Mõned, minust kiiremad, blogijad on juba kirjutanud, et külastasime sel aastal suurema seltskonnaga maailma suurimat lauamängumessi Internatsionale Spieltage SPIEL ‘09 Essenis, Saksamaal. Nagu ka paljude teiste jaoks meie 14-liikmelisest delegatsioonist, oli see  mulle esimeseks külaskäiguks lauamängurite Mekasse. Ja loodetavasti mitte viimaseks.

Kolmapäev, 21. oktoober

Ehkki mess toimus 22.-25. oktoobrini, algas meie reis juba kolmapäeva südaööl väikese peoga minu juures, sest nii sai kõige lihtsamalt varahommikul bussi peale.

Ja kuigi meie eelpeost on tänaseks möödas juba üle nädala, siis sain alles mõne päeva tagusest Aigari postitusest teada, et esimese taseme uuel viisil lauamängude mängimises saavutasin ma juba tol ööl. Nimelt tuli mulle täieliku üllatusena, et mängisime ka Saboteuri… Jah, Imperiali ja Marvel Heroesid ma mäletan, sest kuigi ma neid ise ei mänginud, siis käisin esimest kiibitsemas ja teist juhendmas. Selle tegevuse käigus sai aga ka pidevalt veinipaki kraani keeratud ja ju siis minu kurku enamus sellest kolmest liitrist kadus. Kuna krunt samal õhtul toimunud Pireti sünnipäevast oli ka all, siis juhtuski nii, et Saboteuri mängisin ma täielikult zombistununa ning ei mäleta sellest tõepoolest mitte midagi. Varasem tase Ovega Igori mängimises, kus me hommikuks võitjat ei mäletanud, sai igatahes ületatud!

Eelnevast hoolimata on mul kustumatud mälestused ülevas meeleolus bussi peale minemisest ning sõidust Riiga, Kristjani ja Anneliga kolmekesi tagapingil üksteist soojendades, sest bussirisu oli uskumatult külm.

Riiast lendasime Ryanairiga Düsseldorfi ning suurema osa sellest teest lobisesin ma ohjeldamatult, täites Annelile antud lubadust ta surnuks rääkida. Mingi aja pärast hakkas aga Anneli pea vaikselt minu õla suunas vajuma — loodetavasti siiski mitte mu igava jutu, vaid kurnava eelpeo tõttu.

Maandusime sõnnikuhaisulisel odavlennuväljal ning sõitsime vastu tellitud bussiga Essenisse. Erinevalt Eesti bussist oli see suur ja ruumikas ning hästi köetud. Esialgu lõbustasime end minu poolt kaasa võetud nõukogudeaegse Saksa-Eesti vestlussõnastikuga, aga mingil hetkel vajus rahvas ära ja siis tundsin, et mul on tõsiselt paha — saabuv pohmell, magamatus ja rohkem kui pool ööpäeva täitmata kõht andsid end tunda.

Õnneks sain varsti siiski uuesti tegevust ning näljatunde unustada — hostelisse sisse seadmine ja seejärel kesklinna suunas ette võetud jalgsimatk söögikoha otsimiseks juhtisid mõtted mujale. Kui lõpuks kõigile sobiva söögikoha leidsime, siis tellisin endale kõige suurema kebabi, kuid süüa jaksasin sellest vaid poole — organism lihtsalt ütles, et kui sa veel rohkem kugistad, siis tuleb see kõik kohe sama teed pidi välja…

Kõht täis ja meel hea, läksime Essenit uurima, sest oli enam kui tõenäoline, et ülejäänud päevadel meil enam vaatamisväärsustega tutvumiseks aega ei jätku. Teadmata midagi vahemaadest ja kohalikust ühistranspordisüsteemist otsustasime jätkata jalgsi, teejuhiks vaid minu GPS-i kaart Geocaching’u aaretega. Liikumisloogika siis selline, et aardeid peaks kesklinna suunal rohkem olema. Mõne aja pärast otsustas nõrgem osa meie kambast hosteli poole tagasi pöörduda, kuid suurem seltskond siiski jätkas. Ja kui lõpuks tõepoolest kesklinna jõudsime, nägin viitade pealt, et alguspunktini jäi miski 6 km linnulennult. Aga meie ei tulnud ju otse…

Esseni kesklinn ei jätnud erilist muljet, selline täiesti tavaline põhjamaine ärikeskus. Ilmselt on see suvel kenam, sest silma jäid mitmed huvitava lahendusega purskkaevud, mis paraku enam sügisel ei töötanud. Hoolimata sellest, et termomeeter näitas lausa 16 soojakraadi.

Peale mõningat ringikolamist ja õlletamist otsustasime tagasi hostelisse siiski sõita. Kuna me metroo erinevatest tsoonidest ja piletitest mitte mõmmigi aru ei saanud, siis püüdsime kinni ühe vanema, kuid väga soravalt inglise keelt rääkiva proua, kes meile selgeks tegi, millised piletid me ostma peame. Grupipileti võlude osas jättis ta meid küll valgustamata, kuid ega selleks päevaks poleks meil olnud mõtet seda ka enam osta.

Tagasi hostelis mängisime mõnesid kodust kaasavõetud kaardimänge ja keerasime magama, et järgmisel päeval juba enne messi avamist väravate taga kohal olla.

Neljapäev, 22. oktoober

Mess lõi mind sõna otseses mõttes pahviks — nii suured hallid täis nii palju rahvast. Poleks oodanud, et selline niššiteema nagu lauamängud on peaaegu CeBIT’i mõõtu üritus.

Martini soovitusel tüürisime esimesena kasutatud mängude halli. See on koht, kust saab osta nii vanu ja haruldasi kui ka peaaegu uusi, vaid korraks avatud karbiga lauamänge. Enamuses oli seal saksakeelne sodi, kuid üks boks oli tõeline pärl: hardcore strateegiamängud üksteise kõrval reas, ainult vali millist tahad. Esimene raha saigi sinna jäetud.

Seejärel kruiisisime Valley Games’i boxi uut The Republic of Rome’i vaatama, mida tutvustanud disainerid teenisid ära esmalt heakskiidumõmina, seejärel rõõmuhõisked ning lõpuks ka soojad käepigistused. Oleks see mäng müügis olnud, oleks ma kohe raha välja käinud, kuid paraku oli tegu ainsa demokoopiaga ning päris mängu tuleb veel natuke oodata.

See oligi vast esimese messipäeva kõige meeldejäävam hetk. Ülejäänud osa päevast möödus mängides, uudistades, ostes ja seejärel kõike jälle otsast alustades.

Ning õhtul hostelis sai esimesed ostud loomulikult kohe lahti katkutud ning mängima hakatud, milline meeldiv tegevus kestis tugevalt üle südaöö.

Reede, 23. oktoober

Esimesest vasikavaimustusest ülesaanuna otsustasin reedel vähe süstemaatilisemalt käituda ja korralikult kõik kodus plaanil ära märgitud boksid läbi käia. Ikka selleks, et sealt mõni ammuigatsetud mäng hankida. Midagi ma vist sain ka, aga minu püha graal, inglisekeelne Junta jäigi leidmata. Samas, pole hullu, äkki jõuluvana toob.

Kui lõpuks selle tegevusega ühele poole sain, läksin soomlaste boksi eelmisel päeval kokkulepitud Epäillyt mängima, disaineri enda juhendamisel. Polnud üldse paha ja kuigi mina seda ei ostnud, on meie lauamänguseltskond nüüd ka selle suurepärase mängu võrra rikkam.

Päeva tippsündmus saabus aga samuti soomlaste boksis, kuigi mitte nendega seotult. Nimelt mainis Margus mingil hetkel, et näe vaata, Reiner Knizia läheb mööda. Kurat sellest Kniziast, oli minu esimene reaktsioon, sest kuigi tegemist on maailmakuulsa mängudisaineriga, siis üldiselt mulle selle härra abstraktsevõitu strateegiamängud peale ei lähe. Aga siis äkki sähvatas — ma ju ostsin just hetk tagasi odava hinna pärast ühe tema tõelise meistriteose, Modern Arti. Mõeldud-tehtud: karp kotist välja ja padavai Kniziale järele, et karbile autogramm võtta. Täitsa nagu päris fänn kohe… Äge! Ja kui asja puhtmateriaalsest küljest vaadata, siis on mu mäng nüüd kohe mitme(kümne) euro võrra väärtuslikum. Eriti, kui suudan selle mõnele nimekaimule maha ärida.

Peale maharahunemist hakkasin jälle ringi vaatama, noh, et mida järgmisena. Ja kuna eurooplase jaoks kummalise nimega Epäillyt sai just lõpetatud, siis miks mitte jätkata millegi samasugusega: Koplopers & Dwarsliggers — hollandlaste rongimäng, millest Ovegi kirjutas. Ja jällegi, hoolimata lausa kohutavast nimevalikust, oli mäng ise täitsa mõnus ja omanäoline.

Õhtu hostelis möödus nagu ikka, mängides. Lätlaste suureks arusaamatuseks mängisime jällegi MegaCorpsi, mis kontrastina nende arvamusele kujunes meie Esseni lemmikuks.

Laupäev, 24. oktoober

Nagu oli ette arvata, kujunes laupäev messi kõige mõttetumaks päevaks, sest kõik uued asjad olid juba ära ostetud ning messihalle täitsid andunud fännide asemel hoopis kohalike hordid. Lettidel oli ettepoole tõstetud saksakeelne kraam ja head inglisekeelsed mängud põlati lausa ära (25 eurone Agricola käis käest kätte ja pandi lõpuks oma kohale tagasi!).

Sestap otsustasime Aigariga, et käime lihtsalt natuke ringi ja läheme enne sulgemist varem minema, linna peale geopeituma. Ning tõepoolest, sel päeval ei ostnud ma ühtegi (!) mängu ning mängisin vaid kaks ringi eriti lihtsat Aargh!Tect’i. Või noh, mis lihtne mäng see ikka on, kui sulle pidevalt nuiaga pähe taotakse, ükskõik mida sa ka ei teeks…

Niipalju siis laupäevasest messipäevast. Ja kui nüüd mõni geopeitusehuviline lugeja on viitsinud selle megapostituse siiamaani läbi lugeda, siis mõni sõna ka geopeitusest Saksamaal.

Kuigi väljusime metroost Esseni südames, keskvaksalis, siis minu GPS seal aardeid ei näidanud. Põhjus lihtne — kodus eeltööd tehes välistasin kõik mikrod, sest mingi filmitopsi otsimine pole üldse põnev. Niisiis võtsime peale kohaliku Stockmanni kaubamaja külastamist suuna äärelinna poole, kus ka suuremaid aardeid leidus.

Seda tegime loomulikult metrooga ja tuleb tunnistada, et selle liiklusvahendiga aarete otsimine on äraütlemata põnev — GPS ju maa all midagi ei näita. Niisiis pistsimegi nagu mutid iga natukese aja tagant ninad maapinnale, et aarete kaugust teada saada. Sõitsime ka peatuse-paar tagasi, sest liiga palju jalutada me ei viitsinud.

Esimene aare osutus täielikuks lambikaks — känd mingi ojakese kõrval kulgeva  jalgrattatee ääres peitis tähistamata karpi, kus vaid logiraamat. Aardekirjeldus ei öelnud meile ka midagi, sest loomulikult oli see täies mahus saksakeelne. Kodus Google tõlkijaga teksti üle vaadates ei läinud asi paremaks — liiga pikk muinasjutt sellise mittemidagiütleva koha kohta. Kõigest hoolimata tahtis Inga kaasavõetud rännuputukad just sinna aardesse jätta, kuid õnneks veensin ma ta ümber, sest mitte liiga kaugel asus teine aare, mis sisaldas oma nimetuses maagilist sõnapaari TB-hotel.

Selle aarde poole sammudes lugesin kirjeldust ning nii palju, kui ma aru sain, pidi aare asuma Esseni põhjaosa kauneimas pargis või täpsemalt pargi servas. Kohapeal selgus, et nii see oligi ning kahjuks jäi meil park seetõttu nägemata. Pargi serv oli selline tavaline võsa, umbes nagu mõni Kadrioru pargi kaugeim nurgake.

See-eest aare ise pakkus isegi natuke otsimisrõõmu ning oli korralik: tähistatud karp, üsnagi palju nänni, lisaks logiraamatule ka pliiats jne. Lubatud travelbug‘e seal küll polnud, kuid vähemalt võis Inga rahuliku südamega enda omad maha jätta.

Kuna lähedal rohkem suure karbiga aardeid polnud, siis rohkem me sel päeval otsida ei viitsinud ning läksime tagasi ööbimispaika, kus ei jäänud tulemata ka selle päeva tippsündmus.

Nimelt võtsime peale uute asjadega tutvumist järjekordselt ette vana hea Megacorpsi. Paraku oli aga selle õhtu mänguseltskond eriti uimane ja väheagressiivne. Muidu hea mäng hakkas venima ning peale enam kui kahetunnist jokutamist, peale oma viimase käigu tegemist, toetasin ma oma neljast õllest raske pea korraks padjale, et lõpuskoorimine ära oodata…

…Ärkasin põieka peale. Kell näitas vist kolm või neli (kuna oli kellalükkamisõhtu, siis täpselt ei teagi). Loomulikult oli mäng juba lõppenud ning kõik mängukaaslased nohisesid oma naridel. Läksin peldikusse. Ja esimene, keda seal kohtasin, oli naerust kõverasse tõmbuv Martin — uudised minu “mängust” olid ka kõrvaltubadesse jõudnud. Hommikul sain teada, et hoolimata kustumisest saavutasin kolmanda koha kuue hulgas. Pole paha! Nii et lisaks mälukale võin ma lauamänge mängida ka magades! Tase!

Pühapäev, 25. oktoober

Viimane messipäev kujunes tõeliseks osturalliks. Kuigi Ovele jäi mulje, et suurt hinnasula ei tulnud, jäime meie eriarvamusele. Peamiselt sellepärast, et osalesime lausa kahel oksjonil, kus mänge imeodavalt laiali jagati.

Põhimõtteliselt käis asi nii, et eestlaste punt kogunes oksjonipidaja ette esiritta, ootas ära alghinna, vaatas pakutavalt karbilt letihinna ning leppis omavahel kokku, kes pakkumise teeb. Mõnel juhul pakuti siiski ka mujalt, kuid üldjoontes saime sealt üliodavalt lausa mitu head strateegiamängu. Ja oleks ma vaid teadnud, et mu esimesel päeval 20 euroga ostetud History of the Roman Empire 10 eurose alghinnaga müüki tuleb ja ilma ühegi pakkumiseta (!) tagasi leti taha rändab…

Oksjonid olidki selle päeva kõrgpunktiks. Mõned meist läksid ikka nii leili, et pakkusid kohvriruumile mõtlemata, teised ei julgenud lõpuks enam higigi pühkida, sest nii kui käe tõstsid, läks pakkumine kirja.

Loomulikult mängisime ka üht-teist ning kolme musketäri mäng meeldis mulle lausa nii palju, et tegin spontaanse ostu. Olen peaaegu et sajaprotsendiliselt nõus Fortress Ameritrashi’ga, et tegemist on parima Essenis näidatud uue mänguga.

Kuna mess suleti sel päeval varem, siis otsustasime peale pakkide äraviimist ning einestamist taaskord geopeituda. Sedakorda siis natuke teise seltskonnaga ja äärelinnas.

Pühapäevaõhtune esimene aare osutus üllatuseks, sest peale mõningat karbi otsimist leidis Inga aiaposti küljest hoopis nanoaarde. Ilmselt sattus see mu loetelusse sellepärast, et valimis olid ka määramata suurusega aarded.

Teel teise aarde poole kaotasin ära oma telefoni stylus‘e. Kuigi ülejäänud seltskond oli entusiaistlikult valmis kogu käidud tee tagasi minema ning telefonide taskulampide abil pulgakest otsima, ei pidanud ma seda väga realistlikuks, pealegi saab Hong-Kongist vaid mõne dollari eest uue komplekti tellida.

Aare ise osutus aga vast meie Esseni reisi kõige vaatamisväärsemaks — peidetud kena modernse kiriku juurde vaikses äärelinnas. Karp jällegi korralik ja nänni täis.

Kuna vihma hakkas tibutama ja asjad tahtsid pakkimist, siis rohkem me aardeid ei otsinud. Pakkimismängust kirjutas pisut Aigar, mul on lisada vaid nii palju, et minu kõige suuremas kohvris leidsid koha ka need ülejäänud seltskonna karbid ja plakatid, mis kuhugi mujale ära poleks mahtunud. See-eest aga kaalus see kohver ise praktiliselt pool Ryanairi lubatud piirnormist ja mul tuli vahepeal tõeline hirmuhigi otsaette, kartuses, et mu asjad piirkaalu sisse ei mahugi. Õnneks aga mahtusid kõik raskemad asjad (loe: praktiliselt kogu karpide sisu, kaardid, nupud, täringud jms) seljakotti ning šampoonid-seebid-alkohol teiste kohvritesse.

Peale asjade pakkimist mängisime kuni koiduni, sest magamisel puudus mõte.

Esmaspäev, 26. oktoober

Viimane reisipäev möödus enamikus magades: Essenist Düsseldorfi bussis ja  Düsseldorfist Riiga lennukis. Riia-Tallinna bussis üritasin vahepeal ka raamatut lugeda, kuid enamuses sai uni must võitu. Iga natukese aja tagant ärgates pidin nentima, et Tallinn on ikka veel kuradi kaugel ning lugesin-magasin edasi.

Lõpuks taas kodus, pakkisin rahulolevalt kogu kraami lahti ning asusin nuppe-žetoone-kaarte õigetesse karpidesse jaotama. Polnudki nii ületamatu ülesanne, kui alguses tundus. Nüüd on vaja veel need kõik ka läbi mängida…

Ausalt öeldes olen pea kõik, mida mul Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” kohta arvata on juba eelnevates postitustes kirja pannud. Aga teeme siiski kokkuvõtte.

Kogumik koondab endasse ühes ja samas tulevikumaailmas toimuvad sündmused ning sisaldab romaani ja viis lühijuttu. Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — “Skismaatriks +” on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi.

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. Peategelane seikleb seal lihtsalt seiklemise pärast, tegutseb vaid seetõttu, et autor on asjad niimoodi kirja pannud. Ei mingit (ülevamat?) eesmärki, ei mingit suuremat mõtet.

See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi “Sülem” on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka “Roosämblik” oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuigi kõvasti kesisem. Ning “Süvaaiad” sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega “Tsikaadikuninganna” ja “Kakskümmend meeldetuletust”. Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla…

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas “Skismaatriks +” on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine. See, et raamat mulle eriti ei meeldinud — Ulmekirjanduse BAAS-i sai kirja hinne “kolm” — ei tähenda, et teised sest midagi leidnud poleks. Lisangi lõpetuseks lingid kahele teistsugusele arvamusele:

loterii: Bruce Sterling — Skismaatriks + (2008)
edasi: Skismaatriks +

Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” lõpetab lühike seitsmeleheküljeline laast. Ning see on, nagu ehk pealkirjast aimata võib, omakorda kahekümneks tükiks hakitud.

Ühesõnaga, tegemist on ühe mehe elulooga.

See on ka kõik, mida ma selle teksti sisu kohta öelda oskan. Kakskümmend pildikest. Mõttetut pildikest. Seosetut pildikest. Kui mul peale nii halva jutu lugemist veel energiat jätkuks, siis parafraseeriksin need kahekümneks põhjuseks, miks mitte “Skismaatriks +”-i lugeda.

Üllatavalt on see jutt Ulmekirjanduse BAAS-is vaid “neljasid” ja “viisi” saanud. Naljad, mis südamest naerma ajavad?! Parem, kui suurem osa ülejäänud tekste?! Käsitlematu… Riskin kurje vaime välja kutsuda, aga minu poolt igatahes “kaks”. Ja madalamat hinnet ei saanud see tekst vaid oma lühiduse tõttu — autor ei tapnud mind oma mulinaga, olen õnneks veel elus!

Bruce Sterlingi lühilugu “Süvaaiad” (kogumikus “Skismaatriks +”) toob lugejani pildikese 26. sajandi Marsilt. Jutt on loetav ka kogumiku kontekstist väljavõetuna, mingid seosed on vaid eelmise looga.

Punase planeedi maasarnastamine käib juba mõnda aega. Terraformijateks on Marsile pagendusse — või sisuliselt võlavanglasse sunnitööle — saadetud killustunud inimkonna grupeeringud.

Peategelane on ühe vormijate (end geenmuundavad inimesed) kildkonna liige, kes osaleb Ibise kraatri ümberkujundamise võistlusel, mille peaauhinnaks on — nii irooniline kui see ka pole — pääs kosmosesse, Marsi orbiidil tiirlevasse Terraform-Klastri orbitaaljaama. Irooniline seepärast, et nende tulevikuinimeste posthumanistliku filosoofia seisukohalt peaks terraformimine olema iga intelligentse rassi ülim siht. Aga kuna elu planeedi pinnal on kaugel elust paradiisiaias, siis elavad ülemkihid endiselt orbitaalkolooniates.

Lugu ongi sisuliselt võistluse kirjeldus, kus kõik ei lähe sugugi mitte nii nagu plaanitud…

Lõpp jäi mulle veidi segaseks — kes nood mässulised pärismaalased siis olid, Marsi põliselanikud või ärakaranud pagendatud? Või koguni Maale jäänud ja barbaarsusesse langenud inimkonna järeltulijad? Mine võta kinni… Ja vahet pole, sest minu jaoks peitus selle teksti peamine iva vanas tõdemuses: kui kellelgi on kinnisidee (antud juhul terraformimine), siis ei kõhkle ta selle elluviimise nimel konkureerivaid ideid (kosmoserändude tehnoloogia) põrmu paiskamast.

Paraku pole selles tõdemuses midagi uut ja seetõttu ma seda teksti ilmselt teist korda ei loe. Mõned huvitavad ideed nagu näiteks Marsi pommitamine hiidplaneetide rõngastelt pärit jäämeteoriitidega, kuid ei midagi erilist. Hinne Ulmekirjanduse BAAS-is peegeldab minu meeleseisundit peale loo lõpetamist: kolm. Plussiga, aga siiski kolm.

Loen ikka veel Bruce Sterlingi kogumikku “Skismaatriks +” ja ei saa ega saa sellega ühele poole. Miks? Sest mind lihtsalt ei köida valdav enamus neist juttudest. Kui eelmised kaks olid head, siis “Tsikaadikuninganna” kohta ei ole mul ühtki sooja sõna öelda. Kui üldse midagi…

Minu meelest on tegu niivõrd sisutühja tekstiga, et raske on üldse midagi iseloomustavat kirja panna. See lugu on lihtsalt romaani ühe igavaima osa veelgi detailsem lahtikirjutus. Samad tüütud mehhanistide ja vormijate poliitilised intriigid, kuid lihtsalt peategelane on teine. Kui kedagi peaks mingil imelikul põhjusel täpsem sisukirjeldus huvitama, siis võib Ulmekirjanduse BAAS-ist esimest arvustust lugeda.

Eriline tänu vaid mingi haige sõnavärdja eest: prospektor. Et siis kaevur, jah? Nunuh…

Minu poolt läks kirja “kaks” — lugu, mis juba lugemise ajal ununeb. Halb, kuid on ka hullemaid.

Kui eelmine arvustatud lühijutt Bruce Sterlingi 2008 aastal eesti keeles ilmunud autorikogumikust “Skismaatriks +” kirjeldas lõhenenud inimkonna vormijate kildkonna liikmete tegemisi, siis “Roosämbliku” peategelaseks on mehhanistide fraktsiooni liige. Aeg, millal juttude sündmused toimuvad, on enam-vähem sama — mitte nii väga kauge tulevik, 23 sajandi teine pool.

Kuid jällegi, need faktid ütlevad midagi vaid inimesele, kes on juttudele taustaks olevat romaani lugenud. Samas pole need enamaltjaoult vajalikud, sest nagu “Sülem”, on ka “Roosämblik” täiesti iseseisev jutt.

Aga sisust. Tegevuskohaks on Päikesesüsteemi ääreala, Uraani rõngaste piirkond. Seal elab oma orbitaaljaamas erakuelu 200-aastane naismehhanist. Hoiab endal hinge sees, korjab rõngaste tolmust vajalikke tooraineid ja võitleb piraatidega. Muu hulgas on ta leidnud ühe bussisuuruse (iseenesest tobe võrdlus, sest vaevalt need Maast lahku löönud tulevikuinimesed teaksid, mis buss on…) toorjuveeli, mida ta üritab inimkonnaga kaubitsevale tulnukrassile maha parseldada. Tulnukad pakuvad talle enneolematuid koguseid energiat, seda universaalset intergalaktilist valuutat, kuid Roosämblik keeldub — tal pole vaja midagi, mida tal vaja pole.

Kauplemise käigus ronib Roosämbliku pähe üks neist elusolenditest, kes lisaks temale orbitaaljaamas pesitsevad — hiigelsuur värviline prussakas. Ja investorid saavad idee vahetuskauba osas. Nad pakuvad mehhanistile üht lemmiklooma, oma kapteni maskotti nagu nad seda kutsuvad. Ning lugeja imestuseks tehing sünnibki. Tõsi, klausliga, et kui kaup ei meeldi, saab selle mõne aja pärast tagastada. Siiski, mõnes mõttes oli selline lahendus ka ootuspärane, sest eelnevalt kirjeldas autor üsnagi värvikalt, kuidas erak oma emotsioone ja üksindust rahustitega leevendab.

Tulnukad lahkuvad ja Roosämblik jääb oma uue lemmikloomaga kahekesi. Kui prussakad välja arvata, muidugi. Mõne aja pärast selgub, et lemmikloom pole sugugi tavaline elukas, vaid on ilmselt vanem, kui selle kinkinud tulnukrass ise…

Ühesõnaga, lugu tõotab huvitavaks pöörata. Paraku seda siiski ei juhtu, sest lõpplahendus on minu meelest üsnagi banaalne. Mis on tõrvatilgaks meepotis, kuid ei riku seda head, ühe hingetõmbega läbi loetud juttu siiski. Nii, et Ulmekirjanduse BAAS-i hindeks “neli”.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võttis romaan “Skismaatriks” (kogumikus “Skismaatriks +”) mu lugemisisu nii palju vähemaks, et järgnevate lühijuttude kallale läksin alles hiljem.

Aga ühel õhtul vanni minnes võtsin raamatu siiski kaasa ning võtsin ette “Sülemi” loo. Ja uskumatu, aga tõsi — sellesama vanniskäigu jooksul sai jutt läbi, ilma et vesigi oleks jõudnud ära jahtuda!

“Sülemi” tegevuspaigaks on sama Skismaatriksi-universum, ajaliselt toimub jutu tegevus Inverstorite rahu ajal. Ja peategelane vilksatas vist ka romaanist läbi. Aga tegelikult pole see kõik üldse tähtis, sest tekst on loetav ka ilma tausta teadmata, mis on suur pluss!

Sisu on lühidalt järgmine. Killustunud inimkonna vormijate klanni esindajad lähevad uurima üht omapärast võõrtsivilisatsiooni, mis on vallutanud küll kosmose, kuid millel puudub intellekt. Vähemalt humanoididele tuntud mõistes — tegemist on mingite putukataoliste olevustega, kes isegi mitte ei räägi. Uurimise eesmärk on otse loomulikult omakasu: vormijad loodavad putukate geene varastades endale samasuguse “orjarassi” toota — odavaks tööjõuks, mis asteroididelt maaki kaevandaks. Aga paraku osutab Sülem ootamatut vastupanu…

Millist täpselt ja mis on selles jutus peituv tarkusetera, sellest ei saa ma kahjuks rääkida, sest see rikuks lugemise rõõmu. Küll aga võin ma seda juttu (erinevalt eelnenud romaanist) julgelt soovitada, tegemist on tõelise meistriteosega!

Bruce Sterlingu autorikogu “Skismaatriks +” oli üks nendest raamatutest, mille planeerisin kindlalt enne käesoleva aasta kohaliku ulmeauhinna hääletuse lõppemist läbi lugeda, et oma sõna (hääl) sekka öelda. Paraku aga läks teisiti…

Kogumikku on koondatud nimiromaan “Skismaatriks” ning lisaks sellele veel näpuotsatäis samas maailmas ning samade tegelastega seotud jutte.

Bruce Sterlingu Skismaatriksi-universumi tegevus toimub lähitulevikus (2045-2554) ning tegevuspaigaks on meie oma Päikesesüsteem. Maa on langenud barbaarsusesse ja planeetide kaaslastele ning asteroididele pagenud inimkond on jagunenud kahte leeri: mehhanistideks ja vormijateks. Esimesed on jõudnud järgmisele arengutasemele igasugu küberneetiliste implantaatide kasutamise kaudu ming teised on kasutanud keha muundamiseks geenitehnoloogiat.

Teost liigitatakse ka küberpungiks (sest autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge), aga mina selle liigitusega nõus pole. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas ära trükitud definitsiooni aluseks võttes väidan, et romaanil puuduvad küberpungi tunnused peaaegu täielikult või on need väga nõrgad.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav: peategelane Lindsay (perekonnanimi, mitte segi ajada ameerika naissoost popikooniga!) saadetakse oma riigikesest, mingist Kuu orbiidil tiirlevat kolooniast, asumisele. Teise samasugusesse kuukolooniasse, Kuu Orbiidi Vaikuse Mere Rahva Zaibatsusse. Eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused:

Zaibatsu tunnustab üht kodanikuõigust: õigust surmale. Te võite oma õigust nõuda igal ajal ja igas olukorras. Teil tuleb seda lihtsalt nõuda, see on kõik. Meie helimonitorid on üle terve zaibatsu laiali. Kui te oma õigust nõuate, lõpetatakse teid viivitamatult ja valutult. Kas saate aru?

Loomulikult sai Lindsay aru ja asus tegutsema selle nimel, et sellest haigest kohast jalga lasta. Peatselt see tal ka õnnestub ning ta liitub mingi kamba piraatidega, kes triiviad ringi ühel kahtlasel Nõukogude päritolu alusel, mis meenutas mulle hirmasti kallist kadunud MIR-i. Piraadid vallutavad ühe vormijate tugipunkti, keset kõige tulisemat madinat saabuvad tulnukad, kes loovad inimkonnaga kontakti ja toovad paljuoodatud rahu ja…

Tegelikult pole mul mõtet veel üht ümberjutustust kirja panna, sest romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is andnud suurepärase ülevaate Ulmeguru Jüri Kallas.

Veelkord: loo algus on kirja pandud väga kaasahaaravalt, kuigi veidi segaselt. Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Lisaks Lindsayle astub minategelasena üles ka tema kunagine südamesõber, nüüdne verivaenlane, mis üldpildi selginemisele sugugi kaasa ei aita.

Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei…

“Mis selles kõiges siis halba on?”, küsiti mult, kui ma seda eesmärgitust lugemise vahel kurtsin. “Ka sinu elul pole ju mõtet.” Täpselt! Aga minu elust ei kirjutata romaani, sest seda olekski igav lugeda!

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb — BAAS-i läks minu poolt kirja “kolm”. Ja ma ei välista, et võib-olla loen ”Skismaatriksi” kunagi isegi uuesti läbi ning muudan oma hinnanguid. Aga seniks jääb kehtima praegune hinnang: ma pigem ei soovita seda romaani lugeda — kui see raamat pihku juhtub, lugege sealt parem lühijutte.

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda.

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale!

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet?  Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin.

Susi Vaasjoki lühiromaani “Jutumeister” on Ulmekirjanduse BAAS-is nii kiidetud kui ka tümitatud. Pigem siiski seda viimast. Kuid kahetsusväärne on hoopis see, et ei materdajad ega ka ülistajad pole vaevunud loo sisust rääkima.

Et seda tühimikku täita, pidin jutu uuesti üle lugema, kuna eelmisel suvel ilmunud “Soome ulme” kogumik sai toona küll ühe soojaga läbi loetud, kuid lugemispäeviku kanded jäid tegemata. Ja nii särav see lugu polnud, et sisu aasta pärast meeles oleks olnud.

Jutu peakangelaseks on põhjamaine võitleja Kelts, kes on surma mõistetud vangistatud lõunamaalaste elusalt põletamise eest — tegu, mis on ilmselt igas kultuuris taunimisväärne. Talle vangikongi külla tulnud kroonik — jutumeister — ei taha ametliku versiooniga leppida ning pinnib Keltsalt välja tõe, mis on sama uskumatu…

Siiski ei taha ka mina pointi ära rääkida. Pean piirduma sellega, et fantasy‘le kohaselt on mängus taevased ja allilma jõud, teadjamehed ning esivanemate hinged. Ja Keltsa kõrval tõuseb keskseks tegelaseks üliinimlike võimetega valgusetooja Saarne.

Tegelikult rääbib see romaan karmidest valikutest: kas jääda vabaks rahvaks, kuid riskida selle nimel jumalate vihaga; või lepitada hingi süütute verega ning saada seeläbi ilmaliku hukkamõistu ning alistamise osaliseks.

Ma ei taha sugugi nõus olla BAAS-i arvustajatega, kes tituleerivad selle teksti halva kirjanduse musternäiteks. Lugu on ju kirja pandud kõiki reegleid arvestades: on sissejuhatav teemaarendus, on kulminatsioon ja on lahtsi otsi kokku tõmbav lõpp. Ühesõnaga, lool on point. Kuid tõepoolest, tekst on asjatult pikk. Kogu puändi oleks saanud kokku võtta ilma nende lõputute suusaretkede jms kirjeldusteta.

Ühesõnaga, minu poolt läks kirja “kolm”, mis on täitsa hea hinne, võttes arvesse seda, et fantasy pole üldse minu lemmikžanr.