jump to navigation

Helendav täht pimedas öös leitud 10.05.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
trackback

Loetud-tehtud!

Talve lõpus toimus Riias Läti geopeiturite korraldatud üritus, millest ma ka pikalt-laialt kirjutasin, sest muljed olid vinged. Üldse osalen sündmusaaretel meeleldi, kuna seal on võimalus näost näkku kohtuda geopeituritega, kellest muidu tead vaid kasutajanime. Aardeid otsides ju naljalt kokku ei satu.

Nii registreerisin end juba varakult osalema kohalikul sündmusaardel Helendav täht pimedas öös. Aardekirjelduse järgi võis oletada, et tegemist on öise autoorienteerumisega, sest minu teada need tähed helendavad jah. 🙂

Kui kauaoodatud õhtu kätte jõudis, sättisime end niimoodi sõitma, et jõuaksime kohale enam-vähem täpselt kella 21.00-ks, ametliku stardi ajaks. Saabusimegi mõneminutilise hilinemisega. “Süüdlaseks” kits, kes keset autoteed passis ning seejärel teelt kõrvale kalpsates end ka natuke pildistada lasi. 🙂

Nullpunktis selgus, et nii täpselt nagu “päris” autoorienteerumise üritustel siin asjad ei käi — mitu tiimi oli juba ilmselt ammu rajal ning mitu startis sel hetkel, kui meie jõudsime. Juhiseid jagav Märt vaatas mind pika pilguga ja teatas siis, et ma tean küll, kuidas asjad käivad ning jättis meid omapäid.

Mis meil muud üle jäi, kui tegutsema asuda. Kõigepealt läksime vaatasime, miks enamus startivaid autosid risti üle maantee sõidab. Leidsime esimese tähe. 🙂 Siis tuli aga meelde, et instruktsioonid sõitmiseks asuvad kusagil mujal. Vaatasin pihuarvutist järgi, kus nimelt ja peagi oli paberileht käes. Lugesin läbi ja sain omameelest aru. Ja pealegi ma ju nägin, kuhu teised tiimid startisid! 😉

Natuke sõitnud, keerasime suurelt teelt ära, kuid kuna rohkem ühtegi tähte ei paistnud, muutus sõit üha aeglasemaks ja aeglasemaks… kuni varsti tuli vastu üks teine sama aeglane auto. Sellega kohakuti jõudes vahetasime tervitusi ning selgus, et oleme isegi varem kohtunud. Loomulikult — kas polnud need mitte need samad Mairi ja Priit, kellega koos sai möödunud aastasel jaanipäeval ninad maas dr. Walter’i mõistatust lahendatud. 🙂

Natuke kätega seletamist ei toonud selgust, kuhu edasi sõitma peaks ja varsti võttiski Priit jalad appi ning joonistas varbaga teetolmu sisse kohaliku liiklusskeemi. 😆 Tänasime ja sõitsime tagasi, et uuesti alustada.

Start, pööre, kurv… talumehe hoov. 😮 Jälle valesti!? 😳

Nullpunktis juhendeid lugevad kolleegid vaatasid juba imelikult, kui kolmandat korda tagasi olime. 😀 Selle peale tõstsin toru ja konsulteerisin natuke Märdiga. Ja sain teada, et legendi tuleb lugeda igal ristteel, ka kõige pisemal. Ning tähed võivad paikneda suvalisel lõigul ja nende leidmisel pole legendis rida vahetada vaja. 😆

Nüüd kulges asi juba sujuvamalt, kuigi esimeses karjääris tuli väike apsakas sisse ning seetõttu õnnestus ühele tähele läheneda valelt poolt. 😛 Kuid enne meid startinud Kaitsi püüdsime kinni ning sõitsime seejärel päris pikalt koos. Ka Mikiga oli pidevalt väike võistlusmoment sees — kord olime meie, kord tema eespool.

Kui rada läbi saama hakkas, oli juba päris pime ning Sirje muutus üha murelikumaks — kaks tähte olid ju veel puudu. Mina aga end sellisest pisiasjast häirida ei lasknud ning olin kindel, et tegemist on Märdi tõmbekaga. Ja sel korral oli kogemusest kasu, sest täpselt nii oligi! 🙂

Parkisime end viimase tähe juures seisvate autode kõrvale. Tähtedest numbrite saamisega ei olnud probleeme ning numbrid omakorda moodustasid täiesti loogilised koordinaadid, mille peale kohale sõites leidsime eest suure seltskonna, sealhulgas palju neid, kes stardist meist tagapool olid. Millal kogu see autorivi meist mööda jõudis minna? 😮

Et sündmusaardel nagu igal korralikul aardel on ka oma logiraamat, siis küsisime selle järgi, et oma nimed kirja panna. Paraku selgus, et ka see tuleb ise üles otsida. Ausalt öeldes oli esimene emotsioon — p****e! 👿 Niigi otsisime ju ja nüüd veel see… 😐 Aga õnneks leidus seltskonnas üks väike tüdruk, kes ei pidanud paljuks meile see raamatuke kätte juhatada. Aitäh talle! 🙂

Nimed kirjas, hakkasime inimestega tutvuma. Aga vaat see osutus selle aarde puhul vast kõige raskemaks üleüldse — kuidas sa tutvud pimedas? Nii jäigi “skooriks”, et meile seni tundmatutest nägudest saime tuttavaks vaid soomlaste paariga (Tiiraajat), Helge ja Chrisiga ning Tiiuga (Kolla). Ja näod, keda varem vaid põgusalt nähtud jäid üldse nägemata, kuigi oleks tahtnud. 😦 Seega ühinen geopeituse lehel kõlanud üleskutsetega — rohkem valgel ajal toimuvaid sündmusaardeid!

Kuigi Märdile sai kohapeal öeldud, et teine kordki võib midagi sarnast läbi teha, siis täiendaks seda siinkohal lausungiga, et jah, kui kohalejõudmine ei võta kümneid kilomeetreid ja pooltteist tundi. 🙂 Koha otsimisega seonduvale mängule raatsiks kõige rohkem pool tundi, maksimaalselt tunni kulutada. Ning kui teha veel autoorienteerumist, siis algus võiks meiesugustele ikka hästi puust ja punane olla — nii et saaks tavalise auto 100 meetri täpsusega näitava odomeetri järgi sõita, mitte ei peaks mõõdulindiga ringi käima. 😉

Aga lõppkokkuvõttes oli üritus muidugi igati tore ja lahe. Tänud viitsimise eest! Isiklikus plaanis on aga eriti mõnus see, et ka minu ülejäänud pereliikmed avastasid nüüd enda jaoks autoorienteerumise võlud ning on nõus koos minuga Elioni Spordiklubi Kevadsõidu kaasa tegema! 😎

Advertisements

Kommentaarid»

1. sirje - 12.05.2008

Siin postituses polnud üldse juttu maailma parimast kaardilugejast 😦 Ta peab nüüd igatahes järgi mõtlema, kas autoorienteerumine tasub ära, kui pärast seda nädal aega ei kiideta.

2. Märt - 12.05.2008

Kommenteeriks siis omalt poolt ka natuke. Nimelt, tegemist oli aardetüübiga Sündmuseaare. Mina mõistan seda nii, et sündmus tähendab sündmust – tegevust, mida viivad paljud läbi samaaegselt. Sündmuseks võib muidugi pidada ka seda, kui istuda lihtsalt lõkke ääres ja juttu ajada, kuid palju põnevam on ju ühiselt teha midagi teistmoodi. Paljudel oli autoorienteerumisega kokkupuude esmakordne ja ma usun, et enamus meist peab seda täievereliseks sündmuseks. Nüüd siis eelmainitud liitsõna teine pool – aare. Eelkõige tähendab see ju otsimist, siis veel otsimist ja vahest kohe palju otsimist. Kuna tähti enamasti otsida vaja ei olnud, need särasid päris kaugelt juba vastu, siis sai vähemalt logiraamatki silme alt pisut ära pandud, muide täpselt koordinaatidele, et otsimisrõõmu ka oleks.

Veel, lükkan ümber ühe eksitava väite aardelogis, ühtegi AOd ei korraldata 100m täpsusega. 100m on liiga pikk maa, et seda üldse mingiks täpsuseks nimetada saaks.
Ja meetrite lugemine peaks ju geopeiturile une pealt selge olema, eks katsu nt. Helina aaret 100m täpsuste koordinaatidega leida 😉

Aga seda luban, järgmine kord on valge ja kõigi näod nähtavad. Isegi siis, kui koha leidmisele kulub oluliselt rohkem, kui poolteist tundi.

3. j444 - 12.05.2008

eee… märt, ma ei taha su juttu ära sogada, aga mul olid helina aarde “koordinaadid” umbes 500m täpsusega (no see kirvevärk, eks). ja ma leidsin isegi kaks aaret üles.

4. mr.Costello - 12.05.2008

Märt, ma ei öelnud, et AO-sid korraldatakse 100 m täpsusega. Ma ütlesin, et odomeetrilt ei nõuta suuremat täpsust. Mis on täiesti õige väide. 🙂 Nii et olgem ikka täpsed selle täpsuse asjus. 😛

Ja vat Joonase võtan järgmine kord kaasa, kui mu enda maailma parim kaardilugeja muidugi lubab. Siis paneme maailma parimalt, kirvega. 😆

5. Märt - 12.05.2008

Ja ikka vaidlen vastu, odomeetrilt nõutakse 10m täpsust, selleks paigaldavad tegelased autosse mittevedava silla peale jalgratta odomeetri, mõned isegi mõlemale mittevedavale rattale eraldi, et saaks suurema täpsuse. Nõrgemad tegijad sõidavad gepsu järgi, kuid usu mind, paksemas metsas võib sellega päris kõvasti puusse panna.
Kui ikka metsavahel, endises sõjaväeosas on 100m peale oma 5-6 hargnemist, ei aita mitte, kui 10m puusse paned ja vale teeotsa valid.
Loomulikult, võid minna odomeetriga, mis 100m täpsusega on, kuid siis ei maksa karikasarja punktidele eriti loota.

6. sirje - 13.05.2008

Costello, ise kiitsid ka, et Märt tegi vahva ürituse, nüüd oled aga peamiselt igasugu kriitikat kirja pannud (märt, ei ole vaja öelda, et aint tagapingile ja vaikimisvandega). Märt oli kõvasti orgunniga tegelenud ja inimesed saidki tükk aega asjaga tegeleda. Arvestades seda, et paljud lasid üldse kohe peale leidmist jalga, siis ilmselt kõik ei tahtnudki nii väga kõiki nägusid näha 😉

Aga Märt võiks teine kord kuidagi nii teha, et tal endal ka vähe vabam oleks, nüüd pidi ta terve öö passima, et kuidas inimesed eiteakuhu ära ei eksiks. Peamiselt väsitas ta ju ennast.

7. mr.Costello - 13.05.2008

Mis pagana kriitikat? Lihtsalt minu isiklikud muljed ja paar soovitust. Kusjuures üks tuli veel meelde: nimesildid sellistel üritustel poleks sugugi paha mõte.

Aga muidu oli ju jumala lahe ja mulle meeldis. Kui poleks meeldinud, poleks vaevunud seda pikka juttu kirjutama.

8. john smith - 13.05.2008

helendavate tähtedega nimesildid 😉

9. algaja - 15.05.2008

Mhmh. Kohalesaabumise järgi saab igaüks tähega sildi ja siis saab kuskilt logiraamatust pärast vaatamas käia, mida näiteks B või J tähega isiku poole pöördumiseks nimena kasutada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: