Mister Costello — kangelane

Mõned, minust kiiremad, blogijad on juba kirjutanud, et külastasime sel aastal suurema seltskonnaga maailma suurimat lauamängumessi Internatsionale Spieltage SPIEL ‘09 Essenis, Saksamaal. Nagu ka paljude teiste jaoks meie 14-liikmelisest delegatsioonist, oli see  mulle esimeseks külaskäiguks lauamängurite Mekasse. Ja loodetavasti mitte viimaseks.

Kolmapäev, 21. oktoober

Ehkki mess toimus 22.-25. oktoobrini, algas meie reis juba kolmapäeva südaööl väikese peoga minu juures, sest nii sai kõige lihtsamalt varahommikul bussi peale.

Ja kuigi meie eelpeost on tänaseks möödas juba üle nädala, siis sain alles mõne päeva tagusest Aigari postitusest teada, et esimese taseme uuel viisil lauamängude mängimises saavutasin ma juba tol ööl. Nimelt tuli mulle täieliku üllatusena, et mängisime ka Saboteuri… Jah, Imperiali ja Marvel Heroesid ma mäletan, sest kuigi ma neid ise ei mänginud, siis käisin esimest kiibitsemas ja teist juhendmas. Selle tegevuse käigus sai aga ka pidevalt veinipaki kraani keeratud ja ju siis minu kurku enamus sellest kolmest liitrist kadus. Kuna krunt samal õhtul toimunud Pireti sünnipäevast oli ka all, siis juhtuski nii, et Saboteuri mängisin ma täielikult zombistununa ning ei mäleta sellest tõepoolest mitte midagi. Varasem tase Ovega Igori mängimises, kus me hommikuks võitjat ei mäletanud, sai igatahes ületatud!

Eelnevast hoolimata on mul kustumatud mälestused ülevas meeleolus bussi peale minemisest ning sõidust Riiga, Kristjani ja Anneliga kolmekesi tagapingil üksteist soojendades, sest bussirisu oli uskumatult külm.

Riiast lendasime Ryanairiga Düsseldorfi ning suurema osa sellest teest lobisesin ma ohjeldamatult, täites Annelile antud lubadust ta surnuks rääkida. Mingi aja pärast hakkas aga Anneli pea vaikselt minu õla suunas vajuma — loodetavasti siiski mitte mu igava jutu, vaid kurnava eelpeo tõttu.

Maandusime sõnnikuhaisulisel odavlennuväljal ning sõitsime vastu tellitud bussiga Essenisse. Erinevalt Eesti bussist oli see suur ja ruumikas ning hästi köetud. Esialgu lõbustasime end minu poolt kaasa võetud nõukogudeaegse Saksa-Eesti vestlussõnastikuga, aga mingil hetkel vajus rahvas ära ja siis tundsin, et mul on tõsiselt paha — saabuv pohmell, magamatus ja rohkem kui pool ööpäeva täitmata kõht andsid end tunda.

Õnneks sain varsti siiski uuesti tegevust ning näljatunde unustada — hostelisse sisse seadmine ja seejärel kesklinna suunas ette võetud jalgsimatk söögikoha otsimiseks juhtisid mõtted mujale. Kui lõpuks kõigile sobiva söögikoha leidsime, siis tellisin endale kõige suurema kebabi, kuid süüa jaksasin sellest vaid poole — organism lihtsalt ütles, et kui sa veel rohkem kugistad, siis tuleb see kõik kohe sama teed pidi välja…

Kõht täis ja meel hea, läksime Essenit uurima, sest oli enam kui tõenäoline, et ülejäänud päevadel meil enam vaatamisväärsustega tutvumiseks aega ei jätku. Teadmata midagi vahemaadest ja kohalikust ühistranspordisüsteemist otsustasime jätkata jalgsi, teejuhiks vaid minu GPS-i kaart Geocaching’u aaretega. Liikumisloogika siis selline, et aardeid peaks kesklinna suunal rohkem olema. Mõne aja pärast otsustas nõrgem osa meie kambast hosteli poole tagasi pöörduda, kuid suurem seltskond siiski jätkas. Ja kui lõpuks tõepoolest kesklinna jõudsime, nägin viitade pealt, et alguspunktini jäi miski 6 km linnulennult. Aga meie ei tulnud ju otse…

Esseni kesklinn ei jätnud erilist muljet, selline täiesti tavaline põhjamaine ärikeskus. Ilmselt on see suvel kenam, sest silma jäid mitmed huvitava lahendusega purskkaevud, mis paraku enam sügisel ei töötanud. Hoolimata sellest, et termomeeter näitas lausa 16 soojakraadi.

Peale mõningat ringikolamist ja õlletamist otsustasime tagasi hostelisse siiski sõita. Kuna me metroo erinevatest tsoonidest ja piletitest mitte mõmmigi aru ei saanud, siis püüdsime kinni ühe vanema, kuid väga soravalt inglise keelt rääkiva proua, kes meile selgeks tegi, millised piletid me ostma peame. Grupipileti võlude osas jättis ta meid küll valgustamata, kuid ega selleks päevaks poleks meil olnud mõtet seda ka enam osta.

Tagasi hostelis mängisime mõnesid kodust kaasavõetud kaardimänge ja keerasime magama, et järgmisel päeval juba enne messi avamist väravate taga kohal olla.

Neljapäev, 22. oktoober

Mess lõi mind sõna otseses mõttes pahviks — nii suured hallid täis nii palju rahvast. Poleks oodanud, et selline niššiteema nagu lauamängud on peaaegu CeBIT’i mõõtu üritus.

Martini soovitusel tüürisime esimesena kasutatud mängude halli. See on koht, kust saab osta nii vanu ja haruldasi kui ka peaaegu uusi, vaid korraks avatud karbiga lauamänge. Enamuses oli seal saksakeelne sodi, kuid üks boks oli tõeline pärl: hardcore strateegiamängud üksteise kõrval reas, ainult vali millist tahad. Esimene raha saigi sinna jäetud.

Seejärel kruiisisime Valley Games’i boxi uut The Republic of Rome’i vaatama, mida tutvustanud disainerid teenisid ära esmalt heakskiidumõmina, seejärel rõõmuhõisked ning lõpuks ka soojad käepigistused. Oleks see mäng müügis olnud, oleks ma kohe raha välja käinud, kuid paraku oli tegu ainsa demokoopiaga ning päris mängu tuleb veel natuke oodata.

See oligi vast esimese messipäeva kõige meeldejäävam hetk. Ülejäänud osa päevast möödus mängides, uudistades, ostes ja seejärel kõike jälle otsast alustades.

Ning õhtul hostelis sai esimesed ostud loomulikult kohe lahti katkutud ning mängima hakatud, milline meeldiv tegevus kestis tugevalt üle südaöö.

Reede, 23. oktoober

Esimesest vasikavaimustusest ülesaanuna otsustasin reedel vähe süstemaatilisemalt käituda ja korralikult kõik kodus plaanil ära märgitud boksid läbi käia. Ikka selleks, et sealt mõni ammuigatsetud mäng hankida. Midagi ma vist sain ka, aga minu püha graal, inglisekeelne Junta jäigi leidmata. Samas, pole hullu, äkki jõuluvana toob.

Kui lõpuks selle tegevusega ühele poole sain, läksin soomlaste boksi eelmisel päeval kokkulepitud Epäillyt mängima, disaineri enda juhendamisel. Polnud üldse paha ja kuigi mina seda ei ostnud, on meie lauamänguseltskond nüüd ka selle suurepärase mängu võrra rikkam.

Päeva tippsündmus saabus aga samuti soomlaste boksis, kuigi mitte nendega seotult. Nimelt mainis Margus mingil hetkel, et näe vaata, Reiner Knizia läheb mööda. Kurat sellest Kniziast, oli minu esimene reaktsioon, sest kuigi tegemist on maailmakuulsa mängudisaineriga, siis üldiselt mulle selle härra abstraktsevõitu strateegiamängud peale ei lähe. Aga siis äkki sähvatas — ma ju ostsin just hetk tagasi odava hinna pärast ühe tema tõelise meistriteose, Modern Arti. Mõeldud-tehtud: karp kotist välja ja padavai Kniziale järele, et karbile autogramm võtta. Täitsa nagu päris fänn kohe… Äge! Ja kui asja puhtmateriaalsest küljest vaadata, siis on mu mäng nüüd kohe mitme(kümne) euro võrra väärtuslikum. Eriti, kui suudan selle mõnele nimekaimule maha ärida.

Peale maharahunemist hakkasin jälle ringi vaatama, noh, et mida järgmisena. Ja kuna eurooplase jaoks kummalise nimega Epäillyt sai just lõpetatud, siis miks mitte jätkata millegi samasugusega: Koplopers & Dwarsliggers — hollandlaste rongimäng, millest Ovegi kirjutas. Ja jällegi, hoolimata lausa kohutavast nimevalikust, oli mäng ise täitsa mõnus ja omanäoline.

Õhtu hostelis möödus nagu ikka, mängides. Lätlaste suureks arusaamatuseks mängisime jällegi MegaCorpsi, mis kontrastina nende arvamusele kujunes meie Esseni lemmikuks.

Laupäev, 24. oktoober

Nagu oli ette arvata, kujunes laupäev messi kõige mõttetumaks päevaks, sest kõik uued asjad olid juba ära ostetud ning messihalle täitsid andunud fännide asemel hoopis kohalike hordid. Lettidel oli ettepoole tõstetud saksakeelne kraam ja head inglisekeelsed mängud põlati lausa ära (25 eurone Agricola käis käest kätte ja pandi lõpuks oma kohale tagasi!).

Sestap otsustasime Aigariga, et käime lihtsalt natuke ringi ja läheme enne sulgemist varem minema, linna peale geopeituma. Ning tõepoolest, sel päeval ei ostnud ma ühtegi (!) mängu ning mängisin vaid kaks ringi eriti lihtsat Aargh!Tect’i. Või noh, mis lihtne mäng see ikka on, kui sulle pidevalt nuiaga pähe taotakse, ükskõik mida sa ka ei teeks…

Niipalju siis laupäevasest messipäevast. Ja kui nüüd mõni geopeitusehuviline lugeja on viitsinud selle megapostituse siiamaani läbi lugeda, siis mõni sõna ka geopeitusest Saksamaal.

Kuigi väljusime metroost Esseni südames, keskvaksalis, siis minu GPS seal aardeid ei näidanud. Põhjus lihtne — kodus eeltööd tehes välistasin kõik mikrod, sest mingi filmitopsi otsimine pole üldse põnev. Niisiis võtsime peale kohaliku Stockmanni kaubamaja külastamist suuna äärelinna poole, kus ka suuremaid aardeid leidus.

Seda tegime loomulikult metrooga ja tuleb tunnistada, et selle liiklusvahendiga aarete otsimine on äraütlemata põnev — GPS ju maa all midagi ei näita. Niisiis pistsimegi nagu mutid iga natukese aja tagant ninad maapinnale, et aarete kaugust teada saada. Sõitsime ka peatuse-paar tagasi, sest liiga palju jalutada me ei viitsinud.

Esimene aare osutus täielikuks lambikaks — känd mingi ojakese kõrval kulgeva  jalgrattatee ääres peitis tähistamata karpi, kus vaid logiraamat. Aardekirjeldus ei öelnud meile ka midagi, sest loomulikult oli see täies mahus saksakeelne. Kodus Google tõlkijaga teksti üle vaadates ei läinud asi paremaks — liiga pikk muinasjutt sellise mittemidagiütleva koha kohta. Kõigest hoolimata tahtis Inga kaasavõetud rännuputukad just sinna aardesse jätta, kuid õnneks veensin ma ta ümber, sest mitte liiga kaugel asus teine aare, mis sisaldas oma nimetuses maagilist sõnapaari TB-hotel.

Selle aarde poole sammudes lugesin kirjeldust ning nii palju, kui ma aru sain, pidi aare asuma Esseni põhjaosa kauneimas pargis või täpsemalt pargi servas. Kohapeal selgus, et nii see oligi ning kahjuks jäi meil park seetõttu nägemata. Pargi serv oli selline tavaline võsa, umbes nagu mõni Kadrioru pargi kaugeim nurgake.

See-eest aare ise pakkus isegi natuke otsimisrõõmu ning oli korralik: tähistatud karp, üsnagi palju nänni, lisaks logiraamatule ka pliiats jne. Lubatud travelbug‘e seal küll polnud, kuid vähemalt võis Inga rahuliku südamega enda omad maha jätta.

Kuna lähedal rohkem suure karbiga aardeid polnud, siis rohkem me sel päeval otsida ei viitsinud ning läksime tagasi ööbimispaika, kus ei jäänud tulemata ka selle päeva tippsündmus.

Nimelt võtsime peale uute asjadega tutvumist järjekordselt ette vana hea Megacorpsi. Paraku oli aga selle õhtu mänguseltskond eriti uimane ja väheagressiivne. Muidu hea mäng hakkas venima ning peale enam kui kahetunnist jokutamist, peale oma viimase käigu tegemist, toetasin ma oma neljast õllest raske pea korraks padjale, et lõpuskoorimine ära oodata…

…Ärkasin põieka peale. Kell näitas vist kolm või neli (kuna oli kellalükkamisõhtu, siis täpselt ei teagi). Loomulikult oli mäng juba lõppenud ning kõik mängukaaslased nohisesid oma naridel. Läksin peldikusse. Ja esimene, keda seal kohtasin, oli naerust kõverasse tõmbuv Martin — uudised minu “mängust” olid ka kõrvaltubadesse jõudnud. Hommikul sain teada, et hoolimata kustumisest saavutasin kolmanda koha kuue hulgas. Pole paha! Nii et lisaks mälukale võin ma lauamänge mängida ka magades! Tase!

Pühapäev, 25. oktoober

Viimane messipäev kujunes tõeliseks osturalliks. Kuigi Ovele jäi mulje, et suurt hinnasula ei tulnud, jäime meie eriarvamusele. Peamiselt sellepärast, et osalesime lausa kahel oksjonil, kus mänge imeodavalt laiali jagati.

Põhimõtteliselt käis asi nii, et eestlaste punt kogunes oksjonipidaja ette esiritta, ootas ära alghinna, vaatas pakutavalt karbilt letihinna ning leppis omavahel kokku, kes pakkumise teeb. Mõnel juhul pakuti siiski ka mujalt, kuid üldjoontes saime sealt üliodavalt lausa mitu head strateegiamängu. Ja oleks ma vaid teadnud, et mu esimesel päeval 20 euroga ostetud History of the Roman Empire 10 eurose alghinnaga müüki tuleb ja ilma ühegi pakkumiseta (!) tagasi leti taha rändab…

Oksjonid olidki selle päeva kõrgpunktiks. Mõned meist läksid ikka nii leili, et pakkusid kohvriruumile mõtlemata, teised ei julgenud lõpuks enam higigi pühkida, sest nii kui käe tõstsid, läks pakkumine kirja.

Loomulikult mängisime ka üht-teist ning kolme musketäri mäng meeldis mulle lausa nii palju, et tegin spontaanse ostu. Olen peaaegu et sajaprotsendiliselt nõus Fortress Ameritrashi’ga, et tegemist on parima Essenis näidatud uue mänguga.

Kuna mess suleti sel päeval varem, siis otsustasime peale pakkide äraviimist ning einestamist taaskord geopeituda. Sedakorda siis natuke teise seltskonnaga ja äärelinnas.

Pühapäevaõhtune esimene aare osutus üllatuseks, sest peale mõningat karbi otsimist leidis Inga aiaposti küljest hoopis nanoaarde. Ilmselt sattus see mu loetelusse sellepärast, et valimis olid ka määramata suurusega aarded.

Teel teise aarde poole kaotasin ära oma telefoni stylus‘e. Kuigi ülejäänud seltskond oli entusiaistlikult valmis kogu käidud tee tagasi minema ning telefonide taskulampide abil pulgakest otsima, ei pidanud ma seda väga realistlikuks, pealegi saab Hong-Kongist vaid mõne dollari eest uue komplekti tellida.

Aare ise osutus aga vast meie Esseni reisi kõige vaatamisväärsemaks — peidetud kena modernse kiriku juurde vaikses äärelinnas. Karp jällegi korralik ja nänni täis.

Kuna vihma hakkas tibutama ja asjad tahtsid pakkimist, siis rohkem me aardeid ei otsinud. Pakkimismängust kirjutas pisut Aigar, mul on lisada vaid nii palju, et minu kõige suuremas kohvris leidsid koha ka need ülejäänud seltskonna karbid ja plakatid, mis kuhugi mujale ära poleks mahtunud. See-eest aga kaalus see kohver ise praktiliselt pool Ryanairi lubatud piirnormist ja mul tuli vahepeal tõeline hirmuhigi otsaette, kartuses, et mu asjad piirkaalu sisse ei mahugi. Õnneks aga mahtusid kõik raskemad asjad (loe: praktiliselt kogu karpide sisu, kaardid, nupud, täringud jms) seljakotti ning šampoonid-seebid-alkohol teiste kohvritesse.

Peale asjade pakkimist mängisime kuni koiduni, sest magamisel puudus mõte.

Esmaspäev, 26. oktoober

Viimane reisipäev möödus enamikus magades: Essenist Düsseldorfi bussis ja  Düsseldorfist Riiga lennukis. Riia-Tallinna bussis üritasin vahepeal ka raamatut lugeda, kuid enamuses sai uni must võitu. Iga natukese aja tagant ärgates pidin nentima, et Tallinn on ikka veel kuradi kaugel ning lugesin-magasin edasi.

Lõpuks taas kodus, pakkisin rahulolevalt kogu kraami lahti ning asusin nuppe-žetoone-kaarte õigetesse karpidesse jaotama. Polnudki nii ületamatu ülesanne, kui alguses tundus. Nüüd on vaja veel need kõik ka läbi mängida…