jump to navigation

Põhja-Aafrika aarded 07.11.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
trackback

Minu blogi on üsna pikka aega varjusurmas olnud – pole lihtsalt tahtmist kirjutada. Suve lõpp ja sügis on minu jaoks kujunenud selliseks, ülekantud tähenduses, saagikoristamise ajaks – olen uusi kogemusi ohtralt endasse ahminud, midagi välja laskmata. Aga kuna mulle ei meeldi lõpetamata asjad, siis nüüd on ilmselt mõneks ajaks (või vähemalt selleks korraks) jälle jagamise aeg. Ka on mult lausa otse palutud, et ma midagi taas kirja paneks. 🙂

Niisiis, vastu tulles üldsuse soovidele ja tegelikult ka selleks, et mul endal midagi mäletada oleks: minu suvised reisimuljed Põhja-Aafrikast – geopeituri vaatevinklist.

Juuli lõpus-augusti alguses käisime Tuneesias. Sissejuhatuse jätan ära, sest sellest kirjutas kohe pärast reisi Sirje, minust palju operatiivsem ja aktiivsem blogija. Ei kirjuta ma ka sellest, mis riik see meie arvates on. Põgusalt puudutan seda, kuidas on Tuneesias lood kohaliku liikluse ja arstiabiga ning mismoodi me seal muidu meelt lahutasime.

Tuneesiasse minnes oli vaid üks asi kindel – tahtmine üles otsida mõni geopeituse aare, sest aardeotsingute käigus satub alati sellistesse kohtadesse, kuhu tavaturist ei lähe. Paraku selgus eeltöö käigus, et terves Tuneesias, mis on territooriumilt vähemalt sama suur kui kõik kolm Balti riiki kokku, on ei rohkem ega vähem kui 19 geopeituse aaret, neist üks veel pealekauba arhiveeritud. 😯 Võrdluseks – Geopeitus.ee andmebaasi järgi on ainuüksi Eestis üle 700 aktiivse aarde. Seega valik väga suureks ei kujunenud, hotellist mõistlikus kauguses tundusid olevat täpselt kaks aaret, üks neist minu üllatuseks isegi mõistatusaare.

Kuna mõistlik kaugus tähendas ikkagi kümneid kilomeetreid, siis rentisime aardeotsimiseks rolleri ning kimasime koordinaatide peale minema.

Esimene aare, JCB, mille juurde sõitsime, oli kirjelduse järgi üsna mittemidagiütlev – mahajäetud (või õigemini mitte kunagi valmis ehitamata) hotelli peidetud filmitops. Kodus Eestis ütles Sirje, et seda pole mõtet otsida, kuid kohapeal läksime siiski vaatama, sest kui sul on valida vaid kahe aarde vahel ning tahtmine Aafrika pinnal aardeleid kirja saada, pole pirtsutamiseks põhjust.

Kõigepealt sattusime hotelli aia taha, tühermaale viivasse umbtänavasse. Kõlab nagu ei võiks seal midagi huvitavat olla, kas pole? Aga meie leidsime… kaamelid! 😆 Muidugi ilmus samal hetkel, kui me neid pildistama asusime, kusagilt välja ka kaameliajaja ning kukkus meile viipama. Kas ta tahtis meile selgeks teha, et me ei tohi tema kaameleid ilma raha maksmata pildistada või andis ta meile märku, et võime ka sõitma minna, sellest ma aru ei saanudki. Lõime hoopis rollerile hääled sisse ja sõitsime õigesse kohta, hotelli ette.

Kohe kui olin seal rolleri ära parkinud, juhtus järgmine, täiesti sürrealistlik asi: meist trampis mööda üks kohalik, kellel palju mängukaameleid õlal. Ning otse loomulikult üritas ta neid meile maha ärida. 😆 Andsime märku, et pole huvitatud ning jäime vaatama, kuhu ta siis läheb. Läks otse selles suunas, kuhu meie GPS näitas. Ja lähemal uurimisel märkasime, et potentsiaalses nullpunktis istub veel seltskond kohalikke, kes nii meile kutsuvalt vehkisid. 😮

Selle peale otsustasime, et jätame siiski selle aarde sinnapaika ja lasime jalga. Hiljem Eestis Geocachingu lehelt logisid lugedes selgus, et tegelikult oleks võinud ka ostida – suure tõenäosusega olid need mehed kohalikud “turvamehed”, kes juba 20 aastat on seda pooleliolevat ehitist valvanud ning on sinna peidetud aardega kursis.

