SPIEL ‘09 ehk kuidas ma õppisin uuel tasemel lauamänge mängima 02.11.2009
Posted by mr.Costello in Geopeitus, Isiklik, Mängud.3 comments
Mõned, minust kiiremad, blogijad on juba kirjutanud, et külastasime sel aastal suurema seltskonnaga maailma suurimat lauamängumessi Internatsionale Spieltage SPIEL ‘09 Essenis, Saksamaal. Nagu ka paljude teiste jaoks meie 14-liikmelisest delegatsioonist, oli see mulle esimeseks külaskäiguks lauamängurite Mekasse. Ja loodetavasti mitte viimaseks.
Kolmapäev, 21. oktoober
Ehkki mess toimus 22.-25. oktoobrini, algas meie reis juba kolmapäeva südaööl väikese peoga minu juures, sest nii sai kõige lihtsamalt varahommikul bussi peale. 
Ja kuigi meie eelpeost on tänaseks möödas juba üle nädala, siis sain alles mõne päeva tagusest Aigari postitusest teada, et esimese taseme uuel viisil lauamängude mängimises saavutasin ma juba tol ööl. Nimelt tuli mulle täieliku üllatusena, et mängisime ka Saboteuri… Jah, Imperiali ja Marvel Heroesid ma mäletan, sest kuigi ma neid ise ei mänginud, siis käisin esimest kiibitsemas ja teist juhendmas. Selle tegevuse käigus sai 
aga ka pidevalt veinipaki kraani keeratud ja ju siis minu kurku enamus sellest kolmest liitrist kadus. Kuna krunt samal õhtul toimunud Pireti sünnipäevast oli ka all, siis juhtuski nii, et Saboteuri mängisin ma täielikult zombistununa ning ei mäleta sellest tõepoolest mitte midagi. 
Varasem tase Ovega Igori mängimises, kus me hommikuks võitjat ei mäletanud, sai igatahes ületatud! 
Eelnevast hoolimata on mul kustumatud mälestused ülevas meeleolus bussi peale minemisest ning sõidust Riiga, Kristjani ja Anneliga kolmekesi tagapingil üksteist soojendades, sest bussirisu oli uskumatult külm. 
Riiast lendasime Ryanairiga Düsseldorfi ning suurema osa sellest teest lobisesin ma ohjeldamatult, täites Annelile antud lubadust ta surnuks rääkida. Mingi aja pärast hakkas aga Anneli pea vaikselt minu õla suunas vajuma — loodetavasti siiski mitte mu igava jutu, vaid kurnava eelpeo tõttu. 
Maandusime sõnnikuhaisulisel odavlennuväljal ning sõitsime vastu tellitud bussiga Essenisse. Erinevalt Eesti bussist oli see suur ja ruumikas ning hästi köetud. Esialgu lõbustasime end minu poolt kaasa võetud nõukogudeaegse Saksa-Eesti vestlussõnastikuga, aga mingil hetkel vajus rahvas ära ja siis tundsin, et mul on tõsiselt paha — saabuv pohmell, magamatus ja rohkem kui pool ööpäeva täitmata kõht andsid end tunda. 
Õnneks sain varsti siiski uuesti tegevust ning näljatunde unustada — hostelisse sisse seadmine ja seejärel kesklinna suunas ette võetud jalgsimatk söögikoha otsimiseks juhtisid mõtted mujale. Kui lõpuks kõigile sobiva söögikoha leidsime, siis tellisin endale kõige suurema kebabi, kuid süüa jaksasin sellest vaid poole — organism lihtsalt ütles, et kui sa veel rohkem kugistad, siis tuleb see kõik kohe sama teed pidi välja…
Kõht täis ja meel hea, läksime Essenit uurima, sest oli enam kui tõenäoline, et ülejäänud päevadel meil enam vaatamisväärsustega tutvumiseks aega ei jätku. Teadmata midagi vahemaadest ja kohalikust ühistranspordisüsteemist otsustasime jätkata jalgsi, teejuhiks vaid minu GPS-i kaart Geocaching’u aaretega. Liikumisloogika siis selline, et aardeid peaks kesklinna suunal rohkem olema. 
Mõne aja pärast otsustas nõrgem osa meie kambast hosteli poole tagasi pöörduda, kuid suurem seltskond siiski jätkas. Ja kui lõpuks tõepoolest kesklinna jõudsime, nägin viitade pealt, et alguspunktini jäi miski 6 km linnulennult. Aga meie ei tulnud ju otse…
Esseni kesklinn ei jätnud erilist muljet, selline täiesti tavaline põhjamaine ärikeskus. Ilmselt on see suvel kenam, sest silma jäid mitmed huvitava lahendusega purskkaevud, mis paraku enam sügisel ei töötanud. 
Hoolimata sellest, et termomeeter näitas lausa 16 soojakraadi. 
Peale mõningat ringikolamist ja õlletamist otsustasime tagasi hostelisse siiski sõita. Kuna me metroo erinevatest tsoonidest ja piletitest mitte mõmmigi aru ei saanud, siis püüdsime kinni ühe vanema, kuid väga soravalt inglise keelt rääkiva proua, kes meile selgeks tegi, millised piletid me ostma peame. Grupipileti võlude osas jättis ta meid küll valgustamata, kuid ega selleks päevaks poleks meil olnud mõtet seda ka enam osta.
Tagasi hostelis mängisime mõnesid kodust kaasavõetud kaardimänge ja keerasime magama, et järgmisel päeval juba enne messi avamist väravate taga kohal olla.
Neljapäev, 22. oktoober
Mess lõi mind sõna otseses mõttes pahviks — nii suured hallid täis nii palju rahvast. Poleks oodanud, et selline niššiteema nagu lauamängud on peaaegu CeBIT’i mõõtu üritus.
Martini soovitusel tüürisime esimesena kasutatud mängude halli. See on koht, kust saab osta nii vanu ja haruldasi kui ka peaaegu uusi, vaid korraks avatud karbiga lauamänge. Enamuses oli seal saksakeelne sodi, kuid üks boks oli tõeline pärl: hardcore strateegiamängud üksteise kõrval reas, ainult vali millist tahad. Esimene raha saigi sinna jäetud.
Seejärel kruiisisime Valley Games’i boxi uut The Republic of Rome’i vaatama, mida tutvustanud disainerid teenisid ära esmalt heakskiidumõmina, seejärel rõõmuhõisked ning lõpuks ka soojad käepigistused. Oleks see mäng müügis olnud, oleks ma kohe raha välja käinud, kuid paraku oli tegu ainsa demokoopiaga ning päris mängu tuleb veel natuke oodata.
See oligi vast esimese messipäeva kõige meeldejäävam hetk. Ülejäänud osa päevast möödus mängides, uudistades, ostes ja seejärel kõike jälle otsast alustades.
Ning õhtul hostelis sai esimesed ostud loomulikult kohe lahti katkutud ning mängima hakatud, milline meeldiv tegevus kestis tugevalt üle südaöö. 
Reede, 23. oktoober
Esimesest vasikavaimustusest ülesaanuna otsustasin reedel vähe süstemaatilisemalt käituda ja korralikult kõik kodus plaanil ära märgitud boksid läbi käia. Ikka selleks, et sealt mõni ammuigatsetud mäng hankida. Midagi ma vist sain ka, aga minu püha graal, inglisekeelne Junta jäigi leidmata. Samas, pole hullu, äkki jõuluvana toob.
Kui lõpuks selle tegevusega ühele poole sain, läksin soomlaste boksi eelmisel päeval kokkulepitud Epäillyt mängima, disaineri enda juhendamisel. Polnud üldse paha ja kuigi mina seda ei ostnud, on meie lauamänguseltskond nüüd ka selle suurepärase mängu võrra rikkam.
Päeva tippsündmus saabus aga samuti soomlaste boksis, kuigi mitte nendega seotult. Nimelt mainis Margus mingil hetkel, et näe vaata, Reiner Knizia läheb mööda. Kurat sellest Kniziast, oli minu esimene reaktsioon, sest kuigi tegemist on maailmakuulsa mängudisaineriga, siis üldiselt mulle selle härra abstraktsevõitu strateegiamängud peale ei lähe. Aga siis äkki sähvatas — ma ju ostsin just hetk tagasi odava hinna pärast ühe tema tõelise meistriteose, Modern Arti. Mõeldud-tehtud: karp kotist välja ja padavai Kniziale järele, et karbile autogramm võtta. Täitsa nagu päris fänn kohe… 
Äge! Ja kui asja puhtmateriaalsest küljest vaadata, siis on mu mäng nüüd kohe mitme(kümne) euro võrra väärtuslikum. Eriti, kui suudan selle mõnele nimekaimule maha ärida.
Peale maharahunemist hakkasin jälle ringi vaatama, noh, et mida järgmisena. Ja kuna eurooplase jaoks kummalise nimega Epäillyt sai just lõpetatud, siis miks mitte jätkata millegi samasugusega: Koplopers & Dwarsliggers — hollandlaste rongimäng, millest Ovegi kirjutas. Ja jällegi, hoolimata lausa kohutavast nimevalikust, oli mäng ise täitsa mõnus ja omanäoline.
Õhtu hostelis möödus nagu ikka, mängides. Lätlaste suureks arusaamatuseks mängisime jällegi MegaCorpsi, mis kontrastina nende arvamusele kujunes meie Esseni lemmikuks.
Laupäev, 24. oktoober
Nagu oli ette arvata, kujunes laupäev messi kõige mõttetumaks päevaks, sest kõik uued asjad olid juba ära ostetud ning messihalle täitsid andunud fännide asemel hoopis kohalike hordid. Lettidel oli ettepoole tõstetud saksakeelne kraam ja head inglisekeelsed mängud põlati lausa ära (25 eurone Agricola käis käest kätte ja pandi lõpuks oma kohale tagasi!). 
Sestap otsustasime Aigariga, et käime lihtsalt natuke ringi ja läheme enne sulgemist varem minema, linna peale geopeituma. Ning tõepoolest, sel päeval ei ostnud ma ühtegi (!) mängu ning mängisin vaid kaks ringi eriti lihtsat Aargh!Tect’i. Või noh, mis lihtne mäng see ikka on, kui sulle pidevalt nuiaga pähe taotakse, ükskõik mida sa ka ei teeks… 
Niipalju siis laupäevasest messipäevast. Ja kui nüüd mõni geopeitusehuviline lugeja on viitsinud selle megapostituse siiamaani läbi lugeda, siis mõni sõna ka geopeitusest Saksamaal.
Kuigi väljusime metroost Esseni südames, keskvaksalis, siis minu GPS seal aardeid ei näidanud. Põhjus lihtne — kodus eeltööd tehes välistasin kõik mikrod, sest mingi filmitopsi otsimine pole üldse põnev. Niisiis võtsime peale kohaliku Stockmanni kaubamaja külastamist suuna äärelinna poole, kus ka suuremaid aardeid leidus.
Seda tegime loomulikult metrooga ja tuleb tunnistada, et selle liiklusvahendiga aarete otsimine on äraütlemata põnev — GPS ju maa all midagi ei näita. 
Niisiis pistsimegi nagu mutid iga natukese aja tagant ninad maapinnale, et aarete kaugust teada saada. Sõitsime ka peatuse-paar tagasi, sest liiga palju jalutada me ei viitsinud.
Esimene aare osutus täielikuks lambikaks — känd mingi ojakese kõrval kulgeva jalgrattatee ääres peitis tähistamata karpi, kus vaid logiraamat. 
Aardekirjeldus ei öelnud meile ka midagi, sest loomulikult oli see täies mahus saksakeelne. Kodus Google tõlkijaga teksti üle vaadates ei läinud asi paremaks — liiga pikk muinasjutt sellise mittemidagiütleva koha kohta. Kõigest hoolimata tahtis Inga kaasavõetud rännuputukad just sinna aardesse jätta, kuid õnneks veensin ma ta ümber, sest mitte liiga kaugel asus teine aare, mis sisaldas oma nimetuses maagilist sõnapaari TB-hotel.
Selle aarde poole sammudes lugesin kirjeldust ning nii palju, kui ma aru sain, pidi aare asuma Esseni põhjaosa kauneimas pargis või täpsemalt pargi servas. Kohapeal selgus, et nii see oligi ning kahjuks jäi meil park seetõttu nägemata. Pargi serv oli selline tavaline võsa, umbes nagu mõni Kadrioru pargi kaugeim nurgake.
See-eest aare ise pakkus isegi natuke otsimisrõõmu ning oli korralik: tähistatud karp, üsnagi palju nänni, lisaks logiraamatule ka pliiats jne. Lubatud travelbug‘e seal küll polnud, kuid vähemalt võis Inga rahuliku südamega enda omad maha jätta.
Kuna lähedal rohkem suure karbiga aardeid polnud, siis rohkem me sel päeval otsida ei viitsinud ning läksime tagasi ööbimispaika, kus ei jäänud tulemata ka selle päeva tippsündmus.
Nimelt võtsime peale uute asjadega tutvumist järjekordselt ette vana hea Megacorpsi. Paraku oli aga selle õhtu mänguseltskond eriti uimane ja väheagressiivne. Muidu hea mäng hakkas venima ning peale enam kui kahetunnist jokutamist, peale oma viimase käigu tegemist, toetasin ma oma neljast õllest raske pea korraks padjale, et lõpuskoorimine ära oodata…
…Ärkasin põieka peale. Kell näitas vist kolm või neli (kuna oli kellalükkamisõhtu, siis täpselt ei teagi). Loomulikult oli mäng juba lõppenud ning kõik mängukaaslased nohisesid oma naridel. Läksin peldikusse. Ja esimene, keda seal kohtasin, oli naerust kõverasse tõmbuv Martin — uudised minu “mängust” olid ka kõrvaltubadesse jõudnud. Hommikul sain teada, et hoolimata kustumisest saavutasin kolmanda koha kuue hulgas. Pole paha! Nii et lisaks mälukale võin ma lauamänge mängida ka magades! Tase!
Pühapäev, 25. oktoober
Viimane messipäev kujunes tõeliseks osturalliks. Kuigi Ovele jäi mulje, et suurt hinnasula ei tulnud, jäime meie eriarvamusele. Peamiselt sellepärast, et osalesime lausa kahel oksjonil, kus mänge imeodavalt laiali jagati.
Põhimõtteliselt käis asi nii, et eestlaste punt kogunes oksjonipidaja ette esiritta, ootas ära alghinna, vaatas pakutavalt karbilt letihinna ning leppis omavahel kokku, kes pakkumise teeb. Mõnel juhul pakuti siiski ka mujalt, kuid üldjoontes saime sealt üliodavalt lausa mitu head strateegiamängu. Ja oleks ma vaid teadnud, et mu esimesel päeval 20 euroga ostetud History of the Roman Empire 10 eurose alghinnaga müüki tuleb ja ilma ühegi pakkumiseta (!) tagasi leti taha rändab…
Oksjonid olidki selle päeva kõrgpunktiks. Mõned meist läksid ikka nii leili, et pakkusid kohvriruumile mõtlemata, teised ei julgenud lõpuks enam higigi pühkida, sest nii kui käe tõstsid, läks pakkumine kirja.
Loomulikult mängisime ka üht-teist ning kolme musketäri mäng meeldis mulle lausa nii palju, et tegin spontaanse ostu. Olen peaaegu et sajaprotsendiliselt nõus Fortress Ameritrashi’ga, et tegemist on parima Essenis näidatud uue mänguga.
Kuna mess suleti sel päeval varem, siis otsustasime peale pakkide äraviimist ning einestamist taaskord geopeituda. Sedakorda siis natuke teise seltskonnaga ja äärelinnas.
Pühapäevaõhtune esimene aare osutus üllatuseks, sest peale mõningat karbi otsimist leidis Inga aiaposti küljest hoopis nanoaarde. Ilmselt sattus see mu loetelusse sellepärast, et valimis olid ka määramata suurusega aarded.
Teel teise aarde poole kaotasin ära oma telefoni stylus‘e. Kuigi ülejäänud seltskond oli entusiaistlikult valmis kogu käidud tee tagasi minema ning telefonide taskulampide abil pulgakest otsima, ei pidanud ma seda väga realistlikuks, pealegi saab Hong-Kongist vaid mõne dollari eest uue komplekti tellida.
Aare ise osutus aga vast meie Esseni reisi kõige vaatamisväärsemaks — peidetud kena modernse kiriku juurde vaikses äärelinnas. Karp jällegi korralik ja nänni täis.
Kuna vihma hakkas tibutama ja asjad tahtsid pakkimist, siis rohkem me aardeid ei otsinud. Pakkimismängust kirjutas pisut Aigar, mul on lisada vaid nii palju, et minu kõige suuremas kohvris leidsid koha ka need ülejäänud seltskonna karbid ja plakatid, mis kuhugi mujale ära poleks mahtunud. See-eest aga kaalus see kohver ise praktiliselt pool Ryanairi lubatud piirnormist ja mul tuli vahepeal tõeline hirmuhigi otsaette, kartuses, et mu asjad piirkaalu sisse ei mahugi. Õnneks aga mahtusid kõik raskemad asjad (loe: praktiliselt kogu karpide sisu, kaardid, nupud, täringud jms) seljakotti ning šampoonid-seebid-alkohol teiste kohvritesse.
Peale asjade pakkimist mängisime kuni koiduni, sest magamisel puudus mõte.
Esmaspäev, 26. oktoober
Viimane reisipäev möödus enamikus magades: Essenist Düsseldorfi bussis ja Düsseldorfist Riiga lennukis. Riia-Tallinna bussis üritasin vahepeal ka raamatut lugeda, kuid enamuses sai uni must võitu. Iga natukese aja tagant ärgates pidin nentima, et Tallinn on ikka veel kuradi kaugel ning lugesin-magasin edasi.
Lõpuks taas kodus, pakkisin rahulolevalt kogu kraami lahti ning asusin nuppe-žetoone-kaarte õigetesse karpidesse jaotama. Polnudki nii ületamatu ülesanne, kui alguses tundus. Nüüd on vaja veel need kõik ka läbi mängida…
Doonori leitud 03.02.2008
Posted by mr.Costello in Geopeitus, Isiklik.5 comments
Tagasiteel Tartust otsisime ja leidsime veel ühte aaret — Eesti geopeituse lehel avaldatud uusimat virtuaalset (asukohata) aaret. Paraku jääb see aga ka vist viimaseks selliseks aardeks, sest neid on viimasel ajal tekkinud kui seeni pärast vihma ning traditsioonilist geopeitust eelistavatel geopeituritel sai karikas täis.
Kõigepealt ajas kopsu üle maksa kehvasti läbimõeldud Loomariigi aare, millele järgnesid Eesti Mõisad ja Taimeriigi. Kõigil kontseptsioon sarnane — leia mõni aarde tingimustele vastav paik, tee seal endast pilti ja ongi aare “leitud”. Kui mul algul polnud selliste aarete vastu midagi — elavdavad ju mängu — siis sellise üheülbalisuse peale astusin lõpuks samuti sinna paati, kus sündis Otsus(tm).
Doonori aaret aga sellest hoolimata otsisime. Või mis otsisime — skoorisime lihtsalt punkti roheliseks. Sest aarde põhitingimus on lihtsamast lihtsam: leia koht, mille nimi sisaldab eesti keeles sõna “veri”. Selliseid kohti on aga Eestis sadu nagu geopeitur Telc geopeituse foorumis Eesti Ekspressile viidates hoiatas. Tartust välja sõites loendasin selliseid verenimelisi kohtasid julgelt üle viie, enne kui Adaveres peatuse tegime, et poest näksimist osta. No ja muu hulgas “leidsime” siis ka aarde.
Veidigi huvitavaks teeb Doonori aarde see, et lisaks verisele kohanimele, pildile ning koordinaatidele tuleb logisse kirja panna oma veregrupp ning võib muljetada oma kogemustest doonorina. Või üleüldse oma verega seotult. Ja selleks ongi blogi hea, saan kohe pikemalt kirjutada.
Alustan sellest, et pikki aastaid suhtusin doonorlusse äärmiselt individualistlikult — andku need, kes tahavad ja kel vaja, mina ei viitsi. Kõik muutus, kui mul endal esimest korda elus vereülekannet vaja läks.
See juhtus 2004 aasta emadepäeval, kui ma olin lapsega kahekesi kodus ning mu naine oli reisil. Minul oli käsk kodu korras hoida. See tähendas, et muu hulgas tuli ka lilli kasta. Aga toataimi on meil palju: aknalaudadel, põrandal, lae all ja seintel. Ühe sellise kastmiseks ronisin diivanilauale. Aga laud, va saadanas, on meil kolmejalgne. Ning läks alt ära nigu niuhti ja mina sadasin sealt kõige täiega alla. Muidu poleks sellest miskit olnud, aga laual olid asjad. Muu hulgas ka üks massiivne käsitööna valmistatud kohvitass. See läks katki ning sellest moodustus “roos” — noh jäi püsti nagu pudelipõhi. Ja mina kukkusin selili sinna otsa… Valus oli. Aga esimese laksuga ei saanud ma muidugi üldse aru, et sellest — pigem oli selline valutunne nagu ikka selili kukkumise järel põrutusest. Aga teisest toast kohale tormanud tütar ütles vaikselt: ”Issi, sul on selg verine.” Kui asja peegli ette uurima läksin, selgus tõsiasi, et seljas on auk. Suur. Näpud andis sisse panna.
Kuna mul varasemat kogemust selliste haavadega polnud, siis arvasin, et lapime koduste vahenditega kokku ja elame edasi. Otsisin sidet, pesin dušši all haava puhtaks ja kamandasin 6-aastase sidet tegema. Tubli tüdruk, tegi ära nii et silm ka ei pilkunud peas. Arvates, et asi korras, hakkasin kukkumise tagajärgi koristama. Aga ühel hetkel sügavamalt kummardudes tundisin, et midagi sooja niriseb mööda selga ja jalga alla. “Kehv side,” mõtlesin ja asusin uut otsima. Aga side oli otsa saanud. Niipalju mul siiski mõistust jagus, et ma autosse ei hüpanud ning apteeki ei sõitnud. Või noh, kui päris aus olla, siis peamine põhjus oli see, et ma ei tahtnud uue auto istme seljatuge verega ära määrida. Kuna mu ema elab meile lähedal, siis helistasin talle ja palusin sidet tuua. Ema lubas küll kohale tulla, aga soovitas siiski kiirabisse helistada. Vastumeelselt tegingi seda ja edasi läks kõik nagu seriaalis “Kiirabihaigla”.
Kiirabi tuli kohale kiiresti ning parameedikutel piisas vaid paarist pilgust mu seljale ning vereloikudele toapõrandal, et otsustada — nüüd on kiire. Samas mina panin nende küsimusi selle kohta, et ega mul neljandalt korruselt alla minnes pea ringi ei käi, imeks — miks peaks? Ja sireeni huilates haigla poole sõites samad küsimused, millele mul oli vaid üks vastus: “Pole mul viga midagi!”
Haiglasse jõudes süvenes mul tunne, et olen osaline seriaalis: mina kanderaamil kõhuli ja hulk meedikuid mu ümber jooksmas. Seda kõike saatmas traumapunktis ootejärjekorras istujate imestavad pilgud. Vastuvõtutoas vaatas valvearst vaid korra mu seljale peale, lõikas ilma pikema jututa mu kallid Calvin Kleini aluspüksid lõhki ja andis korralduse: “Opile! Kohe!” mispeale kanderaamiralli jätkus.
Opitoas üritati mind jälle veenda, et mul peaks verekaotuse tõttu imelik olla olema, aga mina polnud sellega endiselt nõus — kui seriaali-tunne välja arvata oli kõik täitsa bueno. Ega nad mind pikalt ei veennud ka, ütlesid, et nüüd jääd magama, surusid maski näole ja rohkem ma ei mäleta.
Peale ärkamist andis õde mulle ülevaate, mispärast nad muretsesid: esiteks hindasid nad mu verekaotust liitri peale (igatahes just nii palju mulle seejärel doonoriverd sisse pumbati) ja teiseks olevat auk seljas neerudele väga lähedal olnud. Vaagnaluu mõranemist kahtlustasid kah.
Kogu seda lugu mäletan nii hästi sellepärast, et sain sealt nii otseses kui kaudses mõttes paar “templit”. Otsese mälestusena 10-sentimeetrine haav seljal ja kaudsena teadmine, et surma võib saada ka oma kodus. Sest poleks mul last kodus olnud ja oleksin ma näiteks kukkumisel pea ära löönud, oleksin selle tobeda kukkumise tagajärjel lihtsalt verest tühjaks jooksnud… Sest peale olen igat oma edasise elu päeva elanud kui seda viimast — kahetsemata tehtut või tegematajäänut, lihtsalt iga päeva nautides. Ja mis selle nautimise juures kõige tähtsam: mul on nüüd eluaegne vabastus toalillede kastmisest.
Aga tagasi doonorluse juurde, millest lugu alguse sai. Peale seda intsidenti tundisin, et kui mitte rohkem, siis vähemalt selle vere, mis mulle sisse pandi, pean ma tagasi andma. Nii läksingi esimesel võimalusel verd loovutama. Ja sain antud, kuigi pidin talum küsimusi, ega mul paha pole. Aga sain ka teada, et teist korda nad mind näha ei taha, sest mul pidavat liiga peened veenid olema ja üleüldse tuleb veri liiga aeglaselt. Mis sest et muidu on igati hea kvaliteediga. Sellest hoolimata üritasin ühe korra veel, sest pool kogust jäi ju tagasi andmata. Aga siis saadeti juba kohe tagasi. 
Sest ajast peale olen Verekeskuse peale veidi turris: öelge siis raadios doonoreid verd andma kutsudes kohe, et veri voolaku ojadena ja minusuguste tilgutajate järel aega oodata teil pole! 
Aga okei, eks ma katsun neid siis muul viisil toetada. Kasvõi sedasama juttu siia kirja pannes ning geopeituse juurest üleskutseni jõudes — loovutage verd! Ja kui mitte muul põhjusel, siis kasvõi sellepärast, et iial ei või teada, millal teil endil seda vaja võib minna.
Postitused parooli taha peitu 24.01.2008
Posted by mr.Costello in Geopeitus, Isiklik.4 comments
Hoolimata “seksikast” pealkirjast tuleb ka siin postituses juttu geopeitusest. Ja geopeitus pole üldjuhul valgustkartev hobi. Samas, kes L@SSIE huumorit ei mõista, arvavad nagunii juba ammu kurat-teab-mida.
Nimelt hoiatasin geopeitusest blogimisega alustades, et mu sissekanded võivad saada potentsiaalseteks spoiler‘iteks. Aga mõtlesin järgi ja tegelikult ei taha ma siiski kellegi rõõmu oma lobisemisega ära rikkuda. Samas aga tahaks mõne eriti vinge aarde leidmise järel muljetada ja kohe kõik ära rääkida — noh, et see oli seepärast lahe ja see tolle tõttu eriti lahe ning see kolmas asi kohe megalahe!
Pika juurdlemise järel mõtlesin sellele mind vaevanud dilemmale lahenduse — panen mõned liigseid paljastusi sisaldavad postitused parooli taha peitu ning parooli jagan küsimise peale vaid nendele, kes on kas need aarded juba leidnud või on ise peitjad. Võib-olla ka mõnedele, keda minu tegemised küll huvitavad, kuid kes ise geopeitust ei mängi. Igat juhtu käsitlen eraldi, sest Eesti on väike ja kõiki ei saa usaldada.
Kus parooli küsida? Kel janu, sel jalad.
Tasuta Arvutimaailma tellimus 50 kiiremale 08.10.2007
Posted by mr.Costello in Isiklik.2 comments
Arvutimaailm on Eesti vanim tehnoloogiaajakiri, mis ilmub 1993. aastast. Tänapäeval on Arvutimaailma eesmärk lisaks uute tehnoloogiate tutvustamisele ka Eesti IT-äri laiem kajastamine.
Viimase Emori uuringu andmeil on Arvutimaailmal 27 000 lugejat, valdavalt vanuses 15–39 aastat. Samuti näitab statistika, et ajakirjal on 6000 naislugejat. Enam kui pooled lugejatest tituleerib uuring “valgekraedeks”, ⅔ on püsilugejad. Arvutimaailm on tellitud umbes tuhandesse ettevõttesse. Geograafiliselt jaotub lugejaskond üle Eesti suhteliselt ühtlaselt, jäädes keskmisest madalamaks Virumaal ning olles pisut üle keskmise Tartus ja Lõuna-Eestis (jutt ajakirja enda keskmisest).
Möödunud aasta jooksul on Arvutimaailm käsitlenud muu hulgas järgmisi teemasid: “Kas eelistada kodumaist või brändiarvutit?”, “Turvalisuse inimelement”, “MarkIT tungib Euroopasse”, “Omamise vaev või rendiõnn?”, “Veebiteenused reeglite ikkes”, “Mõra digiallkirjas”, “Julge visioon viis Osta.ee kasumisse”, “Vabavara ei anna säästu kergelt”. Lisaks kõvaketaste, pihuarvutite, skannerite, printerite, LCD-ekraanide, GPS-ide valmisveebide ja palju muu võrdlustestid või uute toodete üksiktestid. Sõna on saanud suur osa Eesti IT-äri ja -elu võtmeisikuid.
Arvutimaailma toimetuse blogi asub aadressil: http://arvutimaailm.blogspot.com/
50 kiiremat veebipäeviku pidajat, kes kordavad seda postitust täies mahus enda blogis (pealkiri + Arvutimaailma tutvustus + kampaania kirjeldus), saavad Arvutimaailma tellimuse pooleks aastaks tasuta.
Selleks tuleb saata aadressile am@am.ee:
1. oma postituse link;
2. ees- ja perekonnanimi;
3. täpne tellimisaadress;
4. kontakttelefon.
Ühtlasi nõustud tasuta poolaastatellimusele kandideerides sellega, et Arvutimaailm saadab hiljem e-kirjaga teate, kas jõudsid 50 kiirema hulka, ning poole aasta pärast meeldetuletuse, et soovi korral tellimust pikendada.
Tänud Ulmegurule ja palve ulmekommuunile 19.01.2007
Posted by mr.Costello in Isiklik, Ulme.Tags: Sever Gansovski
add a comment
Mis toimub?! Minu eelmise sissekande valguses võivad selle lehekülje lugejad täiesti õigustatult nii küsida. Sest kirjutasin ju täpselt sama pealkirjaga ja enam-vähem sarnase sisuga postituse juba 9. oktoobril 2006 arvustades Sever Gansovski juttu “Vincent van Gogh”.
Olin toona just lõpetanud oma vana kola hulgast leitud “Horisondi” koopia sisseskännimise ja ülelugemise. Ulmekirjanduse BAAS-ist Raul Veede arvustust lugedes imestasin küll veidike, sest minu koopias Henry VIII-st juttu polnud… Aga kuna loo lõpus seisis, et “lühendatult tõlgitud” ja muidu tundus stoori klappivat, siis arvasin, et ju luges Raul mingit pikemat versiooni. Nii elasin kuni eelmise nädalani siiras usus, et selle looga on kõik korras ning minu töö on tehtud.
Õnneks juhtus ulmeguru Jüri Kallas minu blogist mingit tsitaati otsima (vau, kas tõesti otsitakse siit juba tsitaate? ) ning plärtsatas mulle postkasti ning kommentaaridesse teate, et minu versioon on poolik:
1. Ulmeguru - 14.01.2007
Kogu Su jutt Sever Gansovski lühiromaanist taandub müraks, sest Sa pole tervet juttu lugenud… vähemasti pole Sul siin blogis olev Gansovski tekst tervik… vaid tagumine ots…
Jüri pani oma kirja manuses kaasa ka ühe faili, mille ta oli kunagi IRC kanalist #bookz alla tõmmanud. Ehk siis pakituna selle lühiromaani eestikeelne tervikversioon koos illustratsioonidega. Võrdlesin seda oma ulmelehel rippuva variandiga ja tuligi välja, et minu lehel oli üleval vaid viimane veerandik! Pagan võtaks, minu koopias polnud kusagil kirjas, et “algus “Horisondis” see-ja-see” vms. 
Aga lõpp hea, kõik hea! Tänu Jürile on mul nüüd terviktekst läbi loetud, kirjavead parandatud, netist kvaliteetsed van Goghi maalide reprod illustratsioonideks juurde otsitud ning kogu see krempel lugemiseks välja pandud! Arvamus kogu loost kah parem kui enne! Ja vana arvustuse kustutasin ära! Uude kopeerisin vaid selle, millega praegugi päri olen.
Veelkord suur aitäh sulle, Jüri!
Ja palve sulle ning teisetele lugejatele. Kui leiate nendest minu poolt ülesriputatud ulmekatest kirja- või muid vigu või on teil veel mõni siinavaldamata eestikeelne ulmejutt tekstina või kasvõi pildina skännitult olemas — andke aga teada! Kommentaarides või meiliga. Olen lõpmata tänulik, kui saan seda lehte teie ja enda rõõmuks veel paremaks teha!
