jump to navigation

Philip Reeve “Surelikud masinad” 06.05.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

David Franklandi kujundus

Sain läbi esimese raamatu kahest, mida käisin spetsiaalselt Apollost otsimas, kui kolm kuud tagasi sõpradelt sünnipäevakingiks selle poe kinkekaardi sain. Ajendiks oli Ulmekirjanduse BAAS-ist loetud Ants Milleri arvustus, mis mus huvi äratas. Nüüd, kui raamat lõpetatud, pean ütlema, et ei pidanud pettuma — abiks ost. Hea, hea ja veelkord hea.

Philip Reeve romaan “Surelikud masinad” on žanrilt puhas teaduslik fantastika. Tegevus toimub kauges tulevikus, kus muistsed tehnikaimed on aegade hämarusse kadunud ja lokkab selline nähtus nagu munitsipaaldarvinism. Jah, saite õigesti aru — linnad õgivad linnasid. 😯 Kõlab jaburalt, aga on nauditavalt kirja pandud ja veel nauditavam lugeda. 😎 Inimkond on sellisesse olukorda sattunud kunagi ammu toimunud Kuuekümne Minuti Sõja tõttu, kui kõik püsiasundused energiarelvadega maatasa tehti ning enamus Maast muutus tektooniliselt aktiivseks. Ellu jäämiseks tuli püsida liikvel ja nii linnad liikuvaks muudetigi.

Samas lugesin Ulmekirjanduse BAAS-ist aga ka seda, et inglased jagavad Philip Reevele lastekirjanduse auhindu ning üsna mitmes poes võib tema teoseid leida samuti lastekirjanduse osakonnast. 😕 Paljud arvustajad imestasid — miks küll — kuid oli ka neid, kes sellist liigitust õigeks pidasid. Mõistan neid teisi, sest kohati oli mul tunne nagu loeksin mingit Jules Verne’i romaani sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Kuigi see veidi häiris, siis ühinen siiski imestajatega, sest “Surelikes masinates” oli liiga palju hea science fiction‘i elemente, et seda lastele mõeldud seiklusjutuks liigitada. Ja nagu ma oma ulmelehel kirjutan, pole ma Jules Verne’i kunagi ulmekirjanikuks pidanud. 😉

Üldiselt hästi kirjutatud romaanis leidus siiski ka mõningaid totrusi. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et kas liikuvate linnade ehitamine on kütuseökonoomne ja tehniliselt võimalik, vaid mõningaid lihtsaid metafoore. No kamoon, ei ole mõtet kirja panna, et “Tom ja Hester sõitsid mudalainetel nagu surfarid” või et “ekraan oli hägune nagu must-valge televiisori pilt”, kui kirjeldatavas maailmas tegutsevad inimesed ei tea midagi surfaritest ega televisioonist. 😐 Ka oli kaheldav kirjeldus rikkuri villast, mille aknaid katsid kilpkonnaluust aknaluugid — ei tea kust nad seal maailmas neid merekilpkonnasid leidma pidid, kui isegi tavalisemad elukad olid välja surnud?

Kokkuvõtteks sain lugemiselamuse, mis ühte lausesse paigutatuna kõlaks: palju head, kuid ka väikesed vead. Igatahes hakkan ma nüüd kohe “Surelike masinate” järge, romaani “Kuldseeklid” lugema. Räägivad, et pidi veel parem olema, kui esimene osa. 😛

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: