jump to navigation

Robert Sheckley “Pilet Tranaile” 27.09.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Heiki Raudla illustratsioon

Alustan sellest, et minumeelest on Robert Sheckley lühijutt “Pilet Tranaile” (sisuliselt nimilugu antoloogias “Pilet utoopiasse”) parim paremliberalismi kriitika, mida ma lugenud olen! Okei, parim ulmevormis kriitika. 🙂 Ei teagi täpselt, kas peaks see 1955 aastal kirjutatud jutt on satiiriline grotesk või groteskne satiir — ma pole kirjandusalastes terminites nii tugev — või midagi kolmandat. Ostke või laenutage see antoloogia, lugege ja otsustage ise. Lõppude lõpuks pole see ka ju tähtis. Tähtis on see, et lugu on hea, mistõttu teen ma sellele ka reklaami. Ehk siis veidi jutu sisust.

Loo peategelaseks on keegi Marvin Goodman New Jersey’st Seakirkist. Mitte et see tegelikult oluline oleks. Samahästi võiks peategelaseks olla Tiit Madisson Läänemaa Lihulast. 😉 Igatahes on hr Goodman selline maailmaparandaja tüüp, kelle kõik katsed kodulinna elu paremaks muuta liiva jooksevad. Kui siis ühel päeval kuuleb Goodman planeedist Tranai, kus: pole 600 aastat sõdu olnud; pole kuritegevust; pole vaesust; on vabamast vabam ettevõtlus, sest riiklikud funktsioonid on viidud miinimumini; pole makse; ja muud head-paremat, otsustab ta sinna maapealsesse paradiisi või utoopiasse elama kolida.

Järgnev reisikirjeldus meenutas millegipärast Ijon Tichy seiklusi. Aga võib-olla ka sellepärast, et ka edasine oli samas vaimus absurd. Igatahes saab Goodman kohe saabumise järel kinnitust, et kõik, mis ta Tranai kohta kuulnud oli, on sulatõsi, samuti pakutakse talle ka lahkelt võimalust utoopiat veelgi paremaks teha — planeedi ülempresidendiks hakates. Peategelane osutub siiski skeptiliseks tüübiks ning otsustab esialgu töötada oma erialal, robotikonstruktorina. Robotitehases toimuv on muidugi omaette huumor. 😆 Aga peagi hakkab selguma, et kõik Tranai kohta käiv on küll tõsi, aga… Just nimelt — aga. Kuritegevust pole, aga röövitakse ikkagi, sest röövimist Tranail kuriteoks ei loeta. Ka riik kogub makse (kuigi ametlikult makse pole! 😉 ) röövides. Kusjuures põhjendus oli eriti hea: see on kodanike vaimse tervise huvides, sest oma raha ühekordselt riiklikule röövlile loovutada on valutum, kui maksumaksmise päeva ootuses (ilmselge viide ameerika maksusüsteemile) aasta läbi piinelda. 😆 Vaesust pole samuti, aga kerjused on. Mis sellest — nii hoolitseb riik oma vanade ja väetite kodanike eest, kindlustades neile tulusa riigitöö. Jne.

Omaette lugu on Tranail naistega. Nimelt selgub, et tranailastel on kombeks oma naisi päevade kaupa staasiväljas hoida ning neid sealt vaid selleks välja lasta, et nendega romantiline õhtusöök süüa, teatris käia ning muud eelmängu teha. Ilmselt põhi- ja järelmängu ka. 😉 Goodmani arvates on see loomulikult üks barbaarne komme ning oma Tranail kositud naist kohtleb ta Maa tavade järgi, võrdõiguslikult.

Lõpuks tuleb ka välja, et ülempresidendi amet (täpsemalt ühegi valitsusametniku amet) pole mingi lust ega lillepidu. Ühest küljest pole valitsusel küll mingisugust võimu, teisest küljest on aga võim suisa piiramatu. Näiteks võib valitsusametnik potentsiaalse mõrvari (inimese, kes on tapnud vähemalt viis inimest) silmagi pilgutamata maha lasta. Tegelikult võib Tranai valitsusametnik suvalise inimese maha lasta, sest Tranai seaduste järgi on iga valitsusametniku poolt hukatu potentsiaalne kurjategija. 😯 Vastukaaluks võib aga iga Tranai kodanik valitsusametniku vastu hääletada. Ja mis siis sellest, küsite? On ikka küll, sest teatav arv vastuhääli paneb plahvatama riigiametniku ametiraha… 😮

Kõige selle teada saanud, laseb Goodman utoopiast nii kiiresti varvast, kui vähegi saab. Ja tagasi Maale naasnuna lõpetab igasuguse maailmaparandamise ning on oma eluga rahul. Või ei, tegelikult ei lõpeta — ta asub võitlema naistelt hääleõiguse äravõtmise eest… 😆

Tulles tagasi käesoleva arvustuse alguse juurde, kordan veel, et minu meelest on tegemist parima ulmevormis paremliberalismi kriitikaga, mida ma eales lugenud olen! Väga vaimukas tekst, mis samas ei kaota oma hoiatavat sõnumit, kirjeldades ühiskonda, mis maksimeerib üksikisiku vabadused ning minimiseerib riiklikud funktsioonid ettevõtlusvabaduse tagamise sildi all.

Paraku on see minu meelest väga hea lugu saanud ka eesti lugejate kriitika osaliseks. Näiteks väidab kriitik Raul Sulbi “Postimehes”, antoloogiat “Pilet utoopiasse” arvustades, ma tsiteerin:

…1950ndate satiirilise ulme guru Robert Sheckley on aegunud ning moodsamate juttude kontekstis lihtsalt piinlikkust tekitav…

Samamoodi arvavad ka mõned arvustajad Ulmekirjanduse BAAS-is.

Ütleks vastulause, aga Ulmeguru kirjutas oma ulmeblogis juba väga tabavalt:

Ja mis see tekst muud on kui satiir meie aja ning ühiskonna kohta… oli aktuaalne kirjutamisajal ja on aktuaalne ka praegu.

Samas arvas ta oma arvustuses Ulmekirjanduse BAAS-is, et lugu mõjus nõukogude võimu tingimustes pisut värskemalt ning praegu jäi nagu midagi puudu… Eks ta ole, igaüks vaatab asju oma mätta otsast — minule tundus see lugu just tänapäeva Eestis valitseva võimu ja JOKK-mentaliteedi tingimustes vägagi värskendav. 😉

Veel viriseti Ulmekirjanduse BAAS-is selle üle, et loos on vähe tehnikat — kui ma nüüd õigesti aru sain. WTF?! 🙄 Ega iga ulmelugu pole automaatselt science-fiction! On ka sotsiaalset ulmet jne.

Anyway, ka selle peale tulistas ulmeguru Jüri Kallas raskekahuritest — viitan tema arvamusartiklile juulikuu “Algernonis”. Ei ole vist vaja lisada, et mul pole sinna midagi lisada, niivõrd nõus olen ma kogu selle jutuga. 🙂

Aga tagasi teiste arvustuste juurest minu isikliku arvamuse ja emotsioonide juurde, mis mind selle jutu lugemise järel valdasid.

Ühest küljest pani see lugu mind mõtlema autori poolt soovitud teemal “kas me sellist utoopiat tahtsimegi?”. Teisest küljest aga, nii paradoksaalne kui see ka pole, kahtlema, kas mitte mõned jutus väljapakutud ühiskonnakorralduse viisid poleks mitte õiged või õiglased, eriti kui osapooled sellega nõus on. Pean silmas valitsusametnike ohjamist “pommivöödega”. Ja naiste staasis hoidmist. See jäi tegelikult ülalpool piisavalt lahti kirjutamata. Nimelt on selles jutus kirjeldatud staasiväljaga sellised lood, et naine ei vanane staasis olles päevagi, staasist väljas olles saab mehe täieliku tähelepanu ning tegeleda vaid meeldivate asjadega. Kui mees sureb, on naine ikka noor ning pärib mehe kogu maise vara ning saab ka edaspidi elu nautida. 😛 Jutus portreteeritud Tranai naised ei saagi aru, miks peaks naisel midagi sellise elu vastu olema? Ma ei tea küll kui palju on minu blogil naislugejaid… Aga tean, et mõned ikka on. 🙂 Mida arvate teie, lugupeetud eesti naised? Kas selline ühiskonnakorraldus oleks õiglane? Kas on olemas mingi ülim “õiglus” või on “õiglus” vaid ühiskonna poolt kasutusele võetud kokkuleppeline mõiste?

P.S. Ka mehed võivad kommenteerida, loomulikult. 🙂

Advertisements

Kommentaarid»

1. Ulmeguru - 28.09.2007

Ega mul suurt midagi lisada polegi… ehk vast seda, et minu esimene lugemine (ja palju järgnevaid) leidis aset nõukogude võimu viljastavates tingimustes… ja siis mõjus see pigem nõukogude režiimi pilana… eks nõukogude propaganda pidaski ju NLiitu maapealseks utoopiaks.

Hiljem loksus muidugi kõik paika, sest ei saanud ju Sheckley sel ajal midagi teada nõukogude tegelikkusest ning kapitalistlikus tegelikkuses elades saab ka ilmselgeks, et milline ühiskond on pilaobjektiks võetud.

Eks seegi näitab teksti geniaalsust, et kuivõrd universaalselt seda lugeda saab!

Minu BAASiarvustus on kirjutatud kunagi omaaegsete lugemismuljete põhjal… eesti keeles lugemise järel tõstsin vaid hinnet. Peab vist ka arvustust mudima…

2. Oudekki - 21.10.2007

Aga miks just naisi staasises hoida, mitte mehi? Lugu pole lugenud, aga läheb lugemist ootavate nimekirja, aga sinu küsimusele vastates – mina ei pea õiglaseks ühiskonnakorda, kus pooled inimestest enda tahtest sõltumatut elu pannakse elama. Mis nendest naistest sai, kelle mees varandust ei kogunud või enne surma laiaks lõi? Mis need naised üldse tegid seal?

3. mr.Costello - 22.10.2007

Miks mitte mehi? Põhimõtteliselt pole vahet minu küsimuse püstituse seisukohalt: sellisel juhul käiksid naised tööl, teeniksid raha ning võtaksid mehi staasist “kasutamiseks” välja; ning kui naised on vanad ja surevad, siis päriksid ikka veel noored mehed nende varanduse. 😛

Aga selle oma tahtest sõltumatu eluga oli seal nii, et ei olnud oma tahtest sõltumatu – kõik naised olid jumala nõus sellise eluga. Umbes nii nagu naised moslemimaades on nõus musta silmaaukudega ürpi kandma.

Kuid selles osas on su küsimus õigustatud, mis puudutab neid naisi, kelle mehed varandust ei kogunud või selle enne surma laiaks lõid (või tõenäolisemalt selle röövida lasid) – Tranai ühiskonnakorralduse puhul jääksid nad ilmselt iseenese hooleks ja peaksid endale näiteks uue mehe leidma. 🙂 Autor muidugi seda aspekti ei käsitlenud…

4. Oudekki - 24.10.2007

Vaat selle moslemimaade asja kohta: kõik ei ole tingimata nõus – mõned on 🙂 Ühiskonnakorraldus aga ei lase sellel vähemusel, kes ei ole teisiti elada – ega anna võimalust teisitielamise soovil tekkida või ellu jääda.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: