin vahelduseks ning jõudsin järeldusele, et teenindaja peale kaevata mul ilmselt ei tasu. Nimelt juhib autoregistrikeskuse ja maanteeameti ühinemise järel 1. juulist seda asutust keegi Tamur Tsäkko, kes on vanuse järgi otsustades ilmselt Gea Tsäkko isa. Või siis mõni sugulane, sest see perekonnanimi on küllalt haruldane. Ja vaevalt, et onupojapoliitika siseringis midagi ette võetakse.
Vaat selline lugu. Kokkuvõtteks veelkordne hämming riigi infosüsteemide aadressil — jättes kõrvale juba eelpoolmainitud puuduliku testimise ja juurutamise — milleks kuradiks on neil minu allkirja digitaalsel kujul vaja, kui see on ID kaardi andmebaasis olemas?! Kas tõesti ei saa kahte registrit kuidagimoodi ühendada? Ka digitaalne foto on seal olemas ning ka seda võiks juhiloal kasutada …
Lõppkokkuvõttes jääb üle vaid tunda “rõõmu” faktist, et mu auto on hetkel remondis ja mul sõita vaja pole. Kuid võib-olla soovite panuseid teha, kumb parandatakse kiiremini, kas auto või liiklusregistri vigane infosüsteem? 
Kuus aastat sõltuvust 01.02.2010
Posted by mr.Costello in Isiklik, Mängud.1 comment so far
Sõber Ove kirjutas nädalapäevad tagasi BGG (BoardGameGeek) 10 sünnipäevast. Sellega seoses heitsin pilgu oma profiilile selles lauamängurite jaoks kõige olulisemas saidis ja avastasin, et ka minul on tähtpäev lähenemas. Sellele sõndmusele ongi käesolev postitus pühendatud — just praegu, kuus aastat tagasi, 1. veebruaril 2004 kell 14.42 (ja 27 sekundit) registreerisin end BGG kasutajaks. Ning haigestusin lauamängusõltuvusse. 
Esialgu kulges “haigus” kergelt, 2004 aastal logisin saidis vaid kaks mängimist — Risk – The Lord of the Rings – Trilogy Edition oligi see mäng, mille pärast ma BGG üldse avastasin. Järgmine, 2005 aasta, jäi üldse vahele ning kahtlen, kas ma üldse kordagi sisse logisin. 
2006 aastal tuli mul saidi olemasolu jälle meelde, kui õele kingitud Marco Polo Expeditioni jaoks inglisekeelseid reegleid otsisin, sest eestikeelsed olid halvasti tõlgitud. Ühe Riski mängimise logisin sel aastal ka.
Ning siis hakkas sõltuvus süvenema — 2007 aastal sõitsin Higginsi blogist leitud Troonide mängu arvustuse lugemise järel Mehikoormasse lauamänguõhtule, tutvusin Ovega ning avastasin, et maailmas on ka Sõrmuste Isanda Riskist paremaid lauamänge… sellest aastast logitud siis juba Arkham Horror, Igor, Descent jms mõnusad mängud.
Ja nüüdseks olen lõplikult sõltuv. Tänaseks olen BGG-s loginud 666 667 (pidime me eile seda Juntat mängima, oleks ilus number jäänud 
) lauamängusessiooni; hinnanud kokku 184 erinevat lauamängu, oman isiklikus kogus 55 lauamängu ja 7 mängulaiendit jne.
Eelmise aasta lõpus sai lauamängudest lisaks hobile ka töö: koos sõber Aigariga panime püsti veebipoe lauamangud.ee — tänaseks suurima lauamängudele spetsialiseerunud e-poe Eestis. Tegelikult pole tegemist ainult poega, vaid pigem kasvava portaaliga — näiteks kõik mänguarvustused, mis siiani said siia blogisse kirja pandud, ilmuvad nüüd seal. Eks selle saidi arendamise plaane ole veel teisigi, kuid palju on raha taga — seega tellige oma lauamängud meilt ja me viime Eesti viie arenenuma lauamängukultuuriga Euroopa riigi hulka!
Kuid äri äriks. Tegelikult on selle lauamängusõltuvuse juures kõige parem see, et olen selle kuue aastaga hulgaliselt uusi sõpru leidnud. Vaatasingi “kaaskannatajate” profiile BGG-s ning avastasin, et minuga samal aastal on sellesse tõppe haigestunud ka Kaarel aka Udutont, kes registreeris ennast kasutajaks kaks nädalat peale mind ning väga huvitava kokkusattumusena sõber Martin, kelle kasutajatunnus on napilt ööpäeva võrra vanem, kui minu oma. Palju õnne!
Lauamangud.ee auhinnamäng 17.11.2009
Posted by mr.Costello in Isiklik, Mängud.3 comments
Kui oled natukenegi lauamängude huviline, tule ja osale uue lauamängude veebipoe avamismängus, kus tuleb kahe nädala jooksul vastata õigesti kümnele küsimusele. Edetabeli kümme parimat saavad lauamangud.ee poolt auhinnaks uhiuue lauamängu, kõik ülejäänud osalejad aga esimese tellimuse tegemisel 10-protsendilise soodustuse.
