jump to navigation

Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” 01.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Heiki Raudla illustratsioonKuna Gene Wolfe’i loominguga tutvusin esmakordselt alles hiljuti, antoloogiat “Aphra” lugedes, siis puuduvad mul tema juttude suhtes eelarvamused ja -hoiakud ning tegelikult ka suuremad ootused.

Sestap tunduski lugu “Sõda jõulupuu all” (antoloogias “Pilet utoopiasse”) alguses täiesti tavalise robotiloona, sellise asimovlikuna. Ja natuke ka brianaldissilikuna. Ja võib-olla just seetõttu hakkas jutt mingil hetkel mulle isegi kergelt närvidele käima, sest süžee ja tegelased tundusid painavalt tuttavlikena.

Lugu räägib sellest, mida teevad mänguasjad jõuluööl peale seda, kui nende väike peremees Robin on magama jäänud. Ei, tegemist ei ole muinasjutuga, vaid siiski eheda science fiction‘iga, sest mänguasjad on robotmänguasjad ja tundub, et päris kõrge tehisintellektiga. Mänguasjad teavad, et sel ööl tuuakse kuuse alla uued lelud. Nad teavad ka seda, et sõbralikku kooseksisteerimist ei tule — võimalik on vaid stsenaarium “kas meie või nemad”. Gene Wolfelt siiani loetud juttude põhjal ei pea ma teda eriliseks humoristiks, kuid toon allpool ära ühe dialoogi, mida lugedes naersin küll kõva häälega:

 Kõige suurem kaardiväelane teatas: “Mina löön igatahes trummi.”

“Sa lööd vaenlast või lõpetad koos meiega kaminatules!” käratas Karu.

Lugu lõppeb aga tõsisemalt, et mitte öelda lausa kurvalt. Robin ärkab keset ööd ning juhtub oma uute ja vanade mänguasjade omavahelist julma arveteklaarimist pealt nägema. Hommikuks on kõik läbi ja tema ema ei tea öösel juhtunust midagi ning pillab möödaminnes märkuse, mis tõenäoliselt muudab selle väikese poisi elu… Igatahes minu fantaasia maalis elavaid pilte poisi enesetapust või väikesest armast mõrvast, mille ta kohe-kohe oma mänguasjade eeskujul toime paneb. 😈

Lõpp oligi see, mis selle jutu minu jaoks päästis. Ütleks isegi, et lausa viimane lause oli see, mis pildi lõplikult paika pani ning keskpärasest jutust väga hea tegi.

Seosed tekkisid ka Gene Wolfe’i enda teise lühijutuga “See on väga puhas” — mõtisklesin järjekordselt teemal kuhu maani võib tehisinellektiga masinat kohelda masinana ning mis hetkest alates tuleks seda teda kohelda “inimesena”.

Ulmegurule ka meeldis. Ja Ulmekirjanduse BAAS-is on siiamaani samuti kõik arvustajad loole ainult “viisi” pannud.

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: