Ulme
Minu kokkupuuted ulmekirjandusega pärinevad juba poisikesepõlvest. Mis oli esimeseks “päris” ulmekaks, mille kaanest kaaneni läbi lugesin, et mäleta. Võimalik, et selleks oli Aleksandr Mireri “Kus on rändurite kodu?”, mis ilmus eesti keeles 1984. aastal, kui olin 11-aastane. Samas, enne seda sai kindlasti üht-teist ka “Pioneerist” loetud ning esimesi emotsioone ”Mirabilia” sarjas ilmunud Asimovi ja Bradbury lugudega mäletan samuti… Ja kindlasti olin selleks ajaks lugenud Jules Verne’i aga teda ei pea ma ulmekirjanikuks… Kuid ega see polegi tähtis, kust mu armastus ulme vastu alguse sai — tähtis on see, et see armastus on püsima jäänud!
Huvitavamad juhtumised ja arengud selle pea veerand sajandit kestnud “armuloo” jooksul:
-
Isaac Asimovi “Asum”-i võtsin esimest korda kätte tädi juures mingil igaval sünnipäeval. Vanust võis mul olla siis 12-13. Paraku tunudus see raamat siis surmigavana ning ega ma esimesest peatükist kaugemale ei jõudnud. Hiljem olen seda raamatut vähemalt sama palju kordi lugenud, kui mul esmalugemisel eluaastaid oli, kuid igav pole kunagi hakanud.
-
Ray Bradbury “Marsi kroonikad” lugesin puberteedieelikuna isegi läbi, kuid olin peale lugemist tohutult pettunud ja vihane, tituleerisin selle raamatu seosetuks sonimiseks ning autori maailma halvimaks kirjanikuks… Puberteedi üle elamise ning selle kogumiku uuesti läbi lugemise järel võtsin oma sõnad loomulikult tagasi ning nimetasin koguni oma BBS-i ühe jutu auks “Usher’s House BBS”-iks.
-
Esimese tõelise ulmekire puhkedes tassisin hea sõbra juurest ühe korraga koju lugemiseks paarkümmend raamatut korraga ning “neelasin” need nädalaga, süües-juues lugemise kõrvale ning magades vaid nii palju, kui hädapärast vaja oli.
-
Rahareformi eel kulutasin kogu oma napi stipendiumi antikvariaatides, ostes kokku ulmet sarjadest “Mirabilia” ja “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Olin müüjatele nägupidi tuttav ning nad vist lausa helistasid mulle, kui jälle mõni selline raamat müüki toodi, mida olin pikalt jahtinud. Kõige kauem otsisingi vist eelpoolmainitud “Marsi kroonikaid” ja antoloogiat “Lilled Algernonile”.
-
Enne sajandivahetust ostsin ja lugesin valimatult kõike, mis eesti keeles ilmus ning ulmeks kvalifitseerus, sealhulgas fantasy‘t ja horror‘it. Viimastel aastatel olen nii ostmise kui lugemise suhtes valivamaks muutunud ning sellest lähtuvalt ka oma definitsiooni ulmest peamiselt vaid science-fiction‘i peale taandanud.
Aegade jooksul olen vastavalt oma maitsele mõningaid lugusid kaduvalt paberkandjalt arvutisse skänninud või toksinud, samuti netist leitud eestikeelseid jutte enda kõvakettale salvestanud. Et tegemist on väärt materjaliga, mida oleks patt vaid endale hoida, siis ongi käesolev leht koostatud eesmärgiga pakkuda eestikeelset lugemist teistelegi ulmežanri austajatele.
A. E. van Vogt “Pihtimus”
Ain Ainsaar “Tõrge”
Arthur C. Clarke “Viimnepäev”
Carl Grunert “Spioon Marsilt”
David Langford “Mõelge mastaapselt!”
Dmitri Bilenkin “Tolmusel teerajal”
Ilja Varšavski “Atollil”
Ilja Varšavski “Röövimine toimub keskööl”
Isaac Asimov “Minu poeg — füüsik”
Isaac Asimov “Rahuldus tagatud”
John Wyndham “Meteoor”
John Wyndham “Veider lugu”
Kingsley Amis “Masoni elu”
Matt Barker “Kapsel”
Martin Kirk “Terrorist”
Ray Bradbury “Kõuekärgatus”
Ray Bradbury “Prügivedaja”
Ray Bradbury “Õhtune kõne, võta toru”
Richard Wilson “Ärimees Harry — “ajude äravoolu” süüdlane”
Robert Sheckley “Diplomaatiline puutumatus”
Ross Rocklynne “Pimedusse”
Sever Gansovski “Vincent van Gogh”
Stanislaw Lem “Pirxi jutustus”
Tanel Rõigas “Ajaloolane”
Tanel Rõigas “Etüüd”
Tanel Rõigas “Komandör”
Tanel Rõigas “Lühikokkuvõte Maa Föderatsiooni ajaloost”
Tanel Rõigas “Ülesanne”
Theodore Sturgeon “Mister Costello — kangelane”
Urmas Alas “Koletis”
Ursula K. LeGuin “Need, kes lähevad Omelasest ära”
