Mister Costello — kangelane

Kui eelmine arvustatud lühijutt Bruce Sterlingi 2008 aastal eesti keeles ilmunud autorikogumikust “Skismaatriks +” kirjeldas lõhenenud inimkonna vormijate kildkonna liikmete tegemisi, siis “Roosämbliku” peategelaseks on mehhanistide fraktsiooni liige. Aeg, millal juttude sündmused toimuvad, on enam-vähem sama — mitte nii väga kauge tulevik, 23 sajandi teine pool.

Kuid jällegi, need faktid ütlevad midagi vaid inimesele, kes on juttudele taustaks olevat romaani lugenud. Samas pole need enamaltjaoult vajalikud, sest nagu “Sülem”, on ka “Roosämblik” täiesti iseseisev jutt.

Aga sisust. Tegevuskohaks on Päikesesüsteemi ääreala, Uraani rõngaste piirkond. Seal elab oma orbitaaljaamas erakuelu 200-aastane naismehhanist. Hoiab endal hinge sees, korjab rõngaste tolmust vajalikke tooraineid ja võitleb piraatidega. Muu hulgas on ta leidnud ühe bussisuuruse (iseenesest tobe võrdlus, sest vaevalt need Maast lahku löönud tulevikuinimesed teaksid, mis buss on…) toorjuveeli, mida ta üritab inimkonnaga kaubitsevale tulnukrassile maha parseldada. Tulnukad pakuvad talle enneolematuid koguseid energiat, seda universaalset intergalaktilist valuutat, kuid Roosämblik keeldub — tal pole vaja midagi, mida tal vaja pole.

Kauplemise käigus ronib Roosämbliku pähe üks neist elusolenditest, kes lisaks temale orbitaaljaamas pesitsevad — hiigelsuur värviline prussakas. Ja investorid saavad idee vahetuskauba osas. Nad pakuvad mehhanistile üht lemmiklooma, oma kapteni maskotti nagu nad seda kutsuvad. Ning lugeja imestuseks tehing sünnibki. Tõsi, klausliga, et kui kaup ei meeldi, saab selle mõne aja pärast tagastada. Siiski, mõnes mõttes oli selline lahendus ka ootuspärane, sest eelnevalt kirjeldas autor üsnagi värvikalt, kuidas erak oma emotsioone ja üksindust rahustitega leevendab.

Tulnukad lahkuvad ja Roosämblik jääb oma uue lemmikloomaga kahekesi. Kui prussakad välja arvata, muidugi. Mõne aja pärast selgub, et lemmikloom pole sugugi tavaline elukas, vaid on ilmselt vanem, kui selle kinkinud tulnukrass ise…

Ühesõnaga, lugu tõotab huvitavaks pöörata. Paraku seda siiski ei juhtu, sest lõpplahendus on minu meelest üsnagi banaalne. Mis on tõrvatilgaks meepotis, kuid ei riku seda head, ühe hingetõmbega läbi loetud juttu siiski. Nii, et Ulmekirjanduse BAAS-i hindeks “neli”.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võttis romaan “Skismaatriks” (kogumikus “Skismaatriks +”) mu lugemisisu nii palju vähemaks, et järgnevate lühijuttude kallale läksin alles hiljem.

Aga ühel õhtul vanni minnes võtsin raamatu siiski kaasa ning võtsin ette “Sülemi” loo. Ja uskumatu, aga tõsi — sellesama vanniskäigu jooksul sai jutt läbi, ilma et vesigi oleks jõudnud ära jahtuda!

“Sülemi” tegevuspaigaks on sama Skismaatriksi-universum, ajaliselt toimub jutu tegevus Inverstorite rahu ajal. Ja peategelane vilksatas vist ka romaanist läbi. Aga tegelikult pole see kõik üldse tähtis, sest tekst on loetav ka ilma tausta teadmata, mis on suur pluss!

Sisu on lühidalt järgmine. Killustunud inimkonna vormijate klanni esindajad lähevad uurima üht omapärast võõrtsivilisatsiooni, mis on vallutanud küll kosmose, kuid millel puudub intellekt. Vähemalt humanoididele tuntud mõistes — tegemist on mingite putukataoliste olevustega, kes isegi mitte ei räägi. Uurimise eesmärk on otse loomulikult omakasu: vormijad loodavad putukate geene varastades endale samasuguse “orjarassi” toota — odavaks tööjõuks, mis asteroididelt maaki kaevandaks. Aga paraku osutab Sülem ootamatut vastupanu…

Millist täpselt ja mis on selles jutus peituv tarkusetera, sellest ei saa ma kahjuks rääkida, sest see rikuks lugemise rõõmu. Küll aga võin ma seda juttu (erinevalt eelnenud romaanist) julgelt soovitada, tegemist on tõelise meistriteosega!

Bruce Sterlingu autorikogu “Skismaatriks +” oli üks nendest raamatutest, mille planeerisin kindlalt enne käesoleva aasta kohaliku ulmeauhinna hääletuse lõppemist läbi lugeda, et oma sõna (hääl) sekka öelda. Paraku aga läks teisiti…

Kogumikku on koondatud nimiromaan “Skismaatriks” ning lisaks sellele veel näpuotsatäis samas maailmas ning samade tegelastega seotud jutte.

Bruce Sterlingu Skismaatriksi-universumi tegevus toimub lähitulevikus (2045-2554) ning tegevuspaigaks on meie oma Päikesesüsteem. Maa on langenud barbaarsusesse ja planeetide kaaslastele ning asteroididele pagenud inimkond on jagunenud kahte leeri: mehhanistideks ja vormijateks. Esimesed on jõudnud järgmisele arengutasemele igasugu küberneetiliste implantaatide kasutamise kaudu ming teised on kasutanud keha muundamiseks geenitehnoloogiat.

Teost liigitatakse ka küberpungiks (sest autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge), aga mina selle liigitusega nõus pole. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas ära trükitud definitsiooni aluseks võttes väidan, et romaanil puuduvad küberpungi tunnused peaaegu täielikult või on need väga nõrgad.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav: peategelane Lindsay (perekonnanimi, mitte segi ajada ameerika naissoost popikooniga!) saadetakse oma riigikesest, mingist Kuu orbiidil tiirlevat kolooniast, asumisele. Teise samasugusesse kuukolooniasse, Kuu Orbiidi Vaikuse Mere Rahva Zaibatsusse. Eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused:

Zaibatsu tunnustab üht kodanikuõigust: õigust surmale. Te võite oma õigust nõuda igal ajal ja igas olukorras. Teil tuleb seda lihtsalt nõuda, see on kõik. Meie helimonitorid on üle terve zaibatsu laiali. Kui te oma õigust nõuate, lõpetatakse teid viivitamatult ja valutult. Kas saate aru?

Loomulikult sai Lindsay aru ja asus tegutsema selle nimel, et sellest haigest kohast jalga lasta. Peatselt see tal ka õnnestub ning ta liitub mingi kamba piraatidega, kes triiviad ringi ühel kahtlasel Nõukogude päritolu alusel, mis meenutas mulle hirmasti kallist kadunud MIR-i. Piraadid vallutavad ühe vormijate tugipunkti, keset kõige tulisemat madinat saabuvad tulnukad, kes loovad inimkonnaga kontakti ja toovad paljuoodatud rahu ja…

Tegelikult pole mul mõtet veel üht ümberjutustust kirja panna, sest romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is andnud suurepärase ülevaate Ulmeguru Jüri Kallas.

Veelkord: loo algus on kirja pandud väga kaasahaaravalt, kuigi veidi segaselt. Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Lisaks Lindsayle astub minategelasena üles ka tema kunagine südamesõber, nüüdne verivaenlane, mis üldpildi selginemisele sugugi kaasa ei aita.

Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei…

“Mis selles kõiges siis halba on?”, küsiti mult, kui ma seda eesmärgitust lugemise vahel kurtsin. “Ka sinu elul pole ju mõtet.” Täpselt! Aga minu elust ei kirjutata romaani, sest seda olekski igav lugeda!

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb — BAAS-i läks minu poolt kirja “kolm”. Ja ma ei välista, et võib-olla loen ”Skismaatriksi” kunagi isegi uuesti läbi ning muudan oma hinnanguid. Aga seniks jääb kehtima praegune hinnang: ma pigem ei soovita seda romaani lugeda — kui see raamat pihku juhtub, lugege sealt parem lühijutte.