jump to navigation

Kir Bulõtšov “XX sajandi hingepalve” 27.05.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Heiki Raudla illustratsioon

Kuigi tunnen, et ma pole praegu erilises kirjutamiskonditsioonis ja palju rohkem tahaksin hoopis antoloogiat “Muumia” edasi lugeda, püüan siiski oma lugemispäeviku niiöelda ühe soojaga ära täita, sest ehedamad emotsioonid kipuvad kirjapanemisega viivitades ununema.

“XX sajandi hingepalve” kvalifitseerub žanrilt salaajalooks, sisaldades kaheksa mitterealiseerunud geeniuse elulugu. Enamus kirjeldatud geeniustest ei realiseerinud kunagi oma potentsiaali, sest nad hukkusid või hukati kas usuhullude käe läbi, revolutsioni keerises või stalinlike repressioonide käigus.

Selle jutu kohta ei oskagi midagi pikemalt kirjutada. Kuidagi keskpärane. Seda seletamatut “vau”-tunnet ei tekkinud.

Aga isiklikus plaanis hea kätte võtta ja sirvida, meenutamaks kuidas Nõukogude Liidus kommunismi üllas idee vürtsika totalitarismi kastmes oma algupärase “maitse” kaotas ning täielikult vastuvõetamatusse vormi jõudis. 😥 Samas ei tee selliste lugude lugemine minust vähem kommunisti, pigem rohkem. 🙂 Sest minu jaoks on kommunism oma algses tähenduses midagi muud ning oma õiglase ja võrdse ideoloogia tõttu endiselt saavutamisväärne.

Advertisements

Kommentaarid»

1. Ulmeguru - 27.05.2007

Kuule, küsimus polnud ju selles jutus ju ainult nõukogude võimus… juudipoiss Mordko (esimene elulugu) tapeti ju 6. augustil 1904, mil nõukogude võimust polnud veel halli haisugi.

Küsimus ikka rohkem siiski pööbli ja eliidi konfliktist, milles eliit jääb alati kaotajaks. Ja nõukogude võim puutub sedavõrd asjasse, et nõukogude võim hävitas sihikindlalt eliiti… olgu siis tegu loovisiku, inseneri, teadlase või ohvitseriga.

Jah, teooriad on ilusad, aga mina pean kommunismi praktikas teostamatuks… ja kommunismi ideele on olnud vast kõikse hävitavam, et sinnapoole asus esimesene pürgima Venemaa.

(Jah, loomulikult tuleb hinnata seda, mis autoril konkreetselt välja tuli, aga kui lisada need «elulood», mida autor kasutas lühiromaanis «Võluri röövimine», siis on see hästi näha, et küsimus on siiski suures vene pööblis, mitte nõukogude võimus.)

2. mr.Costello - 27.05.2007

Jah, ka see vaatenurk on õige ning eriti õige on rõhuasetus, et nõukogude võim tegeles kõige sihikindlamalt intelligentsi hävitamisega. 😦

Sellest hoolimata ei kaota ma lootust, et mingil hetkel, kui kaob kunstlik piir nn “pööbli” ja “eliidi” vahel, on ka kommunism teostatav. 🙂

3. Ulmeguru - 27.05.2007

Hm, kuda Sa nüüd seda välja lugesid? Ma just vastupidiselt väitsin, et intlite vaenulik on see vene pööbel kogu aeg olnud… et asi JUST pole nõukogude võimus.

Mis puutub nö. nõukogude võimu, siis mõnes kenas puhtas Õhtumaises riigis oleks see ilmselt paremaid tulemusi andnud… aga seal ei saaks see teostuda, sest keskmine inimene on tunduvalt haritum. Arvan, et siiralt saavad nõukogude võimu ihaleda vaid miskid šarikovid, kelle loogika on «Ära võtta ja laiali jagada!».

*

Kardan, et see piir ei kao kuhugi… vastupidi, mulle tundub, et inimühiskond üha enam killustub. Võime ju rääkida MacWorldist (noh, et Big Mac on ka Lõunapoolusel Big Mac), aga see oleks enesepettus ning tegelikult on selle suure maailma sees hunnik väikesi maailmu, mis omavahel kuidagi ei kohtu… ning teaduse ja tehnika areng annab selleks üha uusi võimalusi… noh, et isegi külakogukonnas võib juba tänapäeval teisi inimesi ignoreerida, suurlinnas on see pigem norm…

Ainult et intli väike maailm ei pea enese olemasoluks teisi maailmakesi lömastama… pööblil on see aga lömastamine aga hädavajalik, sest kusagil sisimas tunnetab ta enda alaväärsust ning kuna haritus väike, siis tuleb väljapoole suunatud füüsilise tegevusega need häirivad mõttealgmed maha suruda.

4. ants - 27.05.2007

Costello!
Üks väike asi Sinu jutus hakkas mind tõsiselt huvitama – Kas Sa usud, et kommunistlik riigikord – igalt ta võimete järgi, igale ta vajaduste järgi – võiks maailmas kunagi tegelikult realiseeruda?

5. mr.Costello - 28.05.2007

Ants, lühike vastus: jah, usun.
Kuidas? Läbi teaduslik-tehnilise revolutsiooni. Nii nagu aurumasina leiutamine tõi kaasa tööstusliku revolutsiooni ja kapitalismi laiaulatusliku leviku, nii jõuab inimkond kunagi ka kommunismini. Arvan, et oleme sellest kahe (paraku siiani vaid ulmekirjanduses olemas oleva) leiutise kaugusel.

6. ants - 28.05.2007

Tänan.
Oled Sa nõus sel teemal diskuteerima, kasvõi sellessamas blogis? Luban käituda korralikult, kuigi võin esitada küsimusi ja argumente, mis Sulle ei ole ehk kõige meeldivamad.
Kõigepealt – oled Sa veendunud, et inimese ego ei kujune kommunistliku ühiskonna rajamisel takistuseks? S.o. üha suurenev tarbimisvajadus?

7. ants - 28.05.2007

Mõtlen INDIVIDUAALSET tarbimist.

8. Oudekki - 28.05.2007

Costello, kas kommunism on eraomandi täielik puudumine või piiratud eksisteerimine (seljariided? toidunõud?)?

Milliseid leiutisi sa silmas pead ?

9. mr.Costello - 28.05.2007

Ants, väga hea küsimus – egoistlik inimloomus on kommunistliku ühiskonna tekkel tõesti probleemiks. Aga mis juhtuks inimese loomusega siis, kui individuaalseks tarbimiseks mõeldud ressursid poleks piiratud? Sest nimelt sinna ma oma jutuga sihin. Kas ei muutuks individuaalse tarbimise kasvatamine mõttetuks, kui igaüks võiks iga kell endale lubada endale sama palju kui naaber ja rohkemgi? Esimene reaktsioon oleks muidugi ohjeldamatult tarbida ja ilmselt järgneks üsna pikk (paar inimpõlve) kaoseperiood, kus nii tehtakski. Aga pakun, et üsna pea saadaks aru selle mõttetusest.

Kõlas piisavalt haige sonimisena? 😆 Loodetavasti andis see mõtteainet ja vastas sinu küsimustele ning Oudekki esimesele küsimusele.

Milliste leiutistega piiramatud ressursid (ja ärge öelge, et sellise kirbumusta jaoks nagu inimkond, on meie planeedi ja päikesesüsteemi ressursid piitatud) koju tuua, on teine teema ja ma esialgu seda ei käsitleks. Pigem tahaks teie põhimõttelist arvamust, kas inimloomus sellises hüpoteetilises olukorras muutuks?

10. ants - 28.05.2007

Kas Sa tõesti arvad, et inimese individuaalsel tarbimisel on piir? (Tahan autot, tahan oma maja, tahan lossi, tahan jahtlaeva …) Kahtlen selles. Inimsugu on enamal või vähemal tsiviliseerituse astmel eksisteerinud ligi 10.000 aastat (Egiptus). On loodud palju teooriaid ’inimsõbralikest’ ühiskondadest alates Campanellast kuni Leninini, kuid mitte ükski neist pole reaalselt teostunud. Tehnika hüppeline areng on ainult suurendanud individuaalset tarbimist. Inimkond ei ole iialgi võimeline saavutama sellist ühtsust, et keegi loobuks oma ihust särgi kasuks. Kui väikesemahulised kommuunid on kohati võimalikud, eriti usulisel baasil, siis kommunism riigikorrana on utoopia – individuaalne tarbimine ükskõik kui kõrgel tootmise tasemel ei tunne piire.
Ootan Su arvamust.

11. Oudekki - 28.05.2007

Ants, Costello väidab, et kui iga inimene omada mida iganes ta vajab, siis see viiks kommunismini. Kui meil oleks see olukord, et me ei pea loobuma. Noh, aga kas see ei kaotaks ära hoopis ühiskonda nii nagu me seda praegu mõistame.

Ütleme, et inimesed saaksid iseenda tarbeks ilma suure pingutuseta toota midaiganes (Silverbergi mingi romaan pakkus seda välja, mul tuleb ette), millises ulatuses jääksid alles inimestevahelised suhted? Noh, järglasi vist ikka soovitakse saada (Clarke’i linn ja tähed tuleb meelde), seega ma arvan, et armastus, kui niisugune jääks alles. Kuidas on võimusooviga? Kas inimesed soovivad võimu ainult majandusliku heaolu kaalutlustel? Aga mille üle see võim oleks, kui kõigil on võimalik produtseerida mida iganes? Mida me peaksime ühiselt otsustama?

Individuaalse tarbimise teine piir oleks see, kui me oleme kõik teadaolevad ressursid suuresti ära tarbinud ja ei ole enam võimalik jahtlaeva tahta, sest jahtlaev on utoopia. See tähendab aga praktilist vajadust koos otsustada, sest ühiseid asju individuaalsest tarbijast lähtuv turg enam jätkusuutlikult ei reguleeri. Küsimus on ainult selles, kui kaugele ühistes asjades me saame minna.

Antropoloogide väitel Põhja-Ameerika indiaanlastel ei olnud “omandi” mõistet kui seesugust. Minu kirves oli minu kirves seni kuni ma seda parajasti tarbisin. Seepärast igasugune “Manhattani ostmine” ei olnud õiguspärane tehing, kuna ühel poolel puudus kontseptsioon “maaomandist” 🙂 Seega on inimloomuses igasugused asjad võimalikud.

12. ants - 29.05.2007

Oudekki. Palun loe see, mida Sa siin kirjutanud oled, veelkord läbi. Mina päriselt aru ei saanud, kuhu Sa oled tahtnud välja jõuda (vabanda). Kollektiivsesse omandisse kõrgeltarenenud ühiskonnas ma ei usu mitte üks põrm! Tulevad ainult lahkhelid. Ootame, mida ütleb Costello.

13. Oudekki - 29.05.2007

Mina esialgu esitan küsimusi 🙂 Kes aru ei saa, loeb veelkord.

Kas meie praegune ühiskond on kõrgeltarenenud? Olgu sellega, kuidas on, aga ühiskondlik omand on meil siiski veel olemas – teatud hulk loodusvaradest (oled sa pannud tähele silte “riigimets:P). Asju, mille majandamine on ühine, on veel palju rohkem (tänavad, teed, põhiharidus, teatud osa haiglatest jne). Nende olemasolusse võib ju mitte uskuda, aga maksude maksmisest see inimest siiski ei vabasta.

Mida vähem on ressursse, seda enam on vaja nende ühist majandamist. Kui kõigil on kõike piiramatult, siis kaob küsimus majandamisest üldse ära.

14. ants - 29.05.2007

Oudekki
1.Loodusvarade (riigimets), teede jm. kui ühiskondliku omandi sidumine põhimõttega ’igalt ta võimete järgi, igale ta vajaduse järgi’ on natuke liiga teoreetiline ja jääb ülearu kaugele puhtast, individuaalsest ASJADE (laiemas mõttes) tarbimisest, mis paraku just on väga iseloomulik inimesele.
2.Mida Sa mõtled “Kui kõigil on KÕIKE piiramatult”? Mis asi on Sinu meelest see KÕIK? Individuaalmajad? Autod? Eralennukid? Jahtlaevad? Lossid? Ei ole paraku piiri asjades, mida inimene omada ei tahaks. (Sinna ongi koer maetud!) Või arvad, et on piir? Sel juhul tuleb meil väga huvitav arutelu jätk.

15. Oudekki - 29.05.2007

Ants
1. Miks ühiste asjade ühiselt korraldamine lähtuvalt kommunismi printsiibist ei ole sinu arvates teostatav? Kas riigimetsa ei hallata mitte täpselt lähtuvalt sellest printsiibist: igaühelt tema võimete järgi maksu ühisesse kassasse ja kõik võivad metsa kasutada oma vajaduste kohaselt?
2. Seda ma just mõtlengi – kõike. See arutelu eeldab ulmelist tehnoloogiat, aga kuivõrd see on otsapidi ulmeblogi, siis miks mitte. Kujutlegem, et iga inimese valduses on energiaallikas, mis võimaldab tal toota piiramatult kõike, mida ta soovib.
3. “Ei ole piiri asjades”, mida inimene omada ei tahaks. On palju asju siin maailmas, mida ma ei taha omada (tuumareaktor kodus, eralennuk ja jahtlaev, viimase kahega ei oska ma midagi ette võtta ja tuumareaktor on juba liiga ohtlik). Pigem on asjade vajamine seotud sellega, et ühiskonnas tehakse tihti pingeridasid selle kohaselt, et “kellel on rohkem omandit, see on parem, edukam, hinnatum”. Kui seda pingerida ei ole (Põhja-Am indiaanlased), siis ei ole ka tarbimisbuumi. Inimene tahab asju alati mingi “vajaduse” pärast. Kui vastav “vajadus” saab täidetud teisiti, siis asja enam ei ole vaja.

Minu kõik materiaalsed vajadused on näiteks hetkel täidetud, näiteks. Aga oma sõnavabdust tunnen ma vahepeal küll ohustatuna.

16. ants - 29.05.2007

Oudekki, kas Sa ei leia, et oleme jõudnud selles ‘otsapidi ulmeblogis’, nagu Sa kirjutad, tulemuseni, et kommunistliku riigikorra võimalikkus ongi ulme?
Üldiselt mind ulme ei haara, olen küll valmis Sulle jätkuvalt vastama, see arutelu huvitab mind, aga tahaksin siiski tulla reaalsusesse tagasi. Jahtlaeva mina ka ei taha, aga lossi, no hea küll, ütleme üht suurt ilusat maja mere ääres basseiniga ukse all tahaks küll. Mis Sa arvad, kas ma kommunismis saan selle? Kardan ainult, et mina öma niisukese tahtmisega pole ainuke. Sina ei taha?
Ja, muide, kuna minu materiaalsed vajadused hetkel pole kaugeltki täidetud (pension ja kõik kommunaalkulud), siis ma lausa kadestan Sind. Oma sõnavabaduse pärast ei muretse aga ma üldse. Ka siis, kui Sirje mõne mu kommentaari kustutab (Ütle nüüd ausalt, ega ma oma viimase lausega nüüd liiale ei läinud?)

17. mr.Costello - 29.05.2007

Oudekki, kindlasti kaoks ühiskond sellises mõttes nagu ta praegu olemas on. Aga kas see tähendaks ka seda, et indiviidid teineteisega enam ei suhtleks, selles kahtlen, sest inimene on siiski eelkõige karjaloom.

Muuseas sellest rääkis tõesti see raaamat, mida sa silmas pidasid, aga see polnud Silverberg vaid Simaki “Linn”. Simak kirjeldas seal situatsiooni, kus inimesi oli Maale lihtsalt nii vähe jäänud, et nad said endale kõike lubada. Mida nad tegid? Hakkasid tegelema sellega, millega meeldis – kaunite kunstidega jms. Ühesõnaga, avasid endas takistusteta loovuse. Aga probleem oli jah selles, et nad eriti teiste loomingust ei huvitunud ja nii suri inimkond lõpuks välja. Päris täpselt enam ei mäleta, peakski selle raamatu uuesti üle lugema ja siis siin sel teemal edasi filosofeerima. 🙂

Sama lugu kirjeldas Asimov siin blogiski arvustatud romaanis “Asum ja Maa”. Pean silmas planeet Solariat, kus üksikindiviidid elasid üksteisest võimalikult kaugel ning ühiskonda meie mõistes ei eksisteerinud.

Aga nagu ma juba alguses ütlesin, ei usu ma neid stsenaariume just nimelt selle pärast, et inimene on oma ürgloomuselt karjaolend ning pigem on individualism väärastunud ja kollektivism loomupärane käitumine.

Nüüd aga tagasi sinna, kust Antsu ja Oudekki vahel juba üsna tuliseks muutunud arutelu alguse sai.

Jah, Ants ma pidasin silmas (hüpoteetilist) olukorda, kus igaüks saaks endale lubada täpselt nii palju eralennukeid, autosid, maju jms materiaalseid väärtusi kui ta tahaks. Silmapilkselt ja kohe. Nimetame selle leiutise (btw, Oudekki on juba õigel teel, teise leiutise sellisel viisil toimimise eeldus on piramatu energiaallikas), mis sellise olukorra tekitab, minupärast kasvõi “võlukepikeseks”. 😆 Kas sa arvad, et inimesed oleksid ka pikemas perspektiivis niivõrd lollid, et kuhjaksid endale seda mõttetut mammonat kokku? Praegu on ju paljude nende asjade omamise mõte prestiižis, näitamaks, et ma olen “parem” inimene kui mu naaber. Aga kui naaber saaks ka endale seda kõike ja rohkemgi lubada, kas siis võisteldaks lõputult? Mina pakun, et ei. Kui sina pakud, et jah, siis põhjenda. Ja vastus, et sellist olukorda ei saa tekkida, siin vaidluses praegu ei päde! 🙂

18. Oudekki - 30.05.2007

Costello, mina mõtlesin seda raamatut, kus oli idee sellest, kuidas üks füüsik mõtles välja viisi, mis tagaks igale inimesele piiramatu energiaallika. Tema sotsioloogist tütarlaps näitas mehele, kuidas see viib tolle ühiskonna, kuhu nad kuulusid, lagunemisele ja mees ei teinudki oma teooriat avalikuks.

Ja kuidas see teine raamat, mida ma tsiteerisin, see Clarke’i “Linn ja tähed” sinu konteksti sobib? Seal oli ühel kogukonnal ka kõik mida nad tahtsid, tegelesid intellektuaalsete asjadega, lapsi ka ei saanud ja elasid teoreetiliselt igavesti, kuigi läbi uuestisündide. Ühiskond oli olemas, aga ei arenenud kuhugi suunas ja inimestel oli natuke igav.

Inimene on karjaloom. Jah, aga miks? Kas mitte sellepärast, et senises maailmas ta ei ole olnud võimeline ilma karjata ellu jääma? Kui lapsi pole vaja saada ja kasvatada, mis inimesi üksteise poole tõmbaks?

Asimov oma robotiteseerias on muide viidanud sellele, kuidas inimeste loovus omab sünergilist efekti, et ka siis, kui anda üksikisikule piiramatu eluaeg /ja vahendid/, siis on ta oma valdkonnas vähem loov, kui grupp inimesi, ka siis kui nondel ei ole piiramatut aega. See tundub mulle ka natukene loogiline. Sellisel puhul me ühiskonda siiski vajaksime. Veel enam, ma arvan, et paljud inimesed lihtsalt ei taha loovad olla, ka siis kui ühiskond neid suunab, seega ma sellesse Simaki stsenaariumisse väga ei usu.

Mis inimesi seob, kui ühine majandamine ei seo? Või kas haridus vajab ikkagi korraldamist? Ja kuidas on meie stsenaariumis meditsiiniga, kas on vaja meditsiinispetsialiste? Kui jah, siis tegelikult ikka suur hulk ühiseid huvisid säilib ja administratiivne võim samuti. Tjah, siis tundub puhtakujuline kommunism täiesti loomulik lahend 🙂

19. ants - 30.05.2007

Arvestades ulmeliste raamatute rikkalikku seostamist kommunistliku ühiskonna iseloomustamisel, näib et lõpuks oleme siiski kusagile välja jõudma hakanud!? Usun, et olen kõiki neid raamatuid, Clarke, Asimov jt., kunagi lugenud, aga ma ei mäleta neist praegu enam pea midagi, peale selle, et nad mulle ei meeldinud. Möödunud aastal võtsin rumala peaga kätte Huxley “Hea uus ilm” (Huxley mõnest mõttest pean üldiselt lugu), aga seda ma lugeda ei suutnud, kuna lugu minu jaoks oli liiga jabur! Mõeldagu mis tahes – je suis, comme je suis!
Kas lõpetame nüüd tolle arutelu kommunistlikust riigikorrast, mis inimkonna individualistlike omaduste tõttu võib parimal juhul olla kauge ja hämar tulevik mõnetuhande aasta pärast? Igatahes tänan Costellot ja Oudekkit, keda nüüd kindlasti rohkem tundma õppisin.

20. mr.Costello - 30.05.2007

Ants, no ma võiksin nüüd ka viriseda, et ühelegi oma vastuküsimusele ma vastuseid ei saanud ja värk. Aga samas sina oma küsimisi alustasid ja kui arvad, et said targemaks, siis ka lõpeta. Igatahes tänan sind samuti ja võta ka tulevikus mõne teise teema all julgesti sõna, kui tunned, et tahaksid arutleda.

Oudekkile vastuseks veel niipalju, et Silverbergi “Aja maske” olen samuti lugenud, aga absoluutselt ei mäleta. Sinu kirjeldatud vaade on põnev, lisan sellegi taaslugemisele tulevate raamatute listi.

Clarke’i “Linn ja tähed” pole minu jaoks kunagi kommunismiga seondunud, kuigi kui mõtlema hakata, võib seda ühiskonda seal tõesti kommunistlikuks nimetada. Minu jaoks poleks kindlasti probleemiks see, kui inimkond jõuaks oma arengu tipus hedonistliku mittemidagitegemiseni ja leiaks selles oma nirvaana – miks mitte?

Sinu viimase lõigu mõtetele, miks ühismajandamist ikkagi vaja peaks olema, kirjutan alla. Kusjuures arstid ja õpetajad oleksid selles ühiskonnas kahtlemata parimatest parimad, sest nad ei teeks oma tööd mitte raha teenimise eesmärgil vaid puhtast kutsumusest ja loomistahtest lähtuvalt.

21. ants - 30.05.2007

Võibolla tõesti jäi midagi vastamata, ehk ei saanud ma aru, kas on tegu retoorika või konkreetse küsimusega. Siiski tahaksin mitte võlgu jääda. Niisiis palun esita nad konkreetsel kujul veelkord ja kasvõi nummerda ära.

22. mr.Costello - 30.05.2007

Põhiküsimus oli see, et kas sa arvad, et inimesed oleksid pikemas perspektiivis niivõrd lollid, et kuhjaksid ressursside piiramatu kättesaadavuse korral endale endiselt mõttetut mammonat kokku? Või muutuks ikkagi inimloomus – saadaks aru, kui mõttetu see on ning elataks põhimõtte järgi “igaühele vastavalt vajadustele…”?

23. Ulmeguru - 30.05.2007

Ma pole küll Ants, aga näiteks mina ei usu seda, et inimmassidel mõistus pähe tuleks…

24. ants - 31.05.2007

Muidugi on see põhiküsimus. Paraku ei näita miski, et ,massidele mõistus pähe tulema hakkaks’, nagu kirjutab Ulmeguru. Peale ahnuse ja kadeduse on aga veel ohtlikum igaühe tunne, et ihu on ligemal kui särk.
Sul on kindlasti sõpru, kes usuvad kommunismi kui riigikorda samuti nagu Sina. Kas Sa pead võimalikuks esimese väikese sammuna selle poole, et teil kõigil oleks ühine pangaarve ning igaüks teist saaks seda kasutada vastavalt oma vajadustele, muidugi teatud juhtudel seda teistega kooskõlastades? Minu arust ei takista miski sellist asja juba PRAEGU teha. Küsisin kord sama Arnilt ja sain üheselt mõistetava vastuse asemel põikleva selgituse – ei ei ega jaa. Ehk on Sul rohkem julgust vastata kas ei või ja!

25. mr.Costello - 31.05.2007

Umbes taolise ettepaneku tegi kunagi kusagil kommenteerides mulle ka Jüri Saar – et minge seltskonnaga sööma põhimõttel kõik võivad tellida vastavalt oma vajadustele ning maksta vastavalt võimalustele. See on mul veel järele proovimata, aga teen seda kindlasti kunagi. Ja kui lõpuks tulebki välja, et pean kogu arve ise maksma, siis so what? Ju siis polnud teistel võimalusi.

Ühine pangaarve on muidugi radikaalsem samm ja ausalt öeldes ei pea ma ei pea seda võimalikuks, kui meil puudub ühine eesmärk. Kui aga luua mingi kommuun, mis mul on ka mõttes mõlkunud, siis on see täiesti mõttekas. Muide, Jehoova tunnistajad kasutavad kuulu järgi samuti mingit taolist ühismajandamise varianti. 😉

26. ants - 31.05.2007

No näed siis! Praeguse toodangu taseme juures on see igati võimalik. Ja ühine eesmärk – kommunism – teil ju olemas. Teata, kui sellise arve avate! Ega te mind muidugi kampa ei võta, mina komm. võimalikkust riigikorrana ju ei usu 🙂
Räägin veel ühe tõestisündinud loo:
17a. revolutsiooni ajal oli minu isa Peterburis üliõpilane. (Elas ja tegi õppimise kõrval Kroonlinnas tööd) Kohe tehti ühistransport ja postiteenused kõigile priiks. Paraku jäid trammid seisma ja post enam ei liikunud, enne kui asi jälle ära muudeti. Linnas algas nälg. Leevendamiseks anti igale kollektiivile aiamaad juurvlja kasvatamiseks. Tingimus oli, et maad haritaks ja saak jagataks ühiselt. Mitte midagi ei tulnud välja, ainult umbrohi kasvas. Siis tuli kellegile mõte – jagame aiamaa salaja omavahel ära, nii et igaüks saab oma tüki. Tulemus oli, saagid suurepärased ja nad said koguni ajalehes kiita.
Niisiis jään huviga ootama tulemusi, mida teile annab ühise eesmärgi nimel avatud ühine pangaarve – tegelik samm kommunistliku ühiskonnakorra võimalikkuse järeleproovimiseks.
Aga meie arutlus oli huvitav. Palju tänu 🙂

27. Kir Bulõtšov « Stalkerid - 27.12.2012

[…] Jõesaar, A. Kir Bulõtšov “XX sajandi hingepalve” // https://mrcostello.wordpress.com/2007/05/27/kir-bulotsov-xx-sajandi-hingepalve/ […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: