jump to navigation

Winter Event 2008 leitud 15.03.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
trackback

Võidu monument Riias

Või pigem osaletud? Parem siiski nii, nagu pealkirja kirja sai, sest Winter Event 2008 nime kandnud geopeituse sündmusaarde leidmiseks ei piisanud vaid kohale minemisest. Kuigi ka see oli omaette ettevõtmine, sest üritus toimus hoopistükis Lätis, mitte Eestis. 😎

Kui Soomes toimuvaid sündmusaardeid Helsingi Dessant võib nimetada juba lausa traditsioonilisteks üritusteks (sel sügisel saab teoks juba viies selletaoline), siis meie lõunanaabritega on Eesti geopeiturid kokku puutunud seni vaid mõnel suvisel ühisüritusel Lõuna-Eestis. Seda suurem oli rõõm ca kuu aega tagasi meie kohaliku geopeituse lehe foorumist lugeda, et Riias toimub üritus, kuhu ka meie teretulnud oleme. 🙂

Väikese 😉 planeerimise tulemusena jõudsimegi laupäeval Riiga, rahvusvaheliselt geopeituse lehelt saadud koordinaatidele. Sellest, mis seal täpselt olema peaks, polnud meil eriti aimu. Teadsime vaid nii palju, kui Internetis kirjas oli (vabatõlge aardekirjeldusest):

MILLAL? Alates kella 13:00-st laupäeval, 15 märtsil 2008
KUS? Võidu pargis Riias, koordinaatidel N 56° 56.325
E 024° 05.135

Koordinaatidelt leiad 2 konteinerit. Ühes on info osalejatele, kes tulevad jalgrattaga, teises aga  neile, kes tahavad ülesande lahendada jalutades.

Soovituslik varustus: GPS, Riia linna kaart, pliiats.
Eelistatav saabumisaeg lõpp-punkti alates 17:00-st. Võib ka hiljem.

Lõpp-punktis toimub saunaõhtu. Kava ei ole, vahetame lihtsalt rännuputukaid ja geomünte ning räägime geopeitusest.

Kui meie kell 14:00 Võidu parki jõudsime, siis ei oodanud meid alguspunktis mitte 2 konteinerit, vaid midagi tunduvalt inimlikumat — ürituse korraldaja Raimis, kes meid juba kaugelt laia naeratuse ja lehvitusega tervitas. Viisakused vahetatud, saime teada, et oleme teised eestlased, kes kohale jõudsid. Karta oligi, et Märt tuleb koos kukelauluga. 😉 Tõsi, hommikul Eestis olime temast Pärnu-Tahkuranna vahemaa võrra eespool, aga kuna meil oli vaja Riias enne veel hotell üles otsida, siis kogesime selle võrra ka rohkem kohalikke ummikuid ning kaotasime oma edumaa.

Järgmisena saime Raimiselt teada, mida teha tuleb. Seda ma ümber jutustama ei hakka, sest Märt kirjeldas ülesande sisu oma foorumipostituses vägagi täpselt.

Meie valisime saadud “orienteerumiskaardilt” (tegelikkkuses 100 aastat vanalt linnaplaanilt) esimeseks punktiks kagupoolse number nelja, kuna see tundus kõige lähem. Kohale jõudes nägime aga, et vahemaa on oodatust suurem, tervelt pool kilomeetrit ja see tõotas kõikide punktide läbimiseks korralikku marssimist. 😮 Aga positiivne oli see, et minu PDA-s olev OziExploreri jaoks kalibreeritud Riia kaart, mille ma täiesti suvaliselt leheküljelt alla laadisin, osutus väga täpseks ning kattus vanaaegse paberkaardiga piisavalt, et neid kahte kombineerides normaalselt orienteeruda. 🙂 Samuti saime esimeses punktis maigu suhu, mida ja kui kaugelt siis õigupoolest otsima peab ning kuna läks suhteliselt hästi, siis oli pärastpoole kergem.

Teel põhja poole, punkti number viis, juhtus kaks asja. Esiteks kohtusime seltskonnaga, kes meile juba kaugelt paberitega lehvitas — lähemal uurimisel osutusid nood peamiselt Tartu päritolu geopeiturite ekipaažiks piloot L@SSIE kindla juhtimise all. 😆 Ja kui selgus, et nad alles alustasid (ning on seetõttu täiesti kasutud 😉 ), siis juhtus teine asi — hakkas sadama. 😦

Seepeale otsustasime, et olgu see Riia liiklus, mis ta on ja olgu meil pealegi kaart ajast, kui autod olid haruldased, aga meie igatahes sõidame järgmistesse punktidesse just nimelt autoga. Pealegi oli auto nagu tellitult number nelja ja viie vahele pargitud. 😀

Number viies kohtasime järgmist eestlaste seltskonda, Indrekut, Dianat ja Kaidot väike Joonas seljas. Otsisime koos pildil kujutatut, varustasime nad kilekaantega, et nende kaart ja pildid läbi ei vettiks ning startisime koos järgmise punkti, number seitsme poole. Meie autoga, nemad vapralt jala.

Kohapeal leidsime otsitava loetud minutite jooksul, kuid selleks ajaks, kui valmistusime järgmisesse punkti liikuma, jõudsid pärale lausa mõlemad varem kohatud Eesti geopeiturite seltskonnad. Vihjasime neile, kuhu vaadata ning valisime suunaks number üheksa.

Sinna sõites juhtus see, mida ma autoga orienteerumise juures kõige rohkem kartsin — üks maha magatud vasakpöörde võimalus ja järgmisena olime sillal. 😯 Õnneks mitte päris sellel üle Daugava viival sillal vaid mingil üle väiksema kanali kulgeval. Suurt silda õnnestus mul hulljulge manöövriga vältida ning pärast väiksemaid ja suuremaid liiklusmärkide ja ohutu liiklemise reeglite eiramisi 😳 õnnestus mul meie soovitud sihile ikkagi lähedale saada.

Ja siis järgnes päeva “nael”. Lähenedes kohale, kus tuli pildil kujutatut otsida, märkasime lähedalolevast majast väljumas üht naist ja meest. Sirje ütles, nagu halba aimates, et võtku ma hoogu maha, kuni nad ära lähevad. Aga mina arvasin naiivselt, et sel pole mõtet, sest me ei tee ju midagi ebaseaduslikku. Aga tuli välja, et Läti elanikud suhtuvad geopeituritesse märksa ebasõbralikumalt kui Eesti inimesed. 😐

Nimelt tuli naisterahvas meilt üsna kohe uurima (alguses läti ja siis vene keeles), et mida me sealt tänavalt otsime. Mina üritasin siis vene keeles seletada, et on selline mäng ja me üritame siin pilte klappima panna. Tema vastu, et mis mõttes. No ega ma siis kade polnud, näitasin talle pildilehte ja ütlesin, et näe, siit leidsime vaat selle pildi ja peame nüüd ühe teise vastava ka leidma. “A eto moja sara!” hüüatas ta pildil kujutatus oma kuuriseina ära tundes. Mina rõõmsalt vastu, et “Nu da, eto takaja igra v internjete.” Ja vaat siis läks mutt pöördesse: “Moja sara v internjete?! Ne možet bõt! Ja militsiju võzovaju!” 😆 Ja et meie oleme seal kindlasti hoopis selleks, et tema kuuri maha põletada. 😐 Kuigi Sirje hakkas talle juba igasugu soga ajama, et teda maha rahustada (või hoopis segadusse ajada?), siis mina polnud kaotanud lootust mõistuse hääle koju toomiseks. Üritasin tädile seletada, et olgu ta nüüd normaalne — miks pagana pärast peaksime me koos lapsega Eestist tulema Riia agulisse kuure põletama. 😕 Aga hoolimata sellest, et ta väitis aktsendi järgi aru saavat, kust me pärit oleme, ei tahtnud ta siiski meie häid kavatsusi uskuda.

Edasi kulges juba niimoodi nagu Sirje oma postituses kirjutas. Aga pärast selgus, et kodanikud jäidki sinna tänavale autosse oma varanatukest valvama ning peale seda kui veel paar geopeiturite seltskonda olid nad täielikult endast välja ajanud, läksid nad Märdile kogunisti füüsiliselt kallale. Uskumatu! 😯 Mitte kusagil mujal, kus ma geopeitunud olen, ei Eestis, Soomes ega Kreekas pole ma seesugust mittemõistmist kohanud. 😦 Aga võtkem asja positiivsest küljest — nüüd meil on üks tõeliselt ekstreemne kogemus, mida teiste geopeituritega meenutada. 😈

Peale seda elamust otsisime veel kahte punkti: nulli ja number kahte. Kohale jõudmine kulges juba nagu lepase reega, sest selleks ajaks olin ma omandanud sellise vilumuse vana linnaplaani ning PDA-s oleva kaardi ühitamisel, et suutsin punkte OziExploreri kaardile juba lausa GPS-i lubatud vea piirides märkida. 🙂

Mina ja LivaPiltide leidmine oli aga tiba raskem ja peale seda kui number kahes pilt leidmata jäi (väga ebanormaalse nurga alt pildistatud elektrikapi katus), otsustasime loobuda ning teistele eestlastele helistada, et puudulikke lõppkoordinaate täiendada. Kaido aga osutus lahkeks nagu alati ning andis meile hoopis aadressi, et me ikka normaalsel ajal üritusele jõuaksime. 🙂

Siiski arvasime, et pole viisakas näljaste huntidena peole tormata ning käisime enne kesklinnas söömas. Nii juhtuski, et kui sündmusaardele kohale jõudsime, olid Märdi ja Kaido meeskonnad juba lahkunud. Natuke kurb, aga eks neid näeb Eestis ka piisavalt. 😉

Läti ja Leedu geopeituridÜlejäänud osa sündmusaardest möödus täpselt nii nagu aardekirjelduses planeeritud — rääkisime lätlastega juttu ja vahetasime rännuputukaid. Mina andsin lõunanaabritele Itaalia poole edasitoimetamiseks ühe Eestist leitud geomündi ning oma isikliku, spetsiaalselt sellelt ürituselt oma Kreeka teekonda alustava rännuputuka. Ning Andrea soovitusel valisin Eestisse toomiseks ühe huvitava välimusega rännuputuka välja.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et kogu sündmusaarde korraldus oli väga vinge! Mulle meeldis väga, et ei tuldud kokku lihtsalt sööma-jooma, vaid nagu ma sissejuhatuses kirjutasin, tuli kohalesaamiseks ehk aarde Meie teekond “orienteerumiskaardil”“leidmiseks” ka midagi teha. Ja see vanast linnaplaanist tehtud orienteerumiskaart oli tõesti originaalne idee! Samuti pole ma ka sellist tüüpi pildiotsingut varem üheski seiklusmängus kohanud. Ning otse loomulikult oli väga tore näha niivõrd suurel hulgal läti geopeitureid. Ainus, mida võib kahetseda, oli see, et mul polnud piisavalt aega (või ettevõtlikust) nende kõigiga suhelda. Aga seda viga annab parandada — nüüd, kus Riia tee selge ning vähemalt osad näod tuttavad, lähen võimaluse korral alati nende üritustele! Veelkord — liels paldies! 🙂

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: