Mister Costello — kangelane

Ray Bradbury “Ootaja” 21.03.2009

Lugesin Ray Bradbury lühilugu “Ootaja” (antoloogiast “Kaleidoskoop”, kuigi mul on olemas ka antoloogia “Hirmu vöönd”, kus see lugu ilmus pealkirja all “Ma ootan”) uuesti üle ainult ühel põhjusel — et võrrelda seda ühe jutuga ühelt kodumaiselt kirjanikult, keda on Ulmekirjanduse BAAS-is süüdistatud plagiaadis. Kas kahtlustustel on ka tõepõhi all, sellest juba järgmises postituses.

“Ootaja” kuulub Bradbury Marsi lugude sarja ning võiks väga vabalt sobida nõukogude ajal välja antud ning nüüdseks klassikaks muutunud antoloogiasse “Marsi kroonikad”. Samas, kui kõik Bradbury Marsi jutud oleksid ühes raamatus, siis oleks see tohutu tellis…

Jutu sisu on… bradburylik.  Inimesed maabuvad Marsile, kuid loomulikult pole planeet tühi ning mehi ootab võõras eluvorm (sellest ka jutu pealkiri), kes võtab nende teadvused üle. Minu lemmikteema. Ja otse loomulikult lõppeb lugu nii nagu Bradburyl tavaks — ei mingit õnnelikku lõppu.

Meeldis, väga meeldis. Mõne teise kirjaniku puhul oleksin seda lugu lausa “viiega” hinnanud, aga kuna Ray Bradbury loomingus on veelgi kirkamaid pärleid, siis “neli”. Pluss.

Ray Bradbury “Linn” 20.03.2009

Kuna ootamatult tekkis kiire vajadus oma maine vara üle vaadata, siis jäid näppu vanad “Pioneerid”, mida sirvides leidsin mõned ulmejutud, mida ma oma ulmelehele riputanud pole. Ja ei riputa ka. Miks? Sest need on hiljem muutmata kujul antoloogiates ilmunud ja seega igale huvilisele raamatukogudes kättesaadavad. Aga enne “Pioneeride” makulatuuri saatmist lugesin need lood läbi.

Ray Bradbury “Linn” (hiljem avaldatud antoloogias “Kaleidoskoop”) on klassikaliselt hea lugu. Mäletan veel siiamaani seda tunnet, mis mind valdas, kui seda juttu 20 aastat tagasi esmakordselt lugesin: kaiff — nii vist tollal öeldi.

Sisust.

Mingile planeedile saabub maalaste kosmoselaev. Planeet on tühi, kui välja arvata üks väljasurnud, kuid samas hämmastavalt heas korras linn. Samal ajal kui maabunud inimesed linna uurivad, uurib Linn neid: nuusutab, kuulatab, vaatab, kaalub ja mõõdab. Ning analüüsib. Teinud kindlaks, et külalised on need, keda Linn ootas, asub ta tegutsema, ainsaks motiiviks kättemaks. Kättemaks inimeste poolt 20 sajandit tagasi sooritatud genotsiidi eest, mida viimased enam ise mäleta. Õigupoolest ei mäleta inimesed sedagi, et nad üldse kunagi varem kosmoses rännanud on. Kättemaks saab valus, kättemaks saab magus.

Tordile kirsiks on lõpulause:

Aeglaselt, mõnuledes, nautis linn suremise luksust.

Loos kirjeldatud “lõikuspidu” meenutas mulle millegipärast üht teist Bradbury juttu, mulle omal ajal väga sügava muje jätnud lühihlugu “Aprill 2005: Usher II” antoloogiast “Marsi kroonikad”. Ka see võib olla üheks põhjuseks, miks “Linn” mulle meeldib.

Tehnilised kirjeldused oma perfolintide, hammasrataste ja õlivannidega võivad osadele lugejatele tänapäeval ehk veidike naiivsed tunduda, kuid minu meelest on nad ehedalt ajastuhõngulised.

Mis ma oskan lisada? Ei midagi muud kui: kaiff, lihtsalt kaiff.

Ray Bradbury “Õhtune kõne, võta toru” 21.12.2006

“Õhtune kõne, võta toru” — selline fraas hakkas täna õhtul mu peas kummitama. Ju siis tahtsin kellelegi nii öelda… Või keegi mulle…

Igatahes otsisin üles 1992. aasta ajakirja “Täheaeg”, kus just sellise pealkirjaga Ray Bradbury lugu ära trükitud on, ning skännisin selle sisse. “Õhtune kõne, võta toru” oleks pidanud õigupoolest ilmuma 1974. aastal eesti keeles ilmunud Bradbury Marsi lugude kogumikus “Marsi kroonikad”, sest just sinna ta oma olemuselt kuulub.

On 20. juuli 2097. aasta ja tühjas toas tühjal tänaval tühjas linnas tühjal planeedil Marss heliseb telefon. Kaheksakümne aastane Emil Barton,  Green Villa ja kogu Marsi ainuke elanik, võtab toru ning tema üllatuseks räägib teises otsas… Emil Barton, kahekümne aastane.

Lugu on vinge ja brädburilikult sünge lõpuga. Just see süngus võluski mind, kui kunagi ammu Bradbury lugudest aru saama ja neid armastama õppisin. Ning selles jutus seda süngust jagub. Eriti head on minu meelest luuleread loo alguses, mida ma ei pea paljuks siin veelkord ära tuua — juhuks, kui te lugu ei viitsi lugeda, lugege vähemalt neid ridu:

Eks oletagem veel ja veel,
et traadid mustil hajusatel telefonipostidel
mustmiljard kuuldud sõna enesesse imavad
ööst öösse terved ööd ja kõige selle mõtte
ja tähenduse talletavad.
Siis, öises mõistumängus,
kõik kokku klapitavad
ja filosoofilises faasis
kui kõurik sõnu otsivad.
See mõistusetu elajas,
kes talletab kõik kaas- ja täishäälikud,
nii hoiab alal imepalju halba nõu
ja seda endast sosinais ning tukseis välja nõrutab
ta sisin-pominhaaval.
Siis peagi ühel ööl on keegi ärkvel,
kui kõlab kile helin, tõstab toru
ja kuuleb häält, mis on kui Püha Vaim,
kes rändab Kauges udukogus.
Too kiskja traadi teises otsas,
kes susinal ja naudinguga
aja hulluslaama tagant
ütleb: Haa, loll, oo,
ja siis: Halloo.
See sigitis,
see tobe jõhker hälbinud elekterkiskja,
m i s talle vastata?

Ja nüüd võtke oma mobiiltelefonid ning visake need puruks! Ja kes ütles, et ulme pole kõrgema klassi kirjandus?

Ray Bradbury “Kõuekärgatus” 15.12.2006

Kuigi võtsin oma ulmelehte koostades põhimõtteks, et ma üldreeglina ei hakka üles riputama tekste, mis on eestikeelsena raamatutes ilmunud ja seega laiemale publikule kättesaadavad, pean seda põhimõtet nüüd rikkuma.

Nimelt sattusin Eesti blogisid uurides Zordi rahva kommuuni blogi sissekandele, kus Aarekaz tutvustas Bradbury samanimelise lühijutu ainetel vändatud filmi “A Sound of Thunder”. Sikutasin selle netist alla ja vaatasin ära. Omavahel öeldes — täielik rämps. Bradbury originaalsüžee kestis poole filmini, edasi algas omalooming, a la “Jurassic Park”. Enne lõppu võitlesin juba unega.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Peale filmi vaatamist otsustasin ka jutu uuesti üle lugeda, võtsin raamaturiiulilt Ray Bradbury “Kaleidoskoobi” ja nautisin lugu. Lõpus jäi aga miski kripeldama — mina mäletasin seda nagu teisiti… fiiling oli parem… Hmm…

Ulmekirjanduse BAAS lahti ja arvustusi lugema – näe, ulmeguru Jüri Kallas kirjutabki, et Mario Kivistiku tõlge “Kaleidoskoobis” jäi alla kunagi “Horisondis” ilmunud Andres Tarandi tõlkele. Kuna see “Horisont” on mul ka olemas, otsisin selle välja ning võrdlesin natuke tõlkeid. Jüri jutt jumala õige — “Horisondi” versioon on kõvasti parem. Selle illustreerimiseks paar näidet ja väike ülevaade jutu sisust.

Aastal 2055 leiutatakse ajamasin. Ning nagu kapitalistlikus ühiskonnas kohane, ei kasutata seda mitte ühiskonna hüvanguks vaid hoopis kapitalistide taskute täitmiseks. Luuakse vastav aktsiaselts ning hakatakse rikkaid minevikku vedama, et need saaksid seal ürgelukaid küttida. Otse loomulikult ei ole see hea mõte ning minevikus surkimine toob kaasa muudatusi olevikus…

Ja nüüd lubatud tõlkevõrdlused, läbi ühingu reklaamide, mis tänu surkimisele muutuvad.

Retooriline küsimus: kumba tõlget eelistate teie?

Sestap otsustasingi “Horisondis” ilmunud “Kõuekärgatuse” sisse skännida ja võrdlemiseks üles riputada. Head lugemist!