jump to navigation

Isaac Asimov “Asumi äär” 24.10.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Rudolf Pangseppa kujundus

Kuna ma hetkel olude sunnil elektroonilisi raamatuid lugeda ei saa, siis lõpetasin ühe poolelioleva kõvakaanelise. Et asusin Asimovi “Asumi” sarja üle lugema juba juulis, mil seda lehekülge veel ei eksisteerinud, siis minu varasemaid arvustusi lugege Ulmekirjanduse BAAS-ist. Oma arvamuse “Asumi ääre” kohta postitan aga juba ka siia.

Mäletan, et kui “Asumi äärt” kohe tema eestikeelsena ilmumise järel lugesin, sirvisin ka teisi arvustusi ning imestasin inimeste Gaia-vaenulikkuse üle. Nimelt on Gaia nimeline planeet selles teoses selline koht, kus elavad inimesed on saavutanud ühisteadvuse kogu ülejäänud planeedi floora ja faunaga, lisaks ka kogu orgaanilise maailmaga. Üksikisiku teistest sõltumatut teadvust sellisel kujul nagu meie seda mõistame, ei eksisteeri, kõik on kõigiga ja kõigega kontaktis ning millegi suurema “osad”.

Kõlab õudse, koleda ja ilge tulevikuna, mida tuleks iga hinna eest vältida? Just selliseid sõnu tarvitasid paljud Ulmekirjanduse BAAS-i arvustajad. Minu jaoks on Gaia aga igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema. Väga paljuski meeldiski “Asumi äär” mulle sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Ja aktsepteeriksin sellist tulevikku sellepärast, et sooviksin humanistina tulevikku, kus inimloomus on vaba sellistest tunnetest nagu kadedus ja vihkamine. Muutugu inimene siis pealegi selle käigus “tundetuks robotiks” või “kruvikeseks suuremas masinavärgis”. Eesmärk pühitseb abinõu. 😉 Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle ka esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.

Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis romaanist “Igaviku lõpp” tuntud Igaviklaste mängu toomine. “Asumi ääres” paljastab Asimov, et tegelikult oli tegemist robotitega, kelle ülesandeks oli leida selline Universum, kus mõistusega elu tekib vaid Maal. Kõlab veidi jaburana, kuid kui teada, et robotite ülesandeks number 1 on Asimovi arvates inimkonna kaitsmine, siis on mõttel jumet – Universumis, kus inimkonda võõrad mõistuslikud liigid ei ohusta, on inimese ainsaks vaenlaseks inimene ise. Loomulikult on ka sel omad ohud, kuid risk tervikuna on väiksem.

Igal juhul paistab “Asumi äärest” selgelt välja Asimovi katse vormida oma erinevad jutud ja romaanid üheks tervikuks, nn „Asimovi universumiks”. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.

Arvustuse lõpuks aga ka raamatu miinustest.

Esiteks ei meeldinud mulle “Asumi” esimestele osadele iseloomulikust novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Vormilisest küljest kaasnes sellega ka Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine. 😦

Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja “Asumi ääre” jämedaks loogikaveaks on “Asumist ja Impeerimist” ning “Teisest Asumist” tuttava Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta nendes eelpoolnimetatud raamatutes äratoodud kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.

Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just peategelane Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: