jump to navigation

Vladimir Sorokin “Sinine pekk” 26.12.2006

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Valdek Alberi kujundus

Lõpetasin ulmeantoloogia “Aphra” vahele väikeseks vahepalaks mõeldud Vladimir Sorokini ulmeromaani “Sinine pekk” lugemise. Tjahh, polnud ta nii väike ega vahepala midagi. Tegemist on tõsise teosega, mis pole sugugi kerge lugemine.

Et “Sinise peki” sisust on küllalt palju räägitud nii erinevates arvustustes “Sirbis”, “Eesti Ekspressis”, “Eesti Päevalehes” kui ka mitmetes foorumites, siis sisu ma pikalt ümber jutustama ei hakka, piirdun enda emotsioonide ja mõtete edasiandmisega.

Esimene kolmandik romaanist on kirja pandud Sorokini poolt välja mõeldud uusvene keeles. See tähendab siis meie, eesti keelde tõlgitud romaani lugejate jaoks hiinakeelsete (kuid mitte ainult!) väljenditega pikitud raskestiloetavat teksti. Raskestiloetavat sellepärast, et seletav sõnastik asub raamatu lõpus. Vihkan sellist lahendust ja oleksin eelistanud joonealuseid märkuseid. Mis sellest, et väljendid korduvad. Samas, mingi hetk avastasingi, et võin täiesti rahulikult iga tekstis esineva hiina sõna asemel lugeda mõne nilbuse, sõimusõna või roppuse (näiteks idioot, munandid, pärak, tõbras, kusi jms) ning ei kaota suurt midagi. Siiski hingasin kergendatult, kui sajanda lehekülje paiku ilmus välja Ivan, käskis rääkida inimeste, mitte litside keeles ning tulistas lõpuks seda keelt kasutavat minategelast Boris Glogerit otse laupa. :mrgreen:

Ülejäänud osa “Sinise peki” esimesest kolmandikust moodustasid vene kirjandusklassikute teoste paroodiad a la Sorokin. Paraku peab paroodia täielikuks mõistmiseks originaaliga tuttav olema — minu puhul, kes ma üldse igasugu klassikuid vähe lugenud olen, ei oleks aidanud isegi Tammsaare parodeerimine, rääkimata siis Dostojevskist, Ahmatovast, Platonovist ja teistest. 😀 Kuigi vähemalt niipalju see romaan mind loksutas, et sirutasin käe raamaturiiulisse entsüklopeediate järele, vaatamaks, kes nood klassikud siis on ja mida head nad kokku kirjutanud on.

Nendest paroodiatest vast kõige põnevamad olid Ahmatova poeem Urozlõ küla kolmest kolhoositarist, Platonovi sotsrealistlik jutustus “Korraldus” ning peatükid Tolstoi mõisnike elu kirjeldavast romaanist. Ärge küsige miks just need — olid lihtsalt loetavamad kui ülejäänud ja kõik. Üldse ei saa “Sinise peki” kohta eriti palju miks-küsimusi küsida. Miks? Sellele vastab allpool üks tsitaat. 😉

“Sinise peki” kaks ülejäänud kolmandikku on vormiliselt kahtlemata kergemini loetavamad kui esimene. Sisu jättis aga suht külmaks, sest paraku ei saanud ma täpselt aru, kellele see nõukogude võimu naeruvääristamine suunatud on? Kas veendunud isakese Stalini kummardajate marruajamiseks? Või palsamiks sama veendunud mementolaste, Kaitseliitlaste ja muidu antikommunistide ning parempoolsete vihkamisest muserdatud hingedele? Igatahes minu puhul laseb Sorokin märgist mööda. Eredam koht oli vaid vahepala “Sinine tablett”, mis kirjeldab ooperietendust kloaagiks muudetud Suures Teatris. Ning otse loomulikult “Sinise pekile” (kuri)kuulsust toonud stseen Hruštšovi ja Stalini suguaktiga. Viimane oli omaette emotsionaalne elamus veel seetõttu, et taustaks mängis sel hetkel täiesti juhuslikult Rammsteini “Amour”. 😛

Romaani alternatiivajalooline osa oli mannetum kui paljud teised selletaolised. Mõned paralleelid tegeliku ajalooga tõid muige suule, teised aga jälle koristasid selle sama kiirelt ära. Andekad olid Praha müür ning Potsdami konverents Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liidu osalemisel. Mannetud olid aga nö pseudoparalleelid: Göring piitspeenike, Himmler meeletult paks, Stalin sigarit suitsetav, Hitler taimetoitu vihkav. Milleks? 🙄

Kokkuvõtteks ühtib minu arvamus selle romaani kohta vast kõige enam seda “Sirbis” arvustanud Fagira D. Morti aka Margit Adorfi arvamusega. Tsiteeriksin lugupeetud kriitiku retsensiooni seda lõiku, millele peaaegu täielikult alla kirjutaksin:

“Sinise peki” tekst on igakülgselt haige, see on sõna otseses mõttes tindinikkumine. Tekst on tolmukeerutav ja pakub lollpeadele võimalust seda sügavuti analüüsima hakata, hea tahtmise juures saab tõepoolest ehitada mitmekihilisi filosoofilisi skeeme ja paljutähendavaid allegoorilisi konstruktsioone. Aga seda ei ole mõtet analüüsida, siit ei ole mõtet otsida ridade vahele peidetud sõnumeid, õieti ei ole siit mõtet otsida ka autori tekstivalatud ängi. Tundub, et Sorokin püüab lihtsalt lugejat haneks tõmmata, kes loll, see ägestub, kes arusaaja, naerab natuke ja laseb tekstil minna kõige kaduva teed.

Edasi teeb Fagira D. Morti “Sinise peki” täielikult pihuks ja põrmuks nimetades kogu romaani barokseks peeretuseks mis hajub kiiresti ja mida on kohutavalt tüütu lugeda. Sellelega ma päris nõus ei ole — vähemalt hetkel tundub mulle, et “templi mälusse” see romaan mulle jättis. Tüütu lugeda samuti polnud. Hindan seda teost “kolmega”, mis tähendab minu hindamisskaalal, et võib lugeda, kuid ei anna midagi. Võib ehk kunagi ka üle lugeda, et areneda.

Ja viimaseks  — Fagira D. Morti soovitust raamatu läbi lugemise järel end purju juua ja siis vaidlema hakata, kavatsen esimesel võimalusel järgida. Ehk avastan juba siis uusi nüansse. 😎

Advertisements

Kommentaarid»

1. Punane Hanrahan - 27.12.2006

Otseselt teemasse mittepuutuvalt – äkki saad mõnes edaspidises sissekandes anda oma soovitusliku nimekirja alternatiivajalooalaste teoste kohta? Vähemalt kümme teost võiks olla.

Mulle nimelt istub igasugusest ulmest kõige rohkem justnimelt alternatiivajalugu – aga et selles vallas teri sõklaist eraldada, oleks vaja kogenuma huvilise soovitusi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: