Anne Leinonen “Tss, tss! tegid need” 06.05.2009
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Anne Leinonen
5 comments
Erinevalt eelmisest jutust antoloogias “Soome ulme”, on mul Anne Leinoneni loo “Tss, tss! tegid need” sisu ka aastapäevad peale lugemist meeles. Samas, kuna jutt on lühike ja ma puänti välja rääkida ei taha, olen ikka lõhkise küna ees ja sisututvustus tuleb nigel. 
Peategelaseks on üks koolikiusamise ohvriks langenud väike moslem. Kiusamise põhjuseks pearäti kandmine keskkonnas, kus see läänelike tavade järgi kombeks pole. Loo lõpuks saavad kiusajad oma tahtmise ning rebivad räti maha. Ja siis — “Tss, tss!” tegid need… 
Lugu on ilmselgelt inspireeritud mõne aasta tagusest ühiskondlikust diskussioonist (peamiselt Prantsusmaal), kas moslemid tohivad koolis oma usuga seonduvat traditsionaalset riietust kanda. Samas on Anne Leinoneni jutt sellise mõnusa kiiksuga ja hoopis teise nurga alt kirja pandud. Eesmärgiks panna lugeja mõtisklema, kas võõra vägisi endasarnaseks sundimine on ikka mõistlik või ehk tasub neid sellistena, nagu nad on, endi kõrval aktsepteerida.
Igatahes mulle see jutt meeldis — lühike ja lööv. BAAS-i läks kirja “viis”.
Jenny Kangasvuo “Merelaine naha all” 05.05.2009
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Jenny Kangasvuo
3 comments
Nüüd juba peaaegu aastapäevad tagasi arvustasin siin blogis jutte Skarabeuse “Soome ulme” antoloogiast. Aga siis tuli suur suvi peale ja kirjutamistahe kadus kuhugi ära. Kuna aga see raamat oli tõeliselt hea, siis on patt seda asja niimoodi poolikuks jättagi.
Kuna üks minu põhimõte on, et iga alustatud asi tuleb lõpule viia, siis teen nüüd selle töö tagantjärele ära. Omamoodi huvitavgi, sest tavaliselt panen oma emotsioonid kirja vahetult peale jutu lugemist.
Jenny Kangasvuo lühiromaan “Merelaine naha all” liigitub fantasy‘ks, mis on üles ehitatud kõigile tuntud-teatud näkineiu motiivile, õigemini selle vähemtuntumale versioonile hülgenaisest. Üks kodumaine (?) variant on loetav siit (vajuta CTRL+F ja otsi hülgenaine).
“Merelaine naha all” sisu on mingil määral sarnane. Rannakalur satub nägema, kuidas kaldale tulnud hüljes oma naha kõrvale heidab, et paljastada imekena naiseihu. Loomulikult varastab kalur hülgenaise naha, nii et too põgeneda ei saa. Seepeale astub noor kalur päästjana ligi ning viib neiu enda koju.
Umbes täpselt nii palju ma sellest jutust mäletangi. Ulmekirjanduse BAAS-i lugejad väidavad, et lool on ka tugev lesbiline alatoon — võimalik, mingi hülgenaise ja päris naise vaheline semmimine seal vist tõesti oli. Ja seda, kuidas lugu lõppes, mäletan kah pisut.
Selle kõige põhjal on muidugi tiba raske tagantjärele hinnet panna. Mäletan aga vähemalt seda emotsiooni, et too lugu mulle närvidele ei käinud ja oli nö ühe soojaga loetav: seega “neli” tuleb ära.
Andri Riid ja Raul Sulbi “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” 01.05.2009
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Andri Riid, Poul Anderson, Raul Sulbi
add a comment
Aprillikuu jooksul olen siin blogis arvustanud ulmejutte Andri Riidi ja Raul Sulbi koostatud kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud”. Nüüd, kus viimane lugu loetud, on aeg kokkuvõtteks.
Esmalt kordan veelkord üle, et varem teadsin Poul Andersoni nime vaid nõukogudeajal ilmunud antoloogiast “Lilled Algernonile”. Samas pean tunnistama, et ega mulle praegu küll ette ei löö, millest see tema seal avaldatud jutt “Kõige pikem merereis” rääkis. 
Seega olin nagu puhas leht, kui “Taevarahva” ostsin.
Koostajad on kogumiku kaante vahele otsinud lugusid minu lemmikžanrist — teaduslik fantastika on see osa ulmest, mida ma pea tingimusteta loen, olgu siis tegu halva või hea sci-fi‘ga. Seega esimene punkt juba ainuüksi sellise stiilipuhtuse eest!
Kuna arvustasin kõiki jutte eraldi, siis pole mul raske statistikat teha. Nii saangi tagasivaates meeldiva üllatusena tõdeda, et “Taevarahvas” on ka väga tugev kogumik — kolmeteistkümnest jutust tervelt pooled (kuus) lugu meeldisid mulle niivõrd, et hindasin neid Ulmekirjanduse BAAS-is kõrgeima hindega. Selle eest teine punkt!
Terves kogumikus polnud ühtegi lugu, millele oleksin pidanud “ühe” või “kahe” panema: mis tähendab siis vastavalt seda, et kõik lood, ka need kolm, millele “kolme” panin, on väärt veelkord üle lugemist. Seega nõustun täielikult Andres Septeri arvamusega BAAS-is, et sellele raamatule kulutatud 200 krooni on väärt investeering. Küüniliselt: see on ju umbes 1 euro jutu eest. Jumala eest, mida selle raha eest tänapäeval üldse saab?! Ma tean! Kolmanda punkti! 
See kogumik on enam kui taskukohase hinnaga, ilmselt eelkõige seetõttu, et tegu on pehmekaanelise väljaandega. Lõpuks!
Kogumikke arvustades olen ikka välja toonud enim- ja vähemmeeldinud lood. Pean tunnistama, et päris raske oli parimat juttu valida, sest kõik “viie” väärilised on ühtviisi head. Aga kui tuleb, siis tuleb: “Mu kõrgeim siht” vaimustas mind kõige enam. Esikolmikusse mahuksid kindlasti veel ka “Täideläinud saatus” ja “Sam Hall”. Ja neid lugusid, mis mulle ei meeldinud, selles kogumikus õigupoolest polnudki. Siit tuleb neljas punkt!
Kui nüüd millegi üle üldse viriseda, siis mõnede juttude tõlkekvaliteet jättis natuke soovida. No näiteks mina ei tõlgiks detective‘i detektiiviks, kui kontekstist on arusaadav, et tegemist on politseiuurijaga. Ja korrektorit oleks võinud kasutada — päris mitmes kohas oli lihtlabaseid trükivigu: sõnalõppe puudu või sõnakordusi.
Kokkuvõtteks: Poul Andersoni autorikogumik täitis järjekordse suure tühimiku emakeelses ulmeruumis. Koostajate poolt tehtud lugude valikuga (ja selle valiku põhjendustega saatesõnas) olen ma 100% nõus. Tahaks veel loota, et tulevikus ka mõni sari, millest selle kogumiku kaudu meki suhu sai, eesti keeles tervikuna ilmub. Olgu selleks siis “Operation Otherworld”, “The Psycotechnic League”, “Maurai”, “Kith”, “The History of Rustum” või “Afterlife of Bailey”. Igatahes on tegemist kogumikuga, mille väärtus on suurem, kui selles sisalduvate üksikute juttude aritmeetiline keskmine. Selle eest ka viimane ja viies punkt!
Poul Anderson “Mees, kes tuli liiga vara” 30.04.2009
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Poul Anderson
2 comments
Nagu juba pealkirjast võib järeldada, on järjekordne (ja viimane) minu poolt arvustatav jutt kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” taas üks ajarännu lugu.
“Mees, kes tuli liiga vara” on kirja pandud Islandi viikingi jutustusena — tähelepanuväärne kirjanduslik võte, sest tavaliselt on sellistes lugudes jutustajaks ja minategelaseks ikka ajarändur, mitte keegi tollest ajast, kuhu ta satub.
Viikingi vanem pajatab misjonitööd tegema tulnud ristiusu mungale, kuidas mõned aastad tagasi leidis ta peale suurt äikesetormi rannalt kummalise võõramaalase, kes väitis, et on sõjamees… homsest. Ning miks ta lõpuks mehe lugu uskuma jäi…
Jutt on omamoodi naljakas ja samas ka kurb, lausa tragikoomiline. Anderson näitab, kui erinevad võivad eri ajastute inimeste taustsüsteemid olla. Näiteks aja mõiste:
“Mis aasta see on?”
“Noh, see on teine aasta peale suurt lõhesaaki”
Tragikoomiliseks pöörab jutt aga siis, kui mees tulevikust üritab X sajandi viikingitele kasulik olla. Erinevalt oma kaasmaalasest, jänkist kuningas Arthuri õukonnas, ei õnnestu tal miski: püssirohu valmistamiseks võivad kohalikud väävlit ja sütt küll hankida, kuid salpeetrist pole nad kuulnudki; suurte metallesemete valamine ei õnnestu, sest raud on kallis ja viikingite sepatööriistad XX sajandi inseneri jaoks liiga algelised; idee kolmnurksete purjede, kiilu ja tüüriga laevadest tundub sajandeid merd sõitnud meestele küll huvitav, kuid samas ei mahu neile pähe, kuidas üks laev saab olla ilma aerudeta. Jne, jne.
Ka ei paku tal kaasas olnud esemed islandlastele erilist huvi. Jah, tulepulgad (tikud) leitakse küll huvitavad ning kasulikud olevat, aga kuna neid kuskilt juurde hankida ei saa, siis see selleks. Ning sõduri püstol ei hirmuta viikingeid samuti, sest karastunud sõdalastena nad surma ei karda…
Kogu jutt on kirja pandud sarnases toonis nagu lugu “Mu kõrgeim siht” samas kogumikus. Mõlemast jutust kumab läbi Andersoni sügav pessimism ajarändurite šansside osas võõras keskkonnas ellu jääda. Rääkimata siis ajaloo muutmise võimalustest. Ning ta teeb seda nii veenvalt ja argumenteeritult, et pean tahes tahtmata nõustuma — XXI sajandi urbaniseerunud hellik magu ma olen. Seetõttu hindan seda lugu kõrgelt — Ulmekirjanduse BAAS-i läks kirja “viis”.
Muuseas, kel raamatut käepärast pole ja kes inglise keelt mõistab, võib seda lugu ka Internetist lugeda. Leidsin selle ühest järjekordsest vabalt allalaetavate ulmejuttude kogust: QuasarDragon. 
Poul Anderson “Täideläinud saatus” 29.04.2009
Posted by mr.Costello in Ulme.Tags: Poul Anderson
add a comment
Kogumiku “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” koostajad iseloomustasid lühiromaani “Täideläinud saatus” kui ulmekirjanduse “uue laine” esindajat. Mina nii erudeeritud pole ja püüan seda juttu lihtsa realugeja seisukohalt arvustada.
Romaan algab lühikese proloogiga. Elust tüdinud peategelane Bailey astub sisse eutanaasiakeskuse uksest ning teda teenindatakse ilma suuremate formaalsusteta. 
Surm on raju. Kuid eneselegi üllatuseks leiab Bailey end varsti mitte Jumala aujärje eest, vaid…
Kogu romaan koosnebki lühikestest jutukestest, kus Bailey elab läbi erinevaid saatuseid. Kõiki lugusid seob ühine muster — maailma tabanud hullumeelsuse epideemia ja erinevad viisid sellega toime tulemiseks. Päris mitmekesised lood ning lahendused.
Läbi nende rännakute hakkab lugeja (koos peategelasega) taipama, mis toimub. Ja päris lõpuks saab vastuse ka küsimus, kes Jumal tunneb binaararve. 
Arvan, et ise liigitaksin selle loo poliitilise ulme hulka, sest autor käsitleb väga mitmeid sotsioloogilisi probleeme, pakkudes välja vägagi intrigeerivaid lahendusi. Igatahes mõtisklemist jätkus pikemaks, kui üheks õhtuks. Nii et minu poolt läks BAAS-i kirja maksimaalne hinne.
P.S. Juttu illustreerivaks kaanepildiks valisin Keith Laumeri koostatud antoloogia oma, kus nii see jutt kui ka teised sama sarja (“Afterlife of Bailey”) lood ära trükitud on.
