Full Throttle
LucasArtsi mängud on ikka saanud mängurite poolt positiivse vastuvõtu ja seda juba graphic adventure algusaegadest alates. Üheks põhjuseks on ilmselt humoorikas lähenemine loodud virtuaalmaailmale, kus miski pole võimatu ja kuhu võib pikemaks ajaks sukelduda unustades argireaalsuse. Kas Full Throttle täitis täitis LucasArtsi austajate lootused? Jah ja ei.
Full Throttle (FT) on järjekordne LucasArtsi seiklusmäng, kus on kasutatud “comic book” stiili. Eelnevalt on analoogset lähenemist kasutatud “Day Of The Tentacle” (DOTT) ja “Sam & Max”i puhul. Kui DOTTis oli see uus ja huvitav, siis “Sami ja Maxi” ajaks hakkas see multifilmitamine juba närvidele käima ja ega ta Full Throttlelegi just kasuks tule. Animatsioonid ja graafika on üllatavalt kenad oma stiili kohta. Eriti positiivselt võiks ära märkida säravad Harley stardistseenid. Graafika on nauditav (kohati) ja piisavalt detailne, kuigi FT kasutab standard VGA-d, mitte superit. See-eest on tegu full-screen mänguga, kus tegevusväli hõlmab kogu ekraani.
Kahjuks on LucasArtsi haaranud soov laiendada oma ostjaskonda selliste potentsiaalsete klientide võrra, kes on siiani arvutit ainult kaugelt näinud. Kuigi see pole vaid LucasArtsi püüd ja sellele libedale teele on läinud ka muuhulgas Sierra, ei suuda hardcore-mängurid ikkagi andeks anda ülelihtsustatud mängu. Puzzled kõiguvad väga lihtsatest kuni keskmisteni, neid keskmisi leidub paraku vaid 3-4. Vahetult enne lõppu pakutakse mängijale ka kahte rasket “puzzlet”, mis äraseletatult tähendab mitmetasemelisest menüüst tuima proovimise teel mitmekümne valiku hulgast õige leidmist ja siis pea-aegu otsekohe tuleb asja otsast peale proovima asuda, et teist valikut leida. Aaargh! Pateetilisemat püüet lühikest mängu venitada ei ole selle arvustuse autor küll ammu näinud.
Paar sõna kasutajaliidesest. Erinevalt “klassikalistest” LucasArtsi seiklusmängudest, kus mängijal on tagavaraks palju võimalusi ümbritsevat keskkonda mõjutada, on FT-s peetud vajalikuks vähendada erinevate tegevuste arvu viie võimaluseni. Võib ju väita, et see interface on “easy to use” või “intuitive”, aga praktikas on selline kasutajaliides lihtsalt piiratud. Oh miks küll ei taheta enam kasutada vana head Scumm(TM)i mis oli käigus sellise klassika puhul nagu “Monkey Island” või “Indiana Jonesi” seeriais? Kui oli vaja mingi asjaga opereerida, siis varem võis seda tõmmata, lükata, kasutada, krabada, liigutada, avada ja sulgeda. Aga millist laia võimaluste valikut pakub meile uus kasutajaliides? Õnnetu mängur saab vaid asja peal käe ikooni klõbistada, mille peale mäng ise suvatseb otsustada, mida just hetkel vaja on. Sellise interface puhul ei tule mingi üllatusena, et FT-d just pikaks mänguks nimetada ei saa.
Muusika on täielikult digitaalkujul, MIDI kompositsioone siit ei leia. Arvestades FT üldist meeleolu on see täiesti õige valik. Sound on audientne ja enamasti ka sobivalt kasutatud. Ka sound-effektid nagu baigi käivitamised ja muud on professionaalselt toodetud. Kasutatud on “Gone Jackals” grupi (hard-rock) toodangut, mis aitab mängu paremini sisse elada. Tegelaste hääled on väga hästi välja mängitud. Õnneks ei kasutanud LucasArts pühapäevanäitlejad, kohale on õnnestunud meelitada tõelised professionaalid. Peategelast Beni mängib Roy Conrad, teine “tuntum nimi”, kes mängus tegutseb, on Mark Hamill (colonel Blair WC 3-s, Luke Skywalker “Star Wars”-ist). Audio pool on seega tasemel. See on küll kahjuks ainuke element, mis FT-s ideaalilähedane on.
Erinevalt LucasArtsi eelmistest adventuredest on märgatav osa FT-st pühendatud tobedale arcade-actionile, mis absoluutselt adventure-tüüpi mängu ei sobi. Seda põhjustab loomulikult ikka see soov meeldida laiemale mänguriteringile (samasse kategooriasse kuulub ka Origini hmm… masterpiece “Ultima 8″). Sellisele kontingendile, kes niikuinii action-hüpitamis mänge mängib, ei paku selline kehvalt teostatud “action” mingit pinget, küll aga vihastab nii mõndagi seiklemisele-adventuredele pühendunud mängurit. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks selliseid imelikke lõike üldse seiklusmängu toppida? Ainuke põhjus, mis meelde tuleb, on ehk see, et muidu sai asi liiga lühike ja kergesti läbimängitav. Kõigele lisaks on need kohad teostatud kasutades pisut kohendatud “Rebel Assault”-i enginet, mistõttu on juhitava isiku liikumine puine ja halvasti juhtimisele alluv. Kohutav.
Mängu lõputiitrid valmistasid meeldiva üllatuse, kuigi vaieldamatult parimad selles kategoorias on “Monkey Island”-i lõpunäägutused.
Ja nüüd siis “The Question”: osta või mitte osta? FT on ideaalne mäng, kui soovitakse sõprade-tuttavate ees ilusa graafikaga uhkustada. Tõsisemat mängunaudingut aga sellest oodata ei tasu.
Plussid:
- ilus graafika ja animatsioon
- nauditav näitlejatöö
- hea sound
- omapärane stoori
- sümpaatne huumor
Miinused:
- nõmedad, mõttetud action-lõigud mida ei saa skippida
- taandarenenud kasutajaliides
- liiga lihtne ja lühike
- actioni osade halb mängitavus
Testitud: 486DX4/100 MHz, 16MB RAM, 4x CD-ROM, Gravis Ultrasound
Veiks aka Veikko Danilas
Copyright © MänGuru 1995-1996