Järgmise aarde otsimiseks sõitsime Monastiri, ilusasse mereäärsesse linna. Juba aarde nimi (Monastir, Healthy, Beauty Spot) tõotas meeldivaid elamusi. Ja kuna tegemist on multi-aardega, siis oli selge, et elamused piirduvad rohkem kui ühe kohaga.

Esimene punkt oli ilusa vaatega rannakaljul. Alla randa, kus kohalikud ujumas käisid, viisid trepid. Randa me ei läinud, asusime hoopis väravate kaunistuseks olevaid delfiine kujutavaid reljeefe üle lugema. Sest seda numbrit oli meile vaja järgmise punkti koordinaatide väljaarvutamiseks. Palava päikese käes oli küll natuke raske peitja poolt püstitatud ülesandest aru saada, kuid lõpuks olid mul teise punkti koordinaadid käes.

Oma üllatuseks sattusime kohta, kus juba enne aardeotsingute alustamist aega veetsime – linna suurima mošee esisele väljakule. Seal oli meil vaja kokku lugeda ühe ehitise sambad. See võttis natuke rohkem aega, kui delfiinide kokkulugemine eelmises punktis, sest sambaid oli palju. 🙂 Kuid tegelikult saime ka sealt üsna kiiresti järgmise, lõpp-punkti koordinaadid kätte.

Mõnekilomeetrise sõidu järel hakkasid koordinaadid teest kõrvale näitama ja tuli välja kui kasulik oli rolleri rentimine – autoga poleks sinna ligi pääsenud. Rolleriga aga sõitsime teed piirava aia august sisse 😛 , rannakaljul kulgevale katteta teele ning sealt koordinaatide nullpunkti poole edasi. Kuid varsti selgus, et päris nulli me siiski ei saa – GPS näitas kaljust alla, umbes 200 metri kaugusel merre. 😮 Selge – midagi läks valesti. Samas olin kindel, et loendasin kõik õigesti.

Asusin uuesti ülesande teksti ning sinna sobitatud koordinaate võrdlema ning varsti leidsingi koha, kus vea tegin: kui sobitada kahekohaline koordinaat kolmekohalise muutuja asemele, siis lisab GPS puuduva numbri asemele nulli – nii sai vajalikust 10-st 100 (täiesti hüpoteetilised numbrid, ärge nende järgi Tuneesias seda aaret otsige! 😉 ) ja koordinaat näitaski vette. Parandasin 100 kujule 010 ning tulemus sai palju parem – GPS väitis, et aare on meist 15 meetri kaugusel.

Sirje tuvastas geomaantee – jah, ka kaktuste vahele võivad geopeiturid raja trampida! 😆 – ning tõmbas aardekarbi ühe okkalise isendi embusest välja.

Vahetasime aardes rännuputukaid. Kahjuks ei mahtunud üks Eestist kaasa võetud, USA päritolu rändur aardekarpi, kuid logisime ja pildistasime selle Tuneesias käimise siiski. Aardesse jätsime Soomest oma teekonda alustanud Muumitrollide tegelast kujutava Travel Bug’i, mille missioon oligi talveks soojale maale jõuda. Tõsi, Tuneesiasse see kauaks ei jäänud, üks järgmine geopeitur vedas selle Saksamaale. Samas on see praeguseks sealt omakorda Itaaliasse jõudnud. See kah soe maa. 🙂 Eestisse võtsime kaasa ühe Saksamaalt rändama pandud automudeli, kahjuks istub see siiani KuMu koodi aardes. Nojah, aga eks selle aarde mõistatuse lahendamine on raske pähkel ka ja seetõttu väga tihedat külastatavust pole.

Rõõm oli suur – esimene aardeleid väljaspool Euroopat, esimene aardeleid Aafrikas, sai kirja! 🙂

Advertisements

Kommentaarid»

1. sirje - 07.11.2008

Tegelikult oli hoopis nii, et mina leidsin geomaantee http://www.page.ee/1/tuneesia/slides/PICT2939.html ja aarde asukoha, aga mina ei olnud nõus kätt kaktuste vahele pistma ja aarde pidid sa ikka ise välja võtma ja pärast ka tagasi panema.

Aga enne seda leidsin ma sealt lähedalt veel ühe ilusa koha, kus oleks võinud aare olla http://www.page.ee/1/tuneesia/slides/PICT2938.html , aga seal oli hoopis linnupesa munadega http://www.page.ee/1/tuneesia/slides/PICT2937.html

Terve Tuneesia album on siin: http://www.page.ee/1/tuneesia


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: