jump to navigation

Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” 26.02.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Toomas Nikluse kujundus

Ostsin Sergei Lukjanenko romaani “Peegelduste labürint” juba eelmise aasta novembris. Süvenemata, millega tegu, panin ta lihtsalt raamaturiiulile lugemisjärge ootama. Oleks ma osanud tagakaanel oleva pealiskaudse tutvustuse järgi aimata, milline sisu selles raamatus tegelikult peitub, siis oleksin kindlasti oma lugemisjärjekorra ümber prioritiseerinud ning Lukjanenko juba ammu “alla neelanud”.

Tegevus toimub meie kaasajal. Leiutatud on kõikide arvutiinimeste unistus — virtuaalreaalsus, mis on tegelikkusest eristamatu. Virtuaalsusesse saab minna igaüks, kellel on arvuti. Selleks piisab vaid programmikese käivitamisest, mis mõjutab inimese alateadvust nii, et edasi tundub kõik ekraanil toimuv tõelisena. Alateadvuse “vabastamiseks” on vaja virtuaalreaalsuses leida samuti arvuti, kust anda käsk tõelisusse väljumiseks. Või sättida arvuti, millelt virtuaalsusesse siseneti, taimeriga automaatsele väljumisele. Ainsad, kes suudavad virtuaalsusest teisiti, vaid oma tahet kasutades väljuda, on nn daiverid. Daivereid eristabki teistest vaid see virtuaalsusest “välja ujumise” võime ja see, et neid on vähe — muus osas on nad täiesti tavalised inimesed.

Peategelane, venelane Leonid, on samuti daiver, kelle “erialaks” on virtuaalsed vargused. Virtuaalsuses on varastamisväärset küllaga, sest suurkorporatsioonid on kõik oma kontorid ning laborid virtuaalsusesse kolinud, sest see on odav — töökeskkond ja -vahendid on simuleeritud ning ainsaks kuluks on serverivõimsus virtuaalmaailma käitamiseks.

Ühel päeval saab Leonid aga hoopis teistsuguse ülesande — päästa üks mees, kes on virtuaalsuses mängitavasse mängu, “Surmalabürinti”, kinni jäänud. Ülesannet täites selgub Leonidile, et tegelikult on lugu keerulisem — tegemist ei ole enesetapjaga, kes on oma arvuti taimeri välja lülitanud, et virtuaalsuses istudes tegelikkus unustada ning reaalsuses nälga ning janusse surra — tuleb välja, et see mees pole kunagi virtuaalsusesse sisenenudki! 😮

Oi kuidas tahaks selle raamatu sisust veel rääkida. Veel ja veel. Aga lihtsalt ei jõua. Soovitan lugeda Ulmekirjanduse BAAS-i retsensioone, seal on veel üht-teist kirjas. Mina kirjutan nüüd hoopis, miks “Peegelduste labürint” mulle kustumatu lugemiselamuse pakkus.

Peamine, miks see romaan mulle meeldis, on muidugi Sergei Lukjanenko kujutatud virtuaalreaalsuse idee. 💡 Seni olen ulmekirjanduses kohanud vaid pistik pähe tüüpi virtuaalreaalsusesse sisenemise meetodit. Alternatiivne alateadvuse mõjutamine on seega minu meelest vägagi tähelepanuväärne mõttevälgatus. Muide, Sergei Lukjanenko on hariduselt arst-psühhiaater, kuid see ei vähenda minu jaoks selle mõtte suurust.

Romaani tegevuspaik (nii virtuaalne kui reaalne) tuli vägagi tuttav ette. Olen ju minagi mänginud arvutimänge “Command & Conquer”, “Mortal Kombat”, “Doom”, “Master of Orion” ja võrgurollikaid. Ning olnud FidoNeti node. Ja käinud Peterburis. Ning joonud “Baltika 6” õlut. 😛 Jne, jne. Ühesõnaga, tundsin lugedes pidevalt, et autor kirjutab mind puudutanud asjadest ja on mingil määral sarnase taustaga. See loksutab. Tahes-tahtmata.

Teosest ei puudu ka paras annus huumorit. Ei teagi, kas peaks siinkohal täiendama, et vene huumorit? Sest enim jäid meelde just sellised peretülide või joomisega seotud koomilised seigad: näiteks see, kuidas häkker Maniakk saab oma naiselt kolakat, sest seksib virtuaaluses prostituudiga; või see kuidas ta tükikese arvutihiire juhtmest ära sööb, enda arvates samal ajal hoopis virtuaalsuses voblat peale hammustades. 😆

Kuid üks tõeliselt hea raamat ei piirdu vaid hea idee, huumori ja kaasahaarava actioniga. Sergei Lukjanenko tõstatab kümnete kaupa väga tõsisesed sotsiaalfilosoofilisi küsimusi, millest toon välja kolm, mille üle ise edaspidi pikemalt mõtteid mõlgutan: kas inimkond mandub virtuaalreaalsuse loomise järel? Kas tehniline sotsiaalne või kompleksne muutus ühiskonnas muudab isiklikku moraali? Miks on virtuaalsus tegelikkuse peegeldus kõverpeeglis?

Viimasena tahaksin tänada raamatu tõlkijat, Tanel Rõigast, kelle ulmelugusid ma oma blogis mitte just kõige positiivsemalt arvustanud olen. Usun end aru saavat, miks ta “Peegelduste labürindi” tõlkimise ette võttis — ju tuli ka talle romaani taust tuttav ette. Pean silmas just seoseid FidoNeti ja 90-aastate kultusarvutimängudega. Loodan, et Tanelil on plaanis ka romaani järg, “Võltspeeglid”, tõlkida. Ning “Varrakul” tahtmist see avaldada.

Kokkuvõtteks julgeksin öelda, et “Peegelduste labürint” on absoluutselt kohustuslik kirjandus sellistele arvutimängude ja ulmekirjanduse friikidele nagu mina. Ise asetan ta oma raamaturiiulis mõtteliselt samaväärsele kohale (kaasahaaravuse kategoorias) koos Dan Simmonsi “Hyperioni” sarja ja Orson Scott Cardi “Enderi mänguga”. Ning analoogselt nendega loen “Peegelduste labürinti” ilmselt veel ka teist korda. Ja kolmandat korda. 😎

Advertisements

Kommentaarid»

1. Soledad - 27.02.2007

Huvitav, millisena kuvati virtureaalsust? Mind huvitavad just need piirid…
Matrixi-laadselt ähmased? Tajutavad vaid Valituile ehk siis Draiveritele?

Kas tead, kas raamat on kauplustes veel kättesaadav?

2. mr.Costello - 01.03.2007

Virtuaalsusesse astunu ei teinud virtuaalsusel reaalsusega vahet – kõik viis meelt andsid signaale, et kõik on “päris”. Ka daiverid olid nö hüpnoosi all ja ei eristanud virtuaalsust reaalsusest. Lihtsalt nemad olid võimelised virtuaalsusest vabalt väljuma – sisendasid endale, et tegelikult istuvad nad kodus arvuti taga ning vahivad ekraane ja – plõks – leidsid end kodus ekraanide tagant arvutimängu laadset pilti vaatamast.

Raamat on veel üsna mitmes poes müügil, mina ostsin selle Kristiine keskuse Apollost. Kui eelsitad interneti kaudu ostmist, kliki jutu kõrval olevale raamatuillustratsioonile, satud Raamatukoi netipoodi ja võid selle suurepärase raamatu ~50 krooni eest tellida.

3. Ulmeguru - 03.03.2007

Ei ilmu seda järge eesti keeles, sest kirjastus «Varrak» väidab, et romaan ei müünud…

Ei saanudki müüa, sest reklaam oli nullilähedane… samas on praktiliselt kõik, kes romaani eesti keeles lugesid, seda kiitnud… ja nende hulgas on ka palju selliseid inimesi, kes pole ei ulmefännid, ega miskid arvutinohikud…

Loomulikult võib see kirjastusepoolne jutt kehvast müügiedust olla samasugune vale… nagu oli vale aastaid aetav jutt tõlkijale ja fännidele, et romaani ilmumine venib, sest pole leitud agenti ja suudetud temaga lepingut sõlmida… autori blogist selgus aga, et leping on juba aastaid tagasi sõlmitud ning autor oli selle juba unustanud ja arvas esimese hetkega, et eesti tõlge on piraatväljaanne.

4. john smith - 27.02.2008

…ja jätkuks võib öelda, et Rocca Al Mare Varraku poes müüakse antud isendit nüüd juba hinnaga 10 krooni tükk.

5. mr.Costello - 27.02.2008

Ahh! 😮 Äkki peaks neid kokku ostma ja geopeituse aaretesse panema. 🙄 Sest see on ikka täitsa häbematult odav hind nii hea raamatu kohta…

6. john smith - 28.02.2008

Ma annan sulle palju parema idee – peida selline aare, mille leidmiseks just konkreetset raamatut vaja on. Nad on sealt siis müügilt kadunud enne kui jõuad “skoor” öelda 😉

7. mr.Costello - 28.02.2008

😆
Võib-olla teengi!

8. TvR - 05.04.2008

Natuke kõverpeeglitest ehk siis järjest. Üldiselt on tegu üsna ja vägagi teistsuguse raamatuga – kui paljud Lukjanenko raamatud on tõepoolest diloogiad, siis “Labürint” on “Kõverpeeglitega” seotud peaaegu ainult Deeptowni poolest. Õigupoolest arvan mina, et seda raamatut eesti keeles avaldada pole vaja. Raamatut kannab võib-olla lihtsalt perioodiga seotud autori liigne vaimustus vene uusrikastest. Kukub välja “Lõvikuningas 2, Simba uhkus”. Arvestades vene ulmekirjanduse üldse kesist avaldatavust eesti keeles – loodame parem midagi muud.

9. Hmm - 24.01.2009

Kehv promo ja ebaõnnestunud kaanekujundus, ütleksin ma.

Ka mina – paadunud ulmefänn – ostsin selle ainult seepärast, et nägin teda riiulil 50 krooniga. Ja siis seisis raamat umbes pool aastat riiulis. Ja siis hakkasin lugema ja kui läbi olin saanud, tuiskasin raamatupoodi vaatama, et ehk müüakse lukjanenkost veel miskit.

10. Reedel, 17. juunil kell 00.30 Kanal 2-s “Doom” « Loe seda, mida Sa filmis ei näinud - 15.06.2011

[…] Ulmeguru filmist ja “Peegelduste labürindist”. Mr. Costello “Peegelduste labürindist”. […]

11. Sergei Lukjanenko « Stalkerid - 07.09.2012

[…] Jõesaar, A.   Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” // blogi Mister Costello — kangelane .- 2007, 26. veebr. – https://mrcostello.wordpress.com/2007/02/26/sergei-lukjanenko-peegelduste-laburint/ […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: