Tötskääbuse leitud

Nädalavahetuse viimasest, Tötskääbuse aarde otsimisest pole eriti midagi kirjutada. Ei, mitte sellepärast, et koht või aare oleks kuidagi jamad olnud — vastupidi! Aga lihtsalt väga kähku käis see leidmine.

Ühesõnaga, jätsime auto teeservas seisma ning liikusime mööda ojakallast sinnapoole, kuhu GPS näitas. Päris “nulli” me ei läinudki, sest aardekirjeldus ütles, et aare asub 130 meetrit ülesvoolu.  No ja umbes siis, kui ekraanil vaheldusid numbrid 130-140, silmasingi ma peidukat, mis nägi täpipealt tötskääbuste eluaseme moodi välja. Otse loomulikult oli see vuliseva ojakese teisel kaldal, aga et ma olen geopeituse käigus ka hullematest kohtadest üle roninud siis see pisike nire polnud mingi takistus.

Sellega olekski kõik vast läbi olnud, kui poleks juhtunud üht seika, mis selle aardeotsimise mulle ilmselt mõneks ajaks meelde jätab. Vahetasin aardes nänni ära — märkide asemel läks aardekarpi pisike gloobus-pliiatsiteritaja — ja hakkasin purki tagasi peitma kui äkki lõi silmist sädemeid! Suure hooga kummardudes lõin nimelt oma meelekoha vastu puujuurikat ära! Muidu ju tühine seik, aga meeldejäävaks tegi selle see, et peitja on selle eest aardekirjelduses hoiatanud:

Selles orus elavad härjapõlvlased, tötskääbused, hallvanakesed, ahjualused ja muud nn. Väikese Rahva (Homo Pumilios sui generis) esindajad. Üldiselt on nad rahumeelsed, ei taha et neid segataks ja ainult vahete-vahel näitavad üles pahatahtlikkust. Näiteks kui keegi jalaga astub nende elamisse, siis võivad nad jalast kinni hoida. Samuti panevad vahest jalga taha ja siis torisevad sul kõrva ääres kui oled mürtsuga maha kukkunud, et no mis sa lõhud siin.

Hea nali! Igatahes!