jump to navigation

Frank Herbert “Düün” 27.12.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Ervin Õunapuu ja Mari Kaljuste kujundus

Mida peaks tundma, kui loed raamatu kaanelt, otse pealkirja alt: “Maailma kõige suurema läbimüügiga ulmeromaan”? Kas tuleks eeldada, et suur läbimüük saab olla vaid heal raamatul? Või tasuks karta, et oled sattunud üleshaibitud rämpsu otsa? Retoorilised küsimused, millele pole ühest vastust, sest ilmselt oleneb kõik siiski konkreetsest raamatust.

Igatahes on Frank Herberti ulme-eepos “Düün” üks enimarvustatud romaane eestikeelses Ulmekirjanduse BAAS-is, mahtudes oma 55 arvustusega esikümnesse. Ka keskmine hinne 4,49 pole paha indikaator, kui kartmisest ja kahetsemisest rääkida. Kuid mina pidin siiski pettuma. 😐

Tegelikult pole “pettuma” õige väljend, sest ei lugenud ma “Düüni” ju esimest korda ning teadsin, mida sest 550 leheküljelisest “tellisest” oodata. Täiesti omal kohal oleks nüüd ka küsimus, et miks ma loen raamatuid, mida ma eriti headeks ei pea, mitu korda? Enne kui arvustuse juurde asun, vastangi sellele. On kaks põhjust. Esiteks see, et on juhtunud, et raamatud osutuvad teistkordsel lugemisel kõvasti paremaks. 🙂 Ja teiseks see, et ma juhindun (kohati lollaka järjekindlusega) põhimõttest, et alustatud asjad tuleb lõpule viia ning võtsin endale eesmärgiks kogu “Düüni” sari läbi lugeda. 😮

Kõrbeplaneet Düünil kaevandatakse noorendavat vürtsi melanži, mis on suurim sissetulekuallikas kogu Linnutee kõrgaadlile. Nüüd antakse planeet valitseda Caladani hertsog Leto Atreidesele, kelle populaarsus on äratanud vägevates, kuid ebapopulaarsetes meestes kadedust. Parun Vladimir Harkonnen punub intriigi, et tülikas hertsog ja tema sugu igaveseks maa pealt pühkida. Oma õnnetuseks on ta aga alahinnanud hertsogi alaealist poega ja tema ema…

Nii on kirjas minu “Düüni” eksemplari tagakaanel. Ja sellest vast sisututvustuseks piisabki, sest need read võtavad üldjoontes raamatu sisu kokku. Kuigi täpsustama peab seda, et melanži peamine väärtus seisnes siiski selles, et ta oli omamoodi narkootikum, mis võimaldas tulevikku näha — väga kasulik omadus mitmetele raamatus omavahel rivaalitsevatele fraktsioonidele. Ja ka seda, et Leto vastu punus intriigi tegelikult suur imperaator ise, põhjuseks see, et Leto klopsis kokku sõjaväge, mis võinuks imperaatori vägedega rinda pista.

Aga need on vaid detailid, mis ei muuda teose olemust — “Düün” kirjeldab ülikaugesse tulevikku paigutatud feoadaalühiskonna kõrgkihi omavahelisi salasepitsusi võimuhaaramise nimel. Ja see on ka esimene asi, mis mulle selle teose puhul vastu hakkas. Ma ei usu, et inimühiskond pöörduks kunagi feodaalse ühiskonnamudeli ja elukorralduse juurde tagasi ning samas teadus ja tehnika jätkaksid oma võidukäiku. Tõsi, “Düüni” universumis on ka tehnika tagasilööke saanud, arvutid ja robotid on keelatud. Kuid neid asendavad inimarvutid, mentaadid — teadus on arenenud lihtsalt teises suunas, humanitaarteaduste liinis. Täiesti “söödav” lahendus. Seal kõrval aga kohe ilmselge totrus: peamisteks sõjariistadeks on mõõgad. Tee või tina, aga mina ei usu, et inimkond pöörduks peale tulirelvade leiutamist tagasi primitiivse noavõitluse juurde. 😐

Olgu selle usutavusega, kuidas on, mõneti on see ju maitse asi. Aga teiseks hakkasid mulle selles romaanis vastu karakterid. Kõigepealt klišeed negatiivsete tegelaste kirjeldamisel: põhipaha Vladimir Harkonnen kannab esiteks slaavi päritolu eesnime, mis on juba iseenesest tülgastav, kas pole? 😈 Ja teiseks on ta vana rasvunud pedofiil. No more comments. 😡 Paraku ei tekkinud mul ka “heade” vastu mingit sümpaatiat: hertsog Leto kõrkust esitletakse voorusena; ning tema poeg Paul pole tast karvavõrdki parem, sest vahetab mängleva kergusega fremenite (Düüni põliselanikud) unistuse nende planeedi elamiskõlblikumaks muutmisest troonilepääsemise ja vürtsist saadava kasumi vastu. Ainuke vähegi sümpaatne tegelane on Pauli väärakas õde Alia, kuid sedagi vaid seepärast, et tema lapsekehas peituvad täiskasvanute teadvused ja nende väljaütlemised tekitavad koomilisi situatsioone.

Puht tehniliselt häiris mind selle raamatu puhul see, et tekstis on hulgaliselt kasutatud termineid ja sõnu, mille seletused ei ole ära toodud mitte joonealuste märkustena, vaid raamatu lõpus. Selline lahendus teeb lugemise raskeks ja on ebamugav. Pealegi oleks võinud enamiku neist sõnadest niikuinii kohe tekstis lahti kirjutada. Eredaimad näited on T.-P. (telepaatia), šaitan (saatan) ja erg (liivameri).

Peale sellist kriitikat võib küsida, et kas mulle selles raamatus üldse midagi meeldis? Ikka. Meeldis Frank Herberti loodud originaalne universum, kõigist oma puudustest hoolimata. Ja meeldisid mõned mõtted ja mõtteterad. Näiteks see ühe peatüki sissejuhatavast lõigust:

Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge ei näe.

Või see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada. 😛

Kuid üldkokkuvõttes oli “Düün” ikka väga keskpärane ja hirmus vaevaline lugemine. Minu “elamuse” kokkuvõtmiseks sobib vast kõige paremini tsiteerida Katariina Tähe arvustust Ulmekirjanduse BAAS-ist:

…ta põhimõtte pärast läbilugemine oli üks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest…

Jah, hetkel loen lapsele “Sõrmuste isanda” triloogiat ning ikka palju libedamini läheb. 😆

Aga nüüd siis veel ropuma orjatöö juurde: “Düüni” esimene järg, “Düüni messias” ootab… 🙄

Advertisements

Kommentaarid»

1. Ray D. Noper - 27.12.2007

Tegelikult ei ole feodaalühiskonna “taastekkimine” nii väga ebausutav ühti – funktsionaalne feodalism on kõrge manööverdavusega ja võrdlemisi paindlik, ent samas kergesti stabiilsena hoitav ühiskonnasüsteem. Ei saa välistada, et keerulisematel aegadel ja oluliste finantsjõudude (Gild ?) toel võivad tekkida just sellised kooslused.

Samuti on selgitatav ka mõõkade kasutamine, nimelt teoses korduvalt mainit Kilbi leiutamise tõttu on kiiresti liikuvad relvad (nagu tulirelvad jne.) mõttetud, kuna aga füüsika vastu ei saa, on vaja organiseerida kahte jõudu – pidurdavat ja samas õhus/liikumashoidvat jõudu. Põhimõtteliselt on kõige ökonoomsem selleks kasutada inimese enda lihaseid ja selle jaoks on inimmõistus juba leiutanud abivahendid, näiteks mõõga.

Nime küsimus… No see on absurdne. Ülemääraste seosete loomine on isiklik probleem 😛

Samas, filosoofilisest küljest – Oranje piibel jne. – on Düün väga hästi kirjutatud. Esimene raamat vähemasti, teise raamatu lugemise originaalis jätsin ma jõuliselt pooleli, kuna teksti loetavus ei ole just suurem asi. Esimese osa suurimaks miinuseks on vast ainult ülemäärane pikkus…

2. Offf - 27.12.2007

M6ned m2rkused:
Mis t6i meile feodaalyhiskonna asemel industriaalyhiskonna ja feodalismi kao? Masinate kasutuselv6tt. Niiepa kui meilt v6tta masinad tuleb kohe ka Maa peale tagasi feodaalyhiskond koos m6isate ja p2risorjusega.
Mis tagas tulirelvade v6iduk2igu. Just relvade tehnoloogilisus. K6rgeltsyndinud ryytli, kelle relvastus, turvis ja hobune maksid terve varanduse, kelle v2lja6pe kestis terve elu, v6is yheainsa t2pselt sihutud lasuga maha t6mmata k6hukas poodnik, kelle musket maksis krosse ja kes oli kiiruga v2lja 6petatud maakaitsev2e koosseisus 2 n2dala jooksul.
V6ta tulirelvalt tema tehnoloogilisus (kilbid dyynil) ja tulevadki tagasi k2sirlevad ja koos nendega aadlike (s6jameeste, samuraide) klass, kelle AINUS ylesanne on s6jaks valmistumine ja k2sirelvav6itluse 6ppimine.
Seega on DYYN tegelikult v2ga loogiline, natuke tuleb ainult kaasa m6telda. “Mina ei usu” pole just v2ga veenev argument.

3. toivo - 27.12.2007

kas sa tv-sarja\filmi oled näinud? vaata.

4. mr.Costello - 27.12.2007

Toivo, olen filmi ja telesarja(sid) näinud. Ja võib-olla vaatan uuesti. Aga mis siis?

Ray ja Offf, aitäh argumenteerimast, nüüd saabki diskuteerida. 🙂 Paraku jään ma feodaalühiskonna taastekkimise suhtes endisele seisukohale – rahvas, kes on saanud maitsta vabadust ja demokraatiat lihtsalt ei lase end uuesti tagasi pärisorjusesse suruda. Ning vaevalt on ühiskondlikud protsessid nii üks-üheselt (tagasi) pööratavad nagu Offf kirjeldas. Sama loogika alusel saaks ju väita, et ülerahvastus ning inimtööjõu odavnemine loob soodsa pinnase orjandusliku korra taastekkeks. Siiski tuleks siinjuures arvestada ka tänaseks tekkinud moraalseid tõekspidamisi, mida nii kergelt kõrvale ei heideta. Ja lõppude lõpuks, kui tulla tagasi “Düüni”-universumi juurde, siis ei võetud neilt ju masinaid ega tööstust vaid pelgalt arvutid ja muud “mõtlevad” aparaadid.

Mis puutub tulirelvade kasutamisesse, siis siin on teil isegi point. Tõesti, Herberti väljamõeldud “kilp” oli kiiresti liikuvate metallitükkide jaoks läbimatu. Küll aga on kaheldav, kas ainsaks lahenduseks selle vastu on primitiivne külmrelv. Pigem töötaks tehnoloogiliselt mõtlev inimene välja näiteks reaktiivlaengutega tulistavad “targad” relvad, mille “kuulid” aeglustavad oma lendu enne kilpi, tungivad sellest läbi ning plahvatavad seespool. Rääkimata leegiheitjatest, närvigaasist vms. Ja lõppude lõpuks oli ka raamatus kirjeldatud relva, mis kilbist jagu sai – laserpüss. Jah, kilbi tabamisel tekkis annihilatsioon, kuid mis takistaks kilpidega varustatud üksusele kosmosest tule peale tõmbamist? Au? Lubage naerda.

5. Oudekki - 27.12.2007

Ma olen mr. Costelloga selles mõttes nõus, et teaduse ja tehnika areng Düünis kirjeldatud suunas eeldab siiski teatud tootmisviiside olemasolu, neid tootmisviise aga feodaalühiskonnas ei saa tekkida, samuti laialdast vaba mõtlemist, mida humanitaarteaduste olemasoluks vaja on. Seda, et inimkond demokraatiat ja vabadust väärtuseks võiks lakata pidamast pean ma küll teoreetiliselt võimalikuks – kuid see toob kaasa ka tagasilöögid tehnika arengus, teadusest rääkimata.

6. Offf - 27.12.2007

Milline “rahvas”? Kuhu ta “ei lase”? Kas II Reichi kogemus t88laagritega pole piisav? Aga N6ukogude Liit? Hiiglaslik orjalaager 1/6 maakerast. T6si kyll, syhteliselt leebe rezhiimiga. Kuid oli ka p2ris karmi rezhiimiga tsoone. Sa Gulagi Arhipelaagi oled lugenud?
Yldselt “rahvas” l2heb sinna kuhu aetakse ja teeb mis k2stakse. Ja “moodsa l22neliku yhiskonna” nn. “v22rtused” haihtuvad autumaadivalangute sorinas, verises poris, okastraadi taga ja krematooriumiahjude suitsus. See k6ik on juba olnud. Ka tollal imestati – KUIDAS ON SEE V6iMALIK – kultuurrahvas ja nyyd sellised barbaarsed metsikused? Muide, see k6ik toimub ka praegu – hiigelkontinenidl nimega Aafrika tapavad yhed automaatidega poisikesed teisi, naisi ja lapsi takkapihta. Lisaks soovitan enne, kui hataka r22kima “ei ole v6imalik” mis toimus Kambodzhas Pol Pothi rezhiimi ajal.

7. Offf - 27.12.2007

Ja veel yks kommentaar: Sa oled seda DYYNi ikka kuidagi v2ga diagonaalis lugenud.
Olid olemas “loidnool uimastid” – ei peetud t6husateks.
Mis puutub laspyssi-kilbi reaktsiooni, siis oli ju Konventsioon – tuumaenergia s6jaline kasutamine t2hendas automaatselt yhiskonnast V2LJA HEITMIST – lindprii staatust kelle vastu yhinevad k6ik Kojad – t2ieliku ja l6pliku 2rah2vitamise nimel.
Teinekord on ehk abiks terve raamat l2bi lugeda?

8. Oudekki - 27.12.2007

Offf – selle pärast rahvas ei lasegi, et me mäletame, kuidas Hitler võimule tuli, me vaatame Salo’ o 120 giornate di Sodoma ja loeme Gulagi arhipelaagi. Inimesed on õppivad olendid.

Herbert muidugi oma raamatu kirjutamisel ei teadnud, seega ei saa talle väga ette heita, aga mida aeg edasi, seda teadlikumaks ja asjadest huvitatumaks inimesed lähevad – sest tänu üleüldisele kirjaoskusele, raamatute odavusele ja interneti olemasolule on meil info ülimalt kättesaadav, seega on ka lihtsam hinnata, kas meile räägitav on pullikaka või mitte. Seega, mina ka tema tulevikuvisiooni väga ei usu, aga samas on tema maailm jälle küllalt kompleksne ja põnevalt kirjeldatud.

Muidugi, masinad on ainult kaudne nähtus, küsimus on pigem masstootmises kui niisuguses, ükskõikmilline selle väljund ka ei oleks. Kõrgtehnoloogia olemasolu vajab masside haaratust selle tootmisse-väljatöötamisse ja feodaalsüsteem seda haaratust ei võimalda.

9. Offf - 28.12.2007

Huvitav kuidas see “rahvas” seda küll takistama peaks? Milliste vahenditega. Vanast heast Euroopast mõned hilisema aja näited: Jörg Haider. Flaamide Isesisvuspartei, kes oli täiesti seaduslike vahenditega võimule saamas ja kelle kohalik KaPo analoog ilmsegelt ebaseaduslikult võltsitud natsismisüüdistustega laiali peksis. George W. Bush, Dieboldi valmismasinad ja Iraagi s6da. Rahvas vaatas seda kõike näpp ninas peas ega teinud piiksugi. V6i siis lugusid pisut teisest ooperist: alles olid meil siin rahutused Pariisis ja möllas noorsugu Taanis. Lükkas ümber ja pistis põlema. Ei ole need asjad nii roosilised mitte. Sest “rahva” käes ei ole relvi, “rahval” puudub kontroll tavaliste massiteabevahendite üle ja mis peamine enamik sellest “rhavast” elab linnas. Linnarahva taltsutamine on erakordselt kerge – piisab vaid vee, elektri ja leivakraani kinni keeramisest ja juba ongi see “rahvas” põlvili surutud ja teeb mis kästakse.
Muide, DÜÜNi osades on pidevalt ja läbivalt vihjeid Maa-saranase ülimalt tihedalt läbipõimunud infrastruktuuri katastroofilise kokkuvarisemise kohta. Ilmselt toimus Butleri Dzihaadi ajal kogu tsivilisatsiooni “as we know it” kokku varisemine mille tagajärjel tekkinud seisukohad raiuti religiooni ja taoti järgnevate põlvkondade pähe.

“Siin me valitseme kõrbe-energia abil” hertsog Leto Atreides.

Eks püüdnud ju iga DÜÜNi universumis elav fraktsioon ja fraktsioonike meeleheitlikult olla iseisev. 100% naturaalmajandus oli ülim eesmärk. Igasugust integratsiooni – “sõltuvust” kardeti nagu tuld. Kõik püüdisdi olla iga hinna eest energeetiliselt iseseisvad, sest “muidu hakkab N meid X energia abil valitsema”. Bene Gesserit ostis IXilt hingehinna eest generaatoreid, et olla 100% energeetiliselt sõltumatu. Täiesti loogiline ja klapib samahästi kokku ka antud ühiskonnas domineerivate elukutseliste sõjameeste juhitud klannide poliitikaga.
Tundub, et DÜÜNi yhiskonnad olid pigem sellised manufatuuride tasemel põllumajandusühiskonnad. Kas sellise taseme juures saab olla kosmoselende, kilpe ja muid selliseid vidinaid, on isekysimus. See jäägu juba papa Herberti südametunnistusele. Muidu on tema maailm majanduspoliitliselt ja majandusgegraafiliselt paigas. Pealikud, samuraid, klannid, talupojad, mõisad, mõõgad, naturaalmajandus. See on kõik ühe ja sama poliitlise süsteemi orgaaniliselt kokkukuuluvad osad.

10. mr.Costello - 28.12.2007

Natuke naiivne on võrrelda Nõukogude Liitu, Suur-Saksamaad või tänapäeva USA-d Düüni totaalse kastisüsteemiga. Seega ei veena need näited mind uskuma, et feodaalühiskonna taastekkimine oleks võimalik. Ei veena. Pealegi räägib selle kasuks ka Oudekki poolt ära märgitud fakt, et kõik need totalitaarsed impeeriumid on siiski millalgi oma otsa leidnud (ja USA-d ma kõigest hoolimata totalitaarseks ei pea). Ning õige on ka see, et inimesed on õppivad ja info liigub (massimeediat pole rahvale vajagi, piisab Internetist ja blogidest 😉 ). Muuseas, ajakirjanduse puudumine on mõnede Ulmekirjanduse BAAS-is “Düüni” arvustanute arvates Herberti suurim bläkk.

Mis puutub sellesse, kas ma olen “Düüni” diagonaalis või mitte lugenud, siis juba kirjutasin, et lausa teist korda lugesin. Aga nii põhjalikult küll kindlasti mitte, et oleksin sellest selliseid detaile meelde jätnud – mis nende loidnool uimastitega siis oli? Nooled aeglustasid oma lendu enne kilpi? Ja tõhusad polnud nad millepärast? Et olid seejärel liiga aeglased ning nende eest sai kõrvale põigelda? Minu kirjeldatud lahendus oli siiski pisut erinev… Pealegi mõtlesin vahepeal, et täiesti tavaline käsigranaat, kui see piisava aeglusega kilbi “sisse” visata, oleks ka üpris tõhus. Konventsiooni mäletan küll, aga laspüssiga kilbi laskmist see küll ei reguleerinud. Ning mis puudutab aatomirelva kasutamist, mida Konventsioon reguleeris, siis Muad’Dib põhjendas selle kenasti ära – mis näitas, et ütleus “loll on see kes põhjendust ei leia” kehtis ka Düüni-universumis. Ja minu jutu point on endiselt see, et ma ei usu, et inimene pöörduks tagasi algeliste võitluskunstide juurde, kui rafineeritumad vahendid kättesaadavad on.

11. lorenzo - 31.01.2008

ma olen lugend düüni 4 osa täielikult a´ga 5 jätsin pooleli
esimesed kolm osa olid huvitavad, neljas tundus väheke igavavõitu ning viies polnud nii kaasahaarav kui esimene.

12. lorenzo - 31.01.2008

Mitu düüni raamatud on kirjutatud ning kas esimese ja teise raamatu järgi tehtud film on ka internetis.
Ma lugesin et düüni esimesest ja teisest raamatust on tehtud ka film.

13. mcmillan - 14.04.2011

Raamat on ju ulme, miks yritada seda paigutada kuidagi meile teadaolevasse maailmasse, Raamatu autori poolt kajastatud ideed ja yhiskond ja majandus jne, noh on mis on, olulisem minule oli siiski see kuidas ta üritas fantaseerida läbi keeruliselt ehitatud universumi, inimeste arenemist. kuidas liidrid võtavad vastu otsuseid teades kaugeleulatuvaid tagajärgi jne jne. Kogu sarjas on palju kohti mis mullegi vastu karva oli, kuid peamine mõte – inimkonna arengust ( lapsest täiskasvanuks) paelus mind kõige rohkem …

14. Frank Herbert « Stalkerid - 07.08.2012

[…] Jõesaar, A. Frank Herbert “Düün” // https://mrcostello.wordpress.com/2007/12/27/frank-herbert-duun/ […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: