Kui aga kirjastus “Fantaasia” andis oma Facebooki lehel teada, et neljas sarja raamat on Arthur C. Clarke’ilt, siis… ma pidin selle saama. Tormasin siis laupäeval peale tööpäeva lõppu Rahvusraamatukogus toimuvale kirjastuste jõulumüügile, kus juba oma kraami kokku pakkiva kirjastuse esindaja käest raamatu ka 8 euro loovutamisel kätte sain.

Õhtul kodus viskasin ajutiselt kõrvale hetkel pooleli oleva “Tuhat ja üks ööd” ning asusin lugema. Ning lugesin ja lugesin, kuni see ca 60-leheküljeline lühiromaan läbi sai.

Raamatu sisust on Ulmekirjanduse Baasis ammendava ülevaate andnud kogumiku koostaja Raul Sulbi ja seega ma sellest siin uut kokkuvõtet tegema ei hakka. Pigem panen kirja oma arvamuse ja esmamulje nii konkreetsest raamatust kui ka “Orpheuse Raamatukogu” sarjast üldisemalt.

Raamatut ostma ja lugema meelitatati mind eelkõige kuulsa nimega, kuid ka sellega, et raamatu tutvustuses viidati Clarke’i romaanile “Linn ja tähed”, mille paralleeltekstiks “Comarre’i lõvi” olevat. Olgem ausad, oleks piisanud lihtsalt Arthur C. Clarke’i nimest, sest Mirabilia sarjas ilmunud romaaniga mina mingeid sarnasusi ei leidnud. Õigemini, sarnasusi võib leida, kuid minu arvates on need pigem otsitud — “Comarre’i lõvi” on ikkagi täiesti iseseisev tekst.

Ulmejutus hindan ma eelkõige ideed. Erinevalt romaanist “Linn ja tähed”, mis on väärtuslik juba ainuüksi kirjaniku pillatud mõttetera (tsiteerin mälu järgi) “ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa” pärast, ei pakkunud “Comarre’i lõvi” suurt midagi uut. Tõsi, pildike oma fantaasiamaailmas vegeteerivatest inimolenditest on päris hea, kujutlemaks inimtsivilisatsiooni üht võimalikku arenguteed, kuid midagi taolist oleks nagu juba kuulnud, näinud, lugenud… Hoiatusena see igatahes ei mõjunud, päris mõistlik valik minu arust.

Kui tahta sellele tekstile veel midagi ette heita, siis võiks viriseda kirjaniku kirjeldatud releede plõksumise üle ning küsitavusi tekitas ka see, kuidas oma fantaasiamaailmas viibivad unenägijad aastaid elus püsisid. Kuid mul pole kombeks sedasorti tehniliste pisiasjade järgi juttu hinnata. Kokkuvõtteks oli ju tegemist täiesti kobeda tekstiga. Mitte küll tippteosega, kuid täiesti “nelja” väärt oli see lugu küll.

See ei puutu küll otseselt asjasse, kuid ka Raul Sulbi järelsõna oli väga asjalik ja informatiivne. Selgus, et enamik Clarke’i eesti keeles ilmunud tekste on mul loetud. Kui keegi teab viidata, kust saaks kuulata Eesti Raadios järjejutuna ette loetud tekste või lugeda “Põhjanaelas” ilmunud jutte, oleksin väga tänulik.

Lõpetuseks aga paar sõna sellest, millise mulje see lühiromaan mulle “Orpheuse Raamatukogu” sarjast jättis. Ühe sõnaga: odav. Teise sõnaga: tagasiminek. Kuid et vältida isiklikke solvumisi, seletan lahti.

Leian, et 8 eurot (või rohkemgi, oleneb ostukohast), on sellise vihiku eest ikka väga palju küsitud. Ma küll ei tea kirjastamise hindu, kuid mina tarbijana ostaks sarja raamatuid kõige rohkem 3 eurose kaanehinnaga. No sest ei saa ju rohkem küsida sellise must-valges trükis brožüüri eest, mis oma välimuse järgi oleks pärit nagu 90-aastate algusest. Ma saan aru, et kirjastajad on taotluslikult üritanud “”Loomingu” Raamatukogu” järele aimata, aga… ajad on teised. Inimeste võimalused on teised. Kui Nõukogude ajal sai raamatuid pea valimatult endale lubada igaüks, sest need maksid sõna otseses ja kaudses mõttes kopikaid, siis praegu peab oma valikuid hoolikalt kaaluma. Nii kahtlengi, kas tasub sellise hinna juures osta sarja järgmist raamatut “Professor Dowelli pea”, või peaks end siiski kõiki põhimõtteid eirates lõpuks mõne avaliku raamatukogu lugejaks registreerima, sest isegi minusugune aeglane lugeja suudab selliseid vihiku mõõtu teoseid kahenädalase tagastustähtaja piires läbi lugeda.

Spordimeditsiini Sihtasutus on ehe näide sellest, kuidas Eesti e-asi on üks suur mull! Tahtsin lapsele noorsportlase tervisetõendi saamiseks vastuvõtule aega registreerida: ei saa, sest ajad olevat kuni aprilli lõpuni kinni ja “süsteem” võimaldavat maisse vastuvõtuaegu registreerida alles 1. aprillil! No mida kuradit?!

Aga olgu, vaese registratuuritöötaja läbisõimamisest ristküsitlemisest polnud tõesti kasu, sest ega tema seda süsteemi välja mõelnud. Üritasin siis selle asutuse kodulehe kaudu avaldust esitada ja oi seda rõõmu, kui pikk kiri peale “saada” nupu vajutamist ära kadus ning vastuseks kuvati lubava nimega URL-il http://www.sportmed.ee/Kiri-on-edastatud meeliülendav teade:

Vabandus, aga soovitud lehte ei leitud!
Palun kontrollige kas URL aadress teie brauseris on korrektne!

Õnneks olen save early, save often mantrat piisavalt korranud, et teadsin midagi sellist juba oodata ja kopisin enne saatmist kogu teksti puhvrisse. Pärast oli hea kiri e-maili pasteda, kuigi ega aadress admin@sportmed.ee suurt lootust anna, et see ka kohale jõuab…

Nagu i-le täpi, paneb kogu loole paneb mõnusa punkti veel fakt, et oma kodulehe avalehel kireb see asutus rõõmsat uudist uuest kodulehest…

Edasi e-Eesti, e-e-e-e…daaaa….siii….!

Nii. Ma tavaliselt ei kirjuta oma isiklikest asjadest netti, aga hetkel olen ma piisavalt vihale aetud, et seda teha. Ja võib-olla on sellest infost kasu ka.

Ühesõnaga, kui kellelgi on vaja juhiluba vahetada, siis täna, homme ja ilmselt veel mingi ebamäärase ajaperioodi vältel pole mõtet ARK-i minna, sest aidata nad teid niikuinii ei saa ja ei taha. Mina, loll, seda ei teadnud ja läksin täna ARK-i kesklinna büroosse oma nädalavahetusel aegunud juhiluba vahetama. Teadsin küll, et nad läksid selsamal nädalavahetusel üle uuele infosüsteemile ning nagu nende kodulehekülg ütleb “seetõttu võtavad alguses toimingud tavapärasest kauem aega”. Olgu, aega mul oli.

Paraku selgus aga kohapeal, et mitte midagi ei tööta ja mitte midagi nad teha ei saa — nii teenindaja mulle ütleski, kui ma lõpuks ühe leidsin, kes mind tähele pani. Muuseas, järjekorranumbriautomaati seal büroos pole. Aga selge siis, kui ei tööta, siis ei tööta. Teeninduskoolitust saanud inimesena küsisin siiski, et mida nad siis teha saavad. Tuli välja, et minu tervisetõendi andmed sisestada. Asi seegi. Vahepeal rääkis kõrvallaua teenindaja midagi digipildi salvestamisest, mille peale ma enda omalt lootusrikkalt uurisin, et ehk saab siiski pildiautomaadis pilti teha. Soovitati proovida, äkki tõesti töötab.

Pildiautomaat oli huvitav, ma pole varem sellises pilti teinud. Isikukoodi sisestamise ajal aga kuulsin, kuidas keegi saalis jaurama pistis, et “mida ta sinna otsis ja ei jõua ma neid kõiki valvata siin”. Pistsin pea kardina tagant välja ja ütlesin, et minu teenindaja soovitas ja et kas neil ikka vasak käsi teab, mida parem teeb … Mille peale hakkas muidugi “minu” teenindaja seletama, et tema ütles mulle kohe, et midagi ei tööta jne. Mulle jäi küll teine mulje … aga olgu, tegin pildid ära. Kuna hakkasin selle aja peale juba vaikselt ärrituma, siis jäin piltidele suht kurja näoga, aga tühja sellest.

Klienditeenindaja laua juurde naastes selgus, et äsja tehtud pildid on tema arvutis täitsa olemas ja nii istusin lootusrikkalt maha. Digimatil allkirja andma, sest ka seda on juhiloale vaja. Kuid see arvutisse ei salvestunud ja olimegi jälle alguses — ilma allkirjata ei saavat pilti salvestada ja jätkata.

Oma professionaalset kretinismi pidurdamata suutmata — viga! — uurisin, kas nad ikka testivad ka oma infosüsteeme, enne kui need juurutavad. Sest täna on ju juba teine päev peale uue süsteemi kasutuselevõttu. Sain teada, et testivad küll. Nojah … kuigi kuidas, sellest mina selles kaoses küll sotti ei saanud. Aga las ta olla, klienditeenindaja ei peagi neid asju ju teadma. Küsisin siis lõpuks midagi tema ampluaast: “millal süsteemid töökorda saavad ja millal ma võiksin tagasi tulla?” Mispeale sain jahmatavapaneva nähvamise osaliseks: “Mina ei tea! Ega ma teil siin mingi selgeltnägija pole!”  Inimene! Üldse midagi klienditeenindusest ei tea või?! Helista, küsi! Vabanda! Kui talle seda ütlesin, kukkus ennast veel õigustama (mida klienditeenindaja kunagi teha ei tohiks), mispeale mul närv lõplikult üle viskas ning ma tema nime küsisin. Gea Tsäkko, teadmiseks teilegi.

Tagasi kontoris, helistasin Liiklusregistri infotelefonile, et küsida, kas vähemalt Mustamäel (mis asub küll pärapõrgus minusuguse autota liikleja jaoks, aga olgu) saab neid toiminguid teha. Peale viieminutilist ooterežiimil rippumist sain lõpuks kellegi kätte ka. Aga seal ei teatud muidugi midagi ning anti Mustamäe kontori otsenumber (arvake ära, kas see vastab?). Kurtsin ka teenindaja käitumise üle, kuid seegi kaebus soovitati mul Mustamäele esitada.

Kuna ma kedagi kätte ei saanud, siis guugeldasin vahelduseks ning jõudsin järeldusele, et teenindaja peale kaevata mul ilmselt ei tasu. Nimelt juhib autoregistrikeskuse ja maanteeameti ühinemise järel 1. juulist seda asutust keegi Tamur Tsäkko, kes on vanuse järgi otsustades ilmselt Gea Tsäkko isa. Või siis mõni sugulane, sest see perekonnanimi on küllalt haruldane. Ja vaevalt, et onupojapoliitika siseringis midagi ette võetakse.

Vaat selline lugu. Kokkuvõtteks veelkordne hämming riigi infosüsteemide aadressil — jättes kõrvale juba eelpoolmainitud puuduliku testimise ja juurutamise — milleks kuradiks on neil minu allkirja digitaalsel kujul vaja, kui see on ID kaardi andmebaasis olemas?! Kas tõesti ei saa kahte registrit kuidagimoodi ühendada? Ka digitaalne foto on seal olemas ning ka seda võiks juhiloal kasutada …

Lõppkokkuvõttes jääb üle vaid tunda “rõõmu” faktist, et mu auto on hetkel remondis ja mul sõita vaja pole. Kuid võib-olla soovite panuseid teha, kumb parandatakse kiiremini, kas auto või liiklusregistri vigane infosüsteem?

Sõber Ove kirjutas nädalapäevad tagasi BGG (BoardGameGeek) 10 sünnipäevast. Sellega seoses heitsin pilgu oma profiilile selles lauamängurite jaoks kõige olulisemas saidis ja avastasin, et ka minul on tähtpäev lähenemas. Sellele sõndmusele ongi käesolev postitus pühendatud — just praegu, kuus aastat tagasi, 1. veebruaril 2004 kell 14.42 (ja 27 sekundit) registreerisin end BGG kasutajaks. Ning haigestusin lauamängusõltuvusse.

Esialgu kulges “haigus” kergelt, 2004 aastal logisin saidis vaid kaks mängimist — Risk – The Lord of the Rings – Trilogy Edition oligi see mäng, mille pärast ma BGG üldse avastasin. Järgmine, 2005 aasta, jäi üldse vahele ning kahtlen, kas ma üldse kordagi sisse logisin. 2006 aastal tuli mul saidi olemasolu jälle meelde, kui õele kingitud Marco Polo Expeditioni jaoks inglisekeelseid reegleid otsisin, sest eestikeelsed olid halvasti tõlgitud. Ühe Riski mängimise logisin sel aastal ka.

Ning siis hakkas sõltuvus süvenema — 2007 aastal sõitsin Higginsi blogist leitud Troonide mängu arvustuse lugemise järel Mehikoormasse lauamänguõhtule, tutvusin Ovega ning avastasin, et maailmas on ka Sõrmuste Isanda Riskist paremaid lauamänge… sellest aastast logitud siis juba Arkham Horror, Igor, Descent jms mõnusad mängud.

Ja nüüdseks olen lõplikult sõltuv. Tänaseks olen BGG-s loginud 666 667 (pidime me eile seda Juntat mängima, oleks ilus number jäänud ) lauamängusessiooni; hinnanud kokku 184 erinevat lauamängu, oman isiklikus kogus 55 lauamängu ja 7 mängulaiendit jne.

Eelmise aasta lõpus sai lauamängudest lisaks hobile ka töö: koos sõber Aigariga panime püsti veebipoe lauamangud.ee — tänaseks suurima lauamängudele spetsialiseerunud e-poe Eestis. Tegelikult pole tegemist ainult poega, vaid pigem kasvava portaaliga — näiteks kõik mänguarvustused, mis siiani said siia blogisse kirja pandud, ilmuvad nüüd seal. Eks selle saidi arendamise plaane ole veel teisigi, kuid palju on raha taga — seega tellige oma lauamängud meilt ja me viime Eesti viie arenenuma lauamängukultuuriga Euroopa riigi hulka!

Kuid äri äriks. Tegelikult on selle lauamängusõltuvuse juures kõige parem see, et olen selle kuue aastaga hulgaliselt uusi sõpru leidnud. Vaatasingi “kaaskannatajate” profiile BGG-s ning avastasin, et minuga samal aastal on sellesse tõppe haigestunud ka Kaarel aka Udutont, kes registreeris ennast kasutajaks kaks nädalat peale mind ning väga huvitava kokkusattumusena sõber Martin, kelle kasutajatunnus on napilt ööpäeva võrra vanem, kui minu oma. Palju õnne!

Kui oled natukenegi lauamängude huviline, tule ja osale uue lauamängude veebipoe avamismängus, kus tuleb kahe nädala jooksul vastata õigesti kümnele küsimusele. Edetabeli kümme parimat saavad lauamangud.ee poolt auhinnaks uhiuue lauamängu, kõik ülejäänud osalejad aga esimese tellimuse tegemisel 10-protsendilise soodustuse.

Mõned, minust kiiremad, blogijad on juba kirjutanud, et külastasime sel aastal suurema seltskonnaga maailma suurimat lauamängumessi Internatsionale Spieltage SPIEL ’09 Essenis, Saksamaal. Nagu ka paljude teiste jaoks meie 14-liikmelisest delegatsioonist, oli see  mulle esimeseks külaskäiguks lauamängurite Mekasse. Ja loodetavasti mitte viimaseks.

Kolmapäev, 21. oktoober

Ehkki mess toimus 22.-25. oktoobrini, algas meie reis juba kolmapäeva südaööl väikese peoga minu juures, sest nii sai kõige lihtsamalt varahommikul bussi peale.

Ja kuigi meie eelpeost on tänaseks möödas juba üle nädala, siis sain alles mõne päeva tagusest Aigari postitusest teada, et esimese taseme uuel viisil lauamängude mängimises saavutasin ma juba tol ööl. Nimelt tuli mulle täieliku üllatusena, et mängisime ka Saboteuri… Jah, Imperiali ja Marvel Heroesid ma mäletan, sest kuigi ma neid ise ei mänginud, siis käisin esimest kiibitsemas ja teist juhendmas. Selle tegevuse käigus sai aga ka pidevalt veinipaki kraani keeratud ja ju siis minu kurku enamus sellest kolmest liitrist kadus. Kuna krunt samal õhtul toimunud Pireti sünnipäevast oli ka all, siis juhtuski nii, et Saboteuri mängisin ma täielikult zombistununa ning ei mäleta sellest tõepoolest mitte midagi. Varasem tase Ovega Igori mängimises, kus me hommikuks võitjat ei mäletanud, sai igatahes ületatud!

Eelnevast hoolimata on mul kustumatud mälestused ülevas meeleolus bussi peale minemisest ning sõidust Riiga, Kristjani ja Anneliga kolmekesi tagapingil üksteist soojendades, sest bussirisu oli uskumatult külm.

Riiast lendasime Ryanairiga Düsseldorfi ning suurema osa sellest teest lobisesin ma ohjeldamatult, täites Annelile antud lubadust ta surnuks rääkida. Mingi aja pärast hakkas aga Anneli pea vaikselt minu õla suunas vajuma — loodetavasti siiski mitte mu igava jutu, vaid kurnava eelpeo tõttu.

Maandusime sõnnikuhaisulisel odavlennuväljal ning sõitsime vastu tellitud bussiga Essenisse. Erinevalt Eesti bussist oli see suur ja ruumikas ning hästi köetud. Esialgu lõbustasime end minu poolt kaasa võetud nõukogudeaegse Saksa-Eesti vestlussõnastikuga, aga mingil hetkel vajus rahvas ära ja siis tundsin, et mul on tõsiselt paha — saabuv pohmell, magamatus ja rohkem kui pool ööpäeva täitmata kõht andsid end tunda.

Õnneks sain varsti siiski uuesti tegevust ning näljatunde unustada — hostelisse sisse seadmine ja seejärel kesklinna suunas ette võetud jalgsimatk söögikoha otsimiseks juhtisid mõtted mujale. Kui lõpuks kõigile sobiva söögikoha leidsime, siis tellisin endale kõige suurema kebabi, kuid süüa jaksasin sellest vaid poole — organism lihtsalt ütles, et kui sa veel rohkem kugistad, siis tuleb see kõik kohe sama teed pidi välja…

Kõht täis ja meel hea, läksime Essenit uurima, sest oli enam kui tõenäoline, et ülejäänud päevadel meil enam vaatamisväärsustega tutvumiseks aega ei jätku. Teadmata midagi vahemaadest ja kohalikust ühistranspordisüsteemist otsustasime jätkata jalgsi, teejuhiks vaid minu GPS-i kaart Geocaching’u aaretega. Liikumisloogika siis selline, et aardeid peaks kesklinna suunal rohkem olema. Mõne aja pärast otsustas nõrgem osa meie kambast hosteli poole tagasi pöörduda, kuid suurem seltskond siiski jätkas. Ja kui lõpuks tõepoolest kesklinna jõudsime, nägin viitade pealt, et alguspunktini jäi miski 6 km linnulennult. Aga meie ei tulnud ju otse…

Esseni kesklinn ei jätnud erilist muljet, selline täiesti tavaline põhjamaine ärikeskus. Ilmselt on see suvel kenam, sest silma jäid mitmed huvitava lahendusega purskkaevud, mis paraku enam sügisel ei töötanud. Hoolimata sellest, et termomeeter näitas lausa 16 soojakraadi.

Peale mõningat ringikolamist ja õlletamist otsustasime tagasi hostelisse siiski sõita. Kuna me metroo erinevatest tsoonidest ja piletitest mitte mõmmigi aru ei saanud, siis püüdsime kinni ühe vanema, kuid väga soravalt inglise keelt rääkiva proua, kes meile selgeks tegi, millised piletid me ostma peame. Grupipileti võlude osas jättis ta meid küll valgustamata, kuid ega selleks päevaks poleks meil olnud mõtet seda ka enam osta.

Tagasi hostelis mängisime mõnesid kodust kaasavõetud kaardimänge ja keerasime magama, et järgmisel päeval juba enne messi avamist väravate taga kohal olla.

Neljapäev, 22. oktoober

Mess lõi mind sõna otseses mõttes pahviks — nii suured hallid täis nii palju rahvast. Poleks oodanud, et selline niššiteema nagu lauamängud on peaaegu CeBIT’i mõõtu üritus.

Martini soovitusel tüürisime esimesena kasutatud mängude halli. See on koht, kust saab osta nii vanu ja haruldasi kui ka peaaegu uusi, vaid korraks avatud karbiga lauamänge. Enamuses oli seal saksakeelne sodi, kuid üks boks oli tõeline pärl: hardcore strateegiamängud üksteise kõrval reas, ainult vali millist tahad. Esimene raha saigi sinna jäetud.

Seejärel kruiisisime Valley Games’i boxi uut The Republic of Rome’i vaatama, mida tutvustanud disainerid teenisid ära esmalt heakskiidumõmina, seejärel rõõmuhõisked ning lõpuks ka soojad käepigistused. Oleks see mäng müügis olnud, oleks ma kohe raha välja käinud, kuid paraku oli tegu ainsa demokoopiaga ning päris mängu tuleb veel natuke oodata.

See oligi vast esimese messipäeva kõige meeldejäävam hetk. Ülejäänud osa päevast möödus mängides, uudistades, ostes ja seejärel kõike jälle otsast alustades.

Ning õhtul hostelis sai esimesed ostud loomulikult kohe lahti katkutud ning mängima hakatud, milline meeldiv tegevus kestis tugevalt üle südaöö.

Reede, 23. oktoober

Esimesest vasikavaimustusest ülesaanuna otsustasin reedel vähe süstemaatilisemalt käituda ja korralikult kõik kodus plaanil ära märgitud boksid läbi käia. Ikka selleks, et sealt mõni ammuigatsetud mäng hankida. Midagi ma vist sain ka, aga minu püha graal, inglisekeelne Junta jäigi leidmata. Samas, pole hullu, äkki jõuluvana toob.

Kui lõpuks selle tegevusega ühele poole sain, läksin soomlaste boksi eelmisel päeval kokkulepitud Epäillyt mängima, disaineri enda juhendamisel. Polnud üldse paha ja kuigi mina seda ei ostnud, on meie lauamänguseltskond nüüd ka selle suurepärase mängu võrra rikkam.

Päeva tippsündmus saabus aga samuti soomlaste boksis, kuigi mitte nendega seotult. Nimelt mainis Margus mingil hetkel, et näe vaata, Reiner Knizia läheb mööda. Kurat sellest Kniziast, oli minu esimene reaktsioon, sest kuigi tegemist on maailmakuulsa mängudisaineriga, siis üldiselt mulle selle härra abstraktsevõitu strateegiamängud peale ei lähe. Aga siis äkki sähvatas — ma ju ostsin just hetk tagasi odava hinna pärast ühe tema tõelise meistriteose, Modern Arti. Mõeldud-tehtud: karp kotist välja ja padavai Kniziale järele, et karbile autogramm võtta. Täitsa nagu päris fänn kohe… Äge! Ja kui asja puhtmateriaalsest küljest vaadata, siis on mu mäng nüüd kohe mitme(kümne) euro võrra väärtuslikum. Eriti, kui suudan selle mõnele nimekaimule maha ärida.

Peale maharahunemist hakkasin jälle ringi vaatama, noh, et mida järgmisena. Ja kuna eurooplase jaoks kummalise nimega Epäillyt sai just lõpetatud, siis miks mitte jätkata millegi samasugusega: Koplopers & Dwarsliggers — hollandlaste rongimäng, millest Ovegi kirjutas. Ja jällegi, hoolimata lausa kohutavast nimevalikust, oli mäng ise täitsa mõnus ja omanäoline.

Õhtu hostelis möödus nagu ikka, mängides. Lätlaste suureks arusaamatuseks mängisime jällegi MegaCorpsi, mis kontrastina nende arvamusele kujunes meie Esseni lemmikuks.

Laupäev, 24. oktoober

Nagu oli ette arvata, kujunes laupäev messi kõige mõttetumaks päevaks, sest kõik uued asjad olid juba ära ostetud ning messihalle täitsid andunud fännide asemel hoopis kohalike hordid. Lettidel oli ettepoole tõstetud saksakeelne kraam ja head inglisekeelsed mängud põlati lausa ära (25 eurone Agricola käis käest kätte ja pandi lõpuks oma kohale tagasi!).

Sestap otsustasime Aigariga, et käime lihtsalt natuke ringi ja läheme enne sulgemist varem minema, linna peale geopeituma. Ning tõepoolest, sel päeval ei ostnud ma ühtegi (!) mängu ning mängisin vaid kaks ringi eriti lihtsat Aargh!Tect’i. Või noh, mis lihtne mäng see ikka on, kui sulle pidevalt nuiaga pähe taotakse, ükskõik mida sa ka ei teeks…

Niipalju siis laupäevasest messipäevast. Ja kui nüüd mõni geopeitusehuviline lugeja on viitsinud selle megapostituse siiamaani läbi lugeda, siis mõni sõna ka geopeitusest Saksamaal.

Kuigi väljusime metroost Esseni südames, keskvaksalis, siis minu GPS seal aardeid ei näidanud. Põhjus lihtne — kodus eeltööd tehes välistasin kõik mikrod, sest mingi filmitopsi otsimine pole üldse põnev. Niisiis võtsime peale kohaliku Stockmanni kaubamaja külastamist suuna äärelinna poole, kus ka suuremaid aardeid leidus.

Seda tegime loomulikult metrooga ja tuleb tunnistada, et selle liiklusvahendiga aarete otsimine on äraütlemata põnev — GPS ju maa all midagi ei näita. Niisiis pistsimegi nagu mutid iga natukese aja tagant ninad maapinnale, et aarete kaugust teada saada. Sõitsime ka peatuse-paar tagasi, sest liiga palju jalutada me ei viitsinud.

Esimene aare osutus täielikuks lambikaks — känd mingi ojakese kõrval kulgeva  jalgrattatee ääres peitis tähistamata karpi, kus vaid logiraamat. Aardekirjeldus ei öelnud meile ka midagi, sest loomulikult oli see täies mahus saksakeelne. Kodus Google tõlkijaga teksti üle vaadates ei läinud asi paremaks — liiga pikk muinasjutt sellise mittemidagiütleva koha kohta. Kõigest hoolimata tahtis Inga kaasavõetud rännuputukad just sinna aardesse jätta, kuid õnneks veensin ma ta ümber, sest mitte liiga kaugel asus teine aare, mis sisaldas oma nimetuses maagilist sõnapaari TB-hotel.

Selle aarde poole sammudes lugesin kirjeldust ning nii palju, kui ma aru sain, pidi aare asuma Esseni põhjaosa kauneimas pargis või täpsemalt pargi servas. Kohapeal selgus, et nii see oligi ning kahjuks jäi meil park seetõttu nägemata. Pargi serv oli selline tavaline võsa, umbes nagu mõni Kadrioru pargi kaugeim nurgake.

See-eest aare ise pakkus isegi natuke otsimisrõõmu ning oli korralik: tähistatud karp, üsnagi palju nänni, lisaks logiraamatule ka pliiats jne. Lubatud travelbug‘e seal küll polnud, kuid vähemalt võis Inga rahuliku südamega enda omad maha jätta.

Kuna lähedal rohkem suure karbiga aardeid polnud, siis rohkem me sel päeval otsida ei viitsinud ning läksime tagasi ööbimispaika, kus ei jäänud tulemata ka selle päeva tippsündmus.

Nimelt võtsime peale uute asjadega tutvumist järjekordselt ette vana hea Megacorpsi. Paraku oli aga selle õhtu mänguseltskond eriti uimane ja väheagressiivne. Muidu hea mäng hakkas venima ning peale enam kui kahetunnist jokutamist, peale oma viimase käigu tegemist, toetasin ma oma neljast õllest raske pea korraks padjale, et lõpuskoorimine ära oodata…

…Ärkasin põieka peale. Kell näitas vist kolm või neli (kuna oli kellalükkamisõhtu, siis täpselt ei teagi). Loomulikult oli mäng juba lõppenud ning kõik mängukaaslased nohisesid oma naridel. Läksin peldikusse. Ja esimene, keda seal kohtasin, oli naerust kõverasse tõmbuv Martin — uudised minu “mängust” olid ka kõrvaltubadesse jõudnud. Hommikul sain teada, et hoolimata kustumisest saavutasin kolmanda koha kuue hulgas. Pole paha! Nii et lisaks mälukale võin ma lauamänge mängida ka magades! Tase!

Pühapäev, 25. oktoober

Viimane messipäev kujunes tõeliseks osturalliks. Kuigi Ovele jäi mulje, et suurt hinnasula ei tulnud, jäime meie eriarvamusele. Peamiselt sellepärast, et osalesime lausa kahel oksjonil, kus mänge imeodavalt laiali jagati.

Põhimõtteliselt käis asi nii, et eestlaste punt kogunes oksjonipidaja ette esiritta, ootas ära alghinna, vaatas pakutavalt karbilt letihinna ning leppis omavahel kokku, kes pakkumise teeb. Mõnel juhul pakuti siiski ka mujalt, kuid üldjoontes saime sealt üliodavalt lausa mitu head strateegiamängu. Ja oleks ma vaid teadnud, et mu esimesel päeval 20 euroga ostetud History of the Roman Empire 10 eurose alghinnaga müüki tuleb ja ilma ühegi pakkumiseta (!) tagasi leti taha rändab…

Oksjonid olidki selle päeva kõrgpunktiks. Mõned meist läksid ikka nii leili, et pakkusid kohvriruumile mõtlemata, teised ei julgenud lõpuks enam higigi pühkida, sest nii kui käe tõstsid, läks pakkumine kirja.

Loomulikult mängisime ka üht-teist ning kolme musketäri mäng meeldis mulle lausa nii palju, et tegin spontaanse ostu. Olen peaaegu et sajaprotsendiliselt nõus Fortress Ameritrashi’ga, et tegemist on parima Essenis näidatud uue mänguga.

Kuna mess suleti sel päeval varem, siis otsustasime peale pakkide äraviimist ning einestamist taaskord geopeituda. Sedakorda siis natuke teise seltskonnaga ja äärelinnas.

Pühapäevaõhtune esimene aare osutus üllatuseks, sest peale mõningat karbi otsimist leidis Inga aiaposti küljest hoopis nanoaarde. Ilmselt sattus see mu loetelusse sellepärast, et valimis olid ka määramata suurusega aarded.

Teel teise aarde poole kaotasin ära oma telefoni stylus‘e. Kuigi ülejäänud seltskond oli entusiaistlikult valmis kogu käidud tee tagasi minema ning telefonide taskulampide abil pulgakest otsima, ei pidanud ma seda väga realistlikuks, pealegi saab Hong-Kongist vaid mõne dollari eest uue komplekti tellida.

Aare ise osutus aga vast meie Esseni reisi kõige vaatamisväärsemaks — peidetud kena modernse kiriku juurde vaikses äärelinnas. Karp jällegi korralik ja nänni täis.

Kuna vihma hakkas tibutama ja asjad tahtsid pakkimist, siis rohkem me aardeid ei otsinud. Pakkimismängust kirjutas pisut Aigar, mul on lisada vaid nii palju, et minu kõige suuremas kohvris leidsid koha ka need ülejäänud seltskonna karbid ja plakatid, mis kuhugi mujale ära poleks mahtunud. See-eest aga kaalus see kohver ise praktiliselt pool Ryanairi lubatud piirnormist ja mul tuli vahepeal tõeline hirmuhigi otsaette, kartuses, et mu asjad piirkaalu sisse ei mahugi. Õnneks aga mahtusid kõik raskemad asjad (loe: praktiliselt kogu karpide sisu, kaardid, nupud, täringud jms) seljakotti ning šampoonid-seebid-alkohol teiste kohvritesse.

Peale asjade pakkimist mängisime kuni koiduni, sest magamisel puudus mõte.

Esmaspäev, 26. oktoober

Viimane reisipäev möödus enamikus magades: Essenist Düsseldorfi bussis ja  Düsseldorfist Riiga lennukis. Riia-Tallinna bussis üritasin vahepeal ka raamatut lugeda, kuid enamuses sai uni must võitu. Iga natukese aja tagant ärgates pidin nentima, et Tallinn on ikka veel kuradi kaugel ning lugesin-magasin edasi.

Lõpuks taas kodus, pakkisin rahulolevalt kogu kraami lahti ning asusin nuppe-žetoone-kaarte õigetesse karpidesse jaotama. Polnudki nii ületamatu ülesanne, kui alguses tundus. Nüüd on vaja veel need kõik ka läbi mängida…

Ausalt öeldes olen pea kõik, mida mul Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” kohta arvata on juba eelnevates postitustes kirja pannud. Aga teeme siiski kokkuvõtte.

Kogumik koondab endasse ühes ja samas tulevikumaailmas toimuvad sündmused ning sisaldab romaani ja viis lühijuttu. Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — “Skismaatriks +” on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi.

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. Peategelane seikleb seal lihtsalt seiklemise pärast, tegutseb vaid seetõttu, et autor on asjad niimoodi kirja pannud. Ei mingit (ülevamat?) eesmärki, ei mingit suuremat mõtet.

See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi “Sülem” on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka “Roosämblik” oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuigi kõvasti kesisem. Ning “Süvaaiad” sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega “Tsikaadikuninganna” ja “Kakskümmend meeldetuletust”. Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla…

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas “Skismaatriks +” on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine. See, et raamat mulle eriti ei meeldinud — Ulmekirjanduse BAAS-i sai kirja hinne “kolm” — ei tähenda, et teised sest midagi leidnud poleks. Lisangi lõpetuseks lingid kahele teistsugusele arvamusele:

loterii: Bruce Sterling — Skismaatriks + (2008)
edasi: Skismaatriks +

Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” lõpetab lühike seitsmeleheküljeline laast. Ning see on, nagu ehk pealkirjast aimata võib, omakorda kahekümneks tükiks hakitud.

Ühesõnaga, tegemist on ühe mehe elulooga.

See on ka kõik, mida ma selle teksti sisu kohta öelda oskan. Kakskümmend pildikest. Mõttetut pildikest. Seosetut pildikest. Kui mul peale nii halva jutu lugemist veel energiat jätkuks, siis parafraseeriksin need kahekümneks põhjuseks, miks mitte “Skismaatriks +”-i lugeda.

Üllatavalt on see jutt Ulmekirjanduse BAAS-is vaid “neljasid” ja “viisi” saanud. Naljad, mis südamest naerma ajavad?! Parem, kui suurem osa ülejäänud tekste?! Käsitlematu… Riskin kurje vaime välja kutsuda, aga minu poolt igatahes “kaks”. Ja madalamat hinnet ei saanud see tekst vaid oma lühiduse tõttu — autor ei tapnud mind oma mulinaga, olen õnneks veel elus!

Bruce Sterlingi lühilugu “Süvaaiad” (kogumikus “Skismaatriks +”) toob lugejani pildikese 26. sajandi Marsilt. Jutt on loetav ka kogumiku kontekstist väljavõetuna, mingid seosed on vaid eelmise looga.

Punase planeedi maasarnastamine käib juba mõnda aega. Terraformijateks on Marsile pagendusse — või sisuliselt võlavanglasse sunnitööle — saadetud killustunud inimkonna grupeeringud.

Peategelane on ühe vormijate (end geenmuundavad inimesed) kildkonna liige, kes osaleb Ibise kraatri ümberkujundamise võistlusel, mille peaauhinnaks on — nii irooniline kui see ka pole — pääs kosmosesse, Marsi orbiidil tiirlevasse Terraform-Klastri orbitaaljaama. Irooniline seepärast, et nende tulevikuinimeste posthumanistliku filosoofia seisukohalt peaks terraformimine olema iga intelligentse rassi ülim siht. Aga kuna elu planeedi pinnal on kaugel elust paradiisiaias, siis elavad ülemkihid endiselt orbitaalkolooniates.

Lugu ongi sisuliselt võistluse kirjeldus, kus kõik ei lähe sugugi mitte nii nagu plaanitud…

Lõpp jäi mulle veidi segaseks — kes nood mässulised pärismaalased siis olid, Marsi põliselanikud või ärakaranud pagendatud? Või koguni Maale jäänud ja barbaarsusesse langenud inimkonna järeltulijad? Mine võta kinni… Ja vahet pole, sest minu jaoks peitus selle teksti peamine iva vanas tõdemuses: kui kellelgi on kinnisidee (antud juhul terraformimine), siis ei kõhkle ta selle elluviimise nimel konkureerivaid ideid (kosmoserändude tehnoloogia) põrmu paiskamast.

Paraku pole selles tõdemuses midagi uut ja seetõttu ma seda teksti ilmselt teist korda ei loe. Mõned huvitavad ideed nagu näiteks Marsi pommitamine hiidplaneetide rõngastelt pärit jäämeteoriitidega, kuid ei midagi erilist. Hinne Ulmekirjanduse BAAS-is peegeldab minu meeleseisundit peale loo lõpetamist: kolm. Plussiga, aga siiski kolm.

Loen ikka veel Bruce Sterlingi kogumikku “Skismaatriks +” ja ei saa ega saa sellega ühele poole. Miks? Sest mind lihtsalt ei köida valdav enamus neist juttudest. Kui eelmised kaks olid head, siis “Tsikaadikuninganna” kohta ei ole mul ühtki sooja sõna öelda. Kui üldse midagi…

Minu meelest on tegu niivõrd sisutühja tekstiga, et raske on üldse midagi iseloomustavat kirja panna. See lugu on lihtsalt romaani ühe igavaima osa veelgi detailsem lahtikirjutus. Samad tüütud mehhanistide ja vormijate poliitilised intriigid, kuid lihtsalt peategelane on teine. Kui kedagi peaks mingil imelikul põhjusel täpsem sisukirjeldus huvitama, siis võib Ulmekirjanduse BAAS-ist esimest arvustust lugeda.

Eriline tänu vaid mingi haige sõnavärdja eest: prospektor. Et siis kaevur, jah? Nunuh…

Minu poolt läks kirja “kaks” — lugu, mis juba lugemise ajal ununeb. Halb, kuid on ka hullemaid.