jump to navigation

Doonori leitud 03.02.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus, Isiklik.
trackback

Adavere koordinaadid võetud

Tagasiteel Tartust otsisime ja leidsime veel ühte aaret — Eesti geopeituse lehel avaldatud uusimat virtuaalset (asukohata) aaret. Paraku jääb see aga ka vist viimaseks selliseks aardeks, sest neid on viimasel ajal tekkinud kui seeni pärast vihma ning traditsioonilist geopeitust eelistavatel geopeituritel sai karikas täis.

Kõigepealt ajas kopsu üle maksa kehvasti läbimõeldud Loomariigi aare, millele järgnesid Eesti Mõisad ja Taimeriigi. Kõigil kontseptsioon sarnane — leia mõni aarde tingimustele vastav paik, tee seal endast pilti ja ongi aare “leitud”. 😐 Kui mul algul polnud selliste aarete vastu midagi — elavdavad ju mängu — siis sellise üheülbalisuse peale astusin lõpuks samuti sinna paati, kus sündis Otsus(tm).

Doonori aaret aga sellest hoolimata otsisime. Või mis otsisime — skoorisime lihtsalt punkti roheliseks. 😀 Sest aarde põhitingimus on lihtsamast lihtsam: leia koht, mille nimi sisaldab eesti keeles sõna “veri”. Selliseid kohti on aga Eestis sadu nagu geopeitur Telc geopeituse foorumis Eesti Ekspressile viidates hoiatas. Tartust välja sõites loendasin selliseid verenimelisi kohtasid julgelt üle viie, enne kui Adaveres peatuse tegime, et poest näksimist osta. No ja muu hulgas “leidsime” siis ka aarde. 🙂

Veidigi huvitavaks teeb Doonori aarde see, et lisaks verisele kohanimele, pildile ning koordinaatidele tuleb logisse kirja panna oma veregrupp ning võib muljetada oma kogemustest doonorina. Või üleüldse oma verega seotult. Ja selleks ongi blogi hea, saan kohe pikemalt kirjutada. 😛

Alustan sellest, et pikki aastaid suhtusin doonorlusse äärmiselt individualistlikult — andku need, kes tahavad ja kel vaja, mina ei viitsi. 😳 Kõik muutus, kui mul endal esimest korda elus vereülekannet vaja läks. 😮

See juhtus 2004 aasta emadepäeval, kui ma olin lapsega kahekesi kodus ning mu naine oli reisil. Minul oli käsk kodu korras hoida. See tähendas, et muu hulgas tuli ka lilli kasta. Aga toataimi on meil palju: aknalaudadel, põrandal, lae all ja seintel. Ühe sellise kastmiseks ronisin diivanilauale. Aga laud, va saadanas, on meil kolmejalgne. Ning läks alt ära nigu niuhti ja mina sadasin sealt kõige täiega alla. Muidu poleks sellest miskit olnud, aga laual olid asjad. Muu hulgas ka üks massiivne käsitööna valmistatud kohvitass. See läks katki ning sellest moodustus “roos” — noh jäi püsti nagu pudelipõhi. Ja mina kukkusin selili sinna otsa… 😯 Valus oli. Aga esimese laksuga ei saanud ma muidugi üldse aru, et sellest — pigem oli selline valutunne nagu ikka selili kukkumise järel põrutusest. Aga teisest toast kohale tormanud tütar ütles vaikselt: “Issi, sul on selg verine.” Kui asja peegli ette uurima läksin, selgus tõsiasi, et seljas on auk. Suur. Näpud andis sisse panna. 😀

Kuna mul varasemat kogemust selliste haavadega polnud, siis arvasin, et lapime koduste vahenditega kokku ja elame edasi. Otsisin sidet, pesin dušši all haava puhtaks ja kamandasin 6-aastase sidet tegema. Tubli tüdruk, tegi ära nii et silm ka ei pilkunud peas. 🙂 Arvates, et asi korras, hakkasin kukkumise tagajärgi koristama. Aga ühel hetkel sügavamalt kummardudes tundisin, et midagi sooja niriseb mööda selga ja jalga alla. 😮 “Kehv side,” 😆 mõtlesin ja asusin uut otsima. Aga side oli otsa saanud. Niipalju mul siiski mõistust jagus, et ma autosse ei hüpanud ning apteeki ei sõitnud. Või noh, kui päris aus olla, siis peamine põhjus oli see, et ma ei tahtnud uue auto istme seljatuge verega ära määrida. 😉 Kuna mu ema elab meile lähedal, siis helistasin talle ja palusin sidet tuua. Ema lubas küll kohale tulla, aga soovitas siiski kiirabisse helistada. Vastumeelselt tegingi seda ja edasi läks kõik nagu seriaalis “Kiirabihaigla”. 😛

Kiirabi tuli kohale kiiresti ning parameedikutel piisas vaid paarist pilgust mu seljale ning vereloikudele toapõrandal, et otsustada — nüüd on kiire. Samas mina panin nende küsimusi selle kohta, et ega mul neljandalt korruselt alla minnes pea ringi ei käi, imeks — miks peaks? Ja sireeni huilates haigla poole sõites samad küsimused, millele mul oli vaid üks vastus: “Pole mul viga midagi!” 🙂

Haiglasse jõudes süvenes mul tunne, et olen osaline seriaalis: mina kanderaamil kõhuli ja hulk meedikuid mu ümber jooksmas. 😎 Seda kõike saatmas traumapunktis ootejärjekorras istujate imestavad pilgud. Vastuvõtutoas vaatas valvearst vaid korra mu seljale peale, lõikas ilma pikema jututa mu kallid Calvin Kleini 😉 aluspüksid lõhki ja andis korralduse: “Opile! Kohe!” mispeale kanderaamiralli jätkus. 🙂

Opitoas üritati mind jälle veenda, et mul peaks verekaotuse tõttu imelik olla olema, aga mina polnud sellega endiselt nõus — kui seriaali-tunne välja arvata oli kõik täitsa bueno. Ega nad mind pikalt ei veennud ka, ütlesid, et nüüd jääd magama, surusid maski näole ja rohkem ma ei mäleta.

Peale ärkamist andis õde mulle ülevaate, mispärast nad muretsesid: esiteks hindasid nad mu verekaotust liitri peale (igatahes just nii palju mulle seejärel doonoriverd sisse pumbati) ja teiseks olevat auk seljas neerudele väga lähedal olnud. 😯 Vaagnaluu mõranemist kahtlustasid kah.

Kogu seda lugu mäletan nii hästi sellepärast, et sain sealt nii otseses kui kaudses mõttes paar “templit”. Otsese mälestusena 10-sentimeetrine haav seljal ja kaudsena teadmine, et surma võib saada ka oma kodus. Sest poleks mul last kodus olnud ja oleksin ma näiteks kukkumisel pea ära löönud, oleksin selle tobeda kukkumise tagajärjel lihtsalt verest tühjaks jooksnud… 😦 Sest peale olen igat oma edasise elu päeva elanud kui seda viimast — kahetsemata tehtut või tegematajäänut, lihtsalt iga päeva nautides. 🙂 Ja mis selle nautimise juures kõige tähtsam: mul on nüüd eluaegne vabastus toalillede kastmisest. 😆

Aga tagasi doonorluse juurde, millest lugu alguse sai. Peale seda intsidenti tundisin, et kui mitte rohkem, siis vähemalt selle vere, mis mulle sisse pandi, pean ma tagasi andma. Nii läksingi esimesel võimalusel verd loovutama. Ja sain antud, kuigi pidin talum küsimusi, ega mul paha pole. 🙂 Aga sain ka teada, et teist korda nad mind näha ei taha, sest mul pidavat liiga peened veenid olema ja üleüldse tuleb veri liiga aeglaselt. 😦 Mis sest et muidu on igati hea kvaliteediga. Sellest hoolimata üritasin ühe korra veel, sest pool kogust jäi ju tagasi andmata. Aga siis saadeti juba kohe tagasi. 😥 Sest ajast peale olen Verekeskuse peale veidi turris: öelge siis raadios doonoreid verd andma kutsudes kohe, et veri voolaku ojadena ja minusuguste tilgutajate järel aega oodata teil pole! 👿 Aga okei, eks ma katsun neid siis muul viisil toetada. Kasvõi sedasama juttu siia kirja pannes ning geopeituse juurest üleskutseni jõudes — loovutage verd! Ja kui mitte muul põhjusel, siis kasvõi sellepärast, et iial ei või teada, millal teil endil seda vaja võib minna.

Advertisements

Kommentaarid»

1. lassie - 07.02.2008

Kolme jalaga laua ehk viskasid edasiste võimalike vigastuste vältimiseks välja?

2. Aarne - 07.02.2008

Verd sisaldavaid kohanimesid koos pildiga leiab siit: Vere(tu) jaht. JA mitte vähe…

3. mr.Costello - 07.02.2008

lassie,
ei visanud, laud on aus, veneaegne. Aga nüüd ma tean, mida talt oodata ja ei roni sinna otsa enam niimoodi. 🙂

Aarne,
tänud lingi eest!

4. sirje - 07.02.2008

ee, ma täpsustaksin, et tegelt on sel laual ikka neli jalga, aga ta on ümmarguse plaadiga ja seepärast on neid jalgu seal all jama loendada, kogu aeg läheb meelest ära, kust kohast alustasid 😉

5. Laululind - 07.02.2008

Tjah, õnneks on aarde leidmisel kohustuslik ka ise pildile jääda, muidu võiksidki kõik ülalnimetet loetelust sobivaid pilte kopeerida…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: