jump to navigation

Orson Scott Card “Kuninglik liha” 04.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Heiki Raudla illustratsioonAlustades järjekordse jutu lugemist antoloogiast “Pilet utoopiasse”, teadsin, mida oodata, sest kuigi olen Orson Scott Cardilt lugenud vaid ühte teost, romaani “Enderi mäng”, siis sellest piisas. Heas mõttes 🙂 — nimelt kui peaksin nimetama ühe ja ainult ühe lemmikraamatu, siis nimetaksin suure tõenäosusega “Enderi mängu”. Antoloogiast “Pilet utoopiasse” sain kirjaniku kohta veel teada, et Orson Scott Card on ka veendunud mormoon ja misjonär. Tore on. Või õigemini, so what? Igatahes neid tekste, mida mina lugenud olen, pole tema vaated mulle kuidagimoodi vastuvõetamatuks muutnud. Suur kirjanik ei lasegi oma isiklikel tõekspidamistel oma loomingus domineerida.

Nagu “Enderi mäng”, nii räägib ka “Kuninglik liha” tulnukate rünnakust ning selle tagajärgedest. Tegelikult, päris jutu alguses sellest muidugi aru ei saa, sest Orson Scott Card suurepärase jutuvestjana kerib jutu nagu lõngakera sujuvalt lahti. Aga lühidalt on lugu siis selline, et tulnukad on rünnanud üht Maa kolonistide planeeti, selle oma valdusesse võtnud ning peavad seal inimesi nagu kariloomi. Jah, söömiseks, milleks muuks. 😯 Palju suurem õudus seisneb aga selles, et tänu ühe inimesest kollaborandi näpunäidetele ning aktiivsele kaasabile toimub see elusate inimeste küljest “magusamate” palade lõikamise teel. 😮 Kogu protsess toimub muidugi “euronormidele” vastavalt st valutult — nii saab “liha” edasi kasvada ning ka uut teha… Ühel heal päeval õudus õnneks lõppeb, saabuvad päästjad, tulnukad surevad ning peasüüdlane saab karistatud. Julmalt.

Nagu Ulmeseoste blogi vastava sissekande kommentaariumis juba kirjutasin, on tegemist vastikult hästi kirjutatud looga. Sõna otseses mõttes. Sest praktiliselt kogu jutu vältel elasin lausa füüsiliselt loetut läbi. Mulle kui meesterahvale oleks veel suuremat mõju saanud avaldada vast siis, kui jutus kirjeldatud konkreetne lõikustöö oleks põhinenud tulnukpaari tellimusel süüa lõunaks “praemuna”. Aga ka “rinnad õlis” oli piisavalt jälk. Kes juttu lugenud, saavad aru. 😈

Olen kaugel sellest, et pidada üht juttu väga heaks vaid kõikvõimalike õuduste naturaalse kirjeldamise pärast. Kui “Kuninglik liha” oleks vaid sellega piirdunud, siis vaevalt ma seda nii kiidaks. Kiidan sellepärast, et jutt käsitles ka valikuid, mida inimesed rasketes olukordades paratamatult tegema peavad (“mul ei olnud valikut” on sõnakõlks!) — jutu peategelasel, inimesest kollaborandil, oli valida kahe halva vahel: kas lasta kolonistid, sh iseennast, ära süüa või aidata neil siiski ellu jääda. Ja veel kiidan seda lugu kättemaksu (leebemalt: kohtumõistmise) teema käsitlemise pärast. Karistus, mille peategelane sai, oli lausa saalomonlik. Kui nii võib öelda.

Kui seda juttu üldse millegi eest laita, siis alguses häiris mind see, et tulnukaid oli kujutatud grotesksete ja ebausutavatana. Nagu oleks nad mingist koomiksist koos oma kombitsate ja vakladena vingerdavate loodetega välja karanud. 😐 Aga see polnud selle loo puhul peamine. Pealegi poleks jälle teistsugused tulnukad seesuguste tegude toimepanijatena usutavad olnud.

Hea lugu, võimalik, et üks parimaid antoloogias “Pilet utoopiasse”. Kuigi seda on veel vara öelda, sest olen selle raamatu lugemisega alles poole peal.

Advertisements

Kommentaarid»

1. Orson Scott Card « Stalkerid - 07.08.2012

[…] Jõesaar, A. Orson Scott Card “Kuninglik liha” // https://mrcostello.wordpress.com/2007/10/04/orson-scott-card-kuninglik-liha/ […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: