jump to navigation

Isaac Asimov “Igaviku lõpp” 26.11.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Rein Mägari kujundus

Kas tulevik on determineeritud? Kas minevik on olemas? Kas tulevikku saab minna? Kas minevikku saab muuta? Need ja veel kümned küsimused ning nende variatsioonid algusega “aga kui…” tiirlesid mul peas, kui panin käest Isaac Asimovi “Igaviku lõpu”.

Loomulikult polnud see mul esimene kord seda suurepärast ulmeromaani lugeda, kuid seekord võtsin ta kätte kindla eesmärgiga — sobitada teos ühte Asimovi ülejäänud teostega, eelkõige “Asumi” sarjaga. Sest viitasin ma ju ka oma “Asumi ääre” arvustuses, et idee Igaviklastest kui Galaktikaimpeeriumi jaoks sobivat Reaalsust otsivatest robotitest on huvitav. Siiski võin nüüd, kus “Igaviku lõpp” läbi loetud ja mälu värskendatud, öelda, et Igaviklased on kõike muud kui robotid. Et “Igaviku lõpp” sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa… Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ilma millegi osaks olemata.

Asimov on väga originaalselt kirjeldanud ajarändude tehnoloogiat. Paraku tegi ta seda nii hästi (soovi korral võite lisada jutumärgid), et mina kaotasin igasuguse usu ajarändude võimalikkusesse… Nimelt jõudsin järeldusele, et ajamasinaga tulevikku rändamine saab olla võimalik vaid siis, kui tulevik on determineeritud. Sest vastasel juhul ei saa ju tulevikku minna, kuna seda pole veel lihtsalt olemas. Ja kuna minu materialistlik maailmapilt välistab igasuguse ettemääratuse, siis järelikult on tulevikku rändamine välistatud. Loomulikult võib inimese näiteks külmutada või aega peatavasse kapslisse sulgeda, kuid see on teine asi, kuna aja kulu tegelik möödumine tuleks ikkagi ära oodata. Minevikuga on asi keerulisem — kui eeldada, et minevik on juhtunud ja nö tardunud olekus olemas, siis peaks seda vähemalt vaadelda saama. Teoreetiliselt võiks ka sekkuda, eeldades, et see sekkumine on tõepoolest minevikus toimunud. Aga teisest küljest tekitaks sekkumine ka paradokse ning paradoksid on midagi, mida minu arvates füüsilises maailmas eksisteerida ei saa. Niisiis on minu “lõppjäreldus”, et aeg on midagi, mis eksisteerib ainult hetkel ning ajas rändamine pole ruumis rändamisega võrreldav, kuna “enne” ja “pärast” on vaid kaduvad sõnad, mitte püsivad kohad… Niisugused mõtted siis romaani ajarände käsitleva osa kohta.

Teisalt andis “Igaviku lõpp” mõtteainet ka eetilistes küsimustes. Ja jällegi minu lemmikteemal ehk inimkonna kui terviku hüvangu küsimustes. Kuigi Asimov mõistab Igaviklaste Reaalsustes sorkimise hukka ning leiab, et parem on lasta asjadel minna nii nagu nad aja loomuliku kulu korral läheksid, ei saa ma sellega nõustuda. Mille poolest on inimkonna ekspansioon Galaktikasse parem kui rahulik ning õnnelik areng Maal? Eriti kui lõppeesmärk, säilitada inimkond, on mõlemal juhul tagatud? Tõsi, “Igaviku lõpp” kirjeldab olukorda, kus inimkond sureb aastal 15 000 000 välja, sest saab aru, et on Maal vangis, kuna Galaktika on hõivanud teised mõistuslikud liigid. Paraku unustab Asimov, et selle väljasuremise põhjustajaks pole mitte Igaviklased, vaid tulevikuinimesed, kes end muutuste eest kaitsta püüdes Igaviklasi oma aega ei luba. Seega ei saa ka Igaviklased asju nii korraldada, et inimkond kauem kestaks. Ning jõudsingi jälle oma lemmikteesini — eesmärk pühitseb abinõu. Kui eesmärgiks on tagada inimkonna heaolu ja säilimine, siis on ka Igavik igati sobiv vahend. 😈

Veel loen “Igaviku lõpu” plussiks, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus. Pole just palju ulmekaid, mis tehnoloogililiste kirjelduste ja filosoofilistele sügavuste kõrval veel ka tundeid kirjeldaksid.

Kokkuvõtteks — tegemist on iga nurga alt juhet kokku jooksutava raamatuga ning tunnen end lugemise järel nagu (heas mõttes) “laksu all”. 🙄

Advertisements

Kommentaarid»

1. Ulmeguru - 27.11.2006

Kas see on miski haigus, mis ei võimalda aastaarvudel vahet teha..?

Sa kirjutasid ise täna BAASi arvustuse sellele romaanile. Mis keelas Sul ka oma vigaseid faktiteadmisi kontrollida? Ülbus, ignorants, maailmavaade?

Et asi oleks selge ja et lollused ei leviks, siis teadmiseks romaan «The End of Eternity» ilmus originaalis esmakordselt aastal 1955.

2. Ray D. Noper - 27.11.2006

Juhiksin see juures tähelepanu asjaolule, et materialistlik maailmavaade ei välista determinismi…

3. mr.Costello - 27.11.2006

Aitäh Jüri, tänan sõbraliku kommentaari eest! 😉

Kirjutasin tõesti ekslikult originaali ilmumise aastaarvuks 1968, sest nii oli kirjas minu kapsastunud “Mirabilia” tiitellehel. Nüüd taipan, et ju see tähistas hoopis selle trüki ilmumise aastat, millest tõlge tehti. 😳

Vigaseid faktiteadmisi keelas kontrollida ilmselt ignorants. Aga nüüd on tänu valvsale ulmepolitseinkule lolluste levikule piir peale pandud ja ekslik sissekanne kustutatud. Lõpp hea, kõik hea? 🙂

4. mr.Costello - 27.11.2006

Ray, minu materialistlik maailmapilt välistab determinismi. 😆

See, et mõned idealistid defineerivad determinismi kui mõtete ja tegude ettemääratuse geneetika, keskkonna, biokeemia jms poolt, on nende väide. Kindlasti tähendab see mõningast ettemääratust, kuid nimetaksin seda siiski tõenäosusteks. Ning kuni me räägime tõenäosustest, jääb alati võimalus erinevate stsenaariumite realiseerumiseks ning minu arvates ei saa rääkida lõplikust ettemääratusest.

5. Ray D. Noper - 28.11.2006

Üks tõlgendus determinismist seisnebki selles, et _teoorias_ on kõikide osakeste ja jõudude funktsioneerimine leitav, kogu universum on nagu üks suur makroskoopiline pidev funktsioon. Arvutada selle funktsiooni väärtust suvalises punktis on muidugi võimatu, kuna vastav ‘arvutusseade’ peaks sisaldama rohkem ‘lülitusi’ kui uuritavaid objekte ja seega suurem kui universum ise.
Kvantfüüsikud muidugi lendavad selga sellise väite peale aga mäletate, ‘aatom on vähim osake’ ?

6. Ulmeguru - 29.11.2006

Tegelikult põhjustas minu nö. sõbraliku kommentaari asjaolu, et see pole Su esimene sedalaadi hämamine.

Pean silmas BAASis olevaid Lemi-arvustusi… eriti seda,mis puudutab Seitsmendat reisi. Seal on ikka ports paranoidseid jaburusi.

«Seitsmes reis» ei saanud eesti keeles omal ajal ilmuda juba seetõttu, et originaalis ilmus see 1964. aastal.

Pealegi pole mõtet tsensuuri asjata süüdistada, sest eesti keeles ilmunud Ijon Tichy vihikud polnud mingid valikud: esimene sisaldas kõik vastavad lood kogust «Dzienniki gwiazdowe» (1957) ja teine samamoodi kogust «Ksiega robotow» (1961). Teisisõnu, valikut ei toimunud, vaid tõlgiti see ports, mis kogus oli.

Miks kogust «Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused» (2003) mõned juba tõlgitud lood välja jäid? Ei arva, et siin miski uuema aja tsensuur mängus on… pigem tegijate maitse-eelistused. Pealegi ponud «Kahekümne kuues reis» ka Lemi eriline lemmik ning ta jättis ka ise selle uuematest Tichy-kogudest välja. Et see 2003. a. maakeeles ilmunud raamat käkk on… sellega olen küll nõus.

7. Poul Anderson “Mu kõrgeim siht” « Mister Costello — kangelane - 21.04.2009

[…] Lisaks puhtale lugemiselamusele pani see jutt mind taaskord ümber hindama ajas rändamise võimalikkust, mille üle arutlesin Asimovi “Igaviku lõppu” arvustades. […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: