jump to navigation

Arthur C. Clarke “Viimnepäev” 16.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

LubasimeTEHTUD!

Ulme suurmeistri Arthur C. Clarke’i lühilugu “Viimnepäev” on mõnusalt patsifistlik kirjatükk. Kauge planeedi Thaar asukad avastavad, et neist viiesaja valgusaasta kaugusele jääv Päike on plahvatamas ning homo sapiens hävimisohus. Paraku on ainuke meie liigi esindaja, kellega nad ühendust saavad, elus ja inimestes pettunud raketiteadlane…

Kahjuks peab ütlema, et pilamine pole vanameister Clarke`i parim külg — naerma see tragikoomiline lugu mind ei ajanud. Küll parandas veidi asja Mario Kivistiku mahlakas ja maalähedane tõlge.

Samas on lool sügav mõte sees. Lausa (inimkonna) elu mõtte üle pani see lugu mind mõtisklema. Kas elada selleks, et teisi hävitada? Või oleks parem kohe kõigele ja kõigile lõpp teha? Või on siiski tunneli lõpus valgus ning seda va inimeselooma saab muuta? 😕

Advertisements

Kommentaarid»

1. Sirje - 16.01.2007

Just kuskilt lugesin, et lauset “tunneli lõpus on valgus” kasutavad need, kes loodavad et tunnel on kohutavalt pikk 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: