jump to navigation

Eesti geopeiturite uskumatud seiklused Soomes 22.01.2009

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
trackback

Porvoo raudteejaamas

Avalõigus pean nüüd juba traditsiooniliselt nentima, et see blogi on unarusse jäänud ning postitused on üha harvemad ja ebaregulaarsemad. Tõenäoliselt nii jääbki, sest ma tõepoolest ei viitsi kirjutada. Palju huvitavam on midagi teha (kes teab, see teab).

Aga on mõned sündmused, mida tahan isegi tagantjärgi meenutada ning seepärast püüan vähemalt need kirja panna. Olgu siis kasvõi neljakuulise hilinemisega. 😛 Üheks selliseks on geopeituse sündmusaare ehk maakeeli öeldult geopeiturite kokkutulek Helsingi Dessant, mis toimub igal sügisel.

2008 aasta 13 septembri varahommikul, kell 8.00 lahkus laev vihmasest Tallinnast. Seikluseks läks juba laeval, sest vaevalt olime oma kodinad maha pannud, kui tuli hakata otsima Märti, et saada temalt vihje laeva peidetud aarde otsimiseks. Minul isiklikult läks juba Märdi leidmisega hulk aega ning vihje sain teada ühena viimastest. Ja vihje oli ka muidugi selline, et anna olla: “viienda ja kuuenda vahel”. 🙄 Umbes-täpselt sama hea vihje nagu minu lapsepõlve lemmikraamatus “Meisterdetehtiiv Blomkvist”, kus valged roosid andsid punastele roosidele Suurmõmmiku asukoha teada sõnadega: “otsige maa sisemusest”. :mrgreen: Igatahes võis mõne aja pärast näha geopeitureid kõikjal viienda ja kuuenda teki vahel “kaevamas”.

Mõne aja pärast aga hakkas saabuma vaikne lootusetus – tundus, et Helsingi juba terendab silmapiiril ja aare ei tulegi välja. 😦 Õnneks aga Märt siiski halastas ning andis järgmise vihje. Ma ei mäleta, mis see täpselt oli, kas defineeris ta täpselt teki, kuhu aare peidetud või vastas ta lõpuks küsimusele, kas aare on sees või väljas. Igatahes olime õige pea ahtritekil ning vaatasime ühe trepi viienda ja kuuenda astme vahele. Tõsi, mina ei märganud aaret isegi siis, sest ma ei viitsinud piisavalt kummarduda. Sirje oli see, kes elektrikarbiks maskeeritud aarde lõpuks leidis. 🙂 Rõõmu oli topelt – avastasime logiraamatust, et oleme teised leidjad. See tähendas seda, et saime Märdilt auhinnaks geomündi. 🙂

Soomes maabudes sai suund sedakorda mitte põhja, vaid hoopis ida poole seatud. Nimelt oli juba eelnevalt kokku lepitud, et otsime enne Hyvinkääle üritusele minemist sel korral aardeid Porvoos (möödunud aastal vaatasime näiteks Hämeenlinna).

Ilus oled, Soomemaa!Porvoos oli päris tore, kõigepealt imetlesime Soome kaunist loodust ühe linnalähedase kalju otsast, siis suundusime linna-aardeid vaatama. Midagi leidsime, midagi jäi ka leidmata. Aarete otsimise kõrvalt jõudsime loomulikult ka linna ennast vaadata – täitsa sümpaatne väikelinn. 🙂

Siiski sai mingi aja pärast sellest idüllist siiber ning asutasime endid põhja poole sõitma. Kusagil kiirteede peal tuli aga meelde, et kurat, ühe toreda mõistatusaarde koordinaadid said ju kodus välja nuputatud ja nüüd ununes Porvoos seda vaadata. Siiski ei hakanud me enam otsa ringi keerama ja nagu tagantjärele kuulsin, oli hoolimata vingest mõistatusest aarde enda asukoht mittemidagiütlev. Juhtub. 😐

Et tüdrukud tagaistmel rahutuks ei muutuks, otsisime ka teel ühe aarde, lihtsalt GPS-ist täppi vaadates. Sest Soomes on neid geopeituse aardeid just kiirteede ümbruses nagu seeni peale vihma – iga mõne kilomeetri tagant mõni. Kahjuks enamasti sellised mittemidagiütlevad lambikad. 😦 Nagu ka see Landbo aare. Mis muuseas peitja arvates on unikaalne sellepärast, et aarde lähedal on palju erinevaid maju… 😆 Seda ma kohapeal muidugi ei teadnud, aga kui ma aarde kirjeldust hiljem kodus lugesin, pidin naeru pärast toolilt maha kukkuma – loomulikult võib soomlaste jaoks äge olla, kui ühte külla on lubatud erinevas stiilis maju ehitada – tavaliselt on neil ju tõesti ühes külas vaid ühesugused hooned… 😯

Aga tagasi peasündmuse, Helsingi Dessandi juurde. Juba Eestis oli teada, et sündmus toimub sel korral mitte Eesti geopeiturite suure sõbra Esko juures kodus – sest juba eelmisel aastal ööbisid Eestist kohale sõitnud ruumipuuduses Esko köögis laua all, naabrite hoovides ja garaažides ning mujal põnevates kohtades 😀 – vaid Hyvinkää linnale kuuluvas matkakeskuses. Suur oli aga minu üllatus, kui minu teejuht Soome teedel, Garmin Mobile XT, mulle Hyvinkää lähedase kiirtee ristmikul teatas, et oled kohal. 😮 Või noh, mitte päris kohal, vaid nii paarisaja meetri kaugusel. Olin väga üllatunud, et kuidas saab lubatud järvega matkakeskus kiirtee kõrval olla?! Aga noh, tehnika teatavasti ei valeta ja nii tegin ma vähemalt paar-kolm tiiru ümber oletatava nullpunkti, püüdes autoga matkakeskuse parklasse saada… Kui see aga ei õnnestunud, tegin lõpuks vihase kõne ürituse korraldanud Märdile, et teada saada, mis urkasse ta meid majutanud on?! Märt oli vana rahu ise ja teatas, et autoga kohale ei saagi, võtku ma aga kõik oma seitse asja ja mingu mööda jalgrada kohale. 😯 Ausalt öeldes läksin veel vihasemaks – emotsioon on siiani meeles! 🙂 Igaks juhuks otsustasin siiski magamiskotid-toidud autosse jätta ja niisama luurata, mis seal koordinaatide nullis ikkagi on. Loomulikult ei olnud kiirtee pealsel jalakäijate sillal matkakeskust! 😀 Seal oli hoopis silla külge kinnitatud toru, mille sees olid juhised matkakeskusesse kohalejõudmiseks! 😆 Mina ise olin hoopis loll ja polnud aardekirjeldusest lugenud, et kohalejõudmisega käib kaasas ka väike mõistatamine. 😳

Hirvesambla aare - peidetud ilma samblata!Edasi läks kõik palju libedamalt. Kohale jõudes leidsime eest Esko ja ühe väga sõnaahtra Soome geopeituri. Sisuliselt meiega samaaegselt saabus ka Eesti “esigeopeitur” Miki. Tegevuse leidmiseks otsustasime lähimaid aardeid otsima minna. Sellest käigust jäi peamiselt meelde Miki sõidustiil, mis oli selline, et isegi esiistmel istudes läks mul süda kergelt pahaks. :mrgreen: Ok, tegelikult jäi meelde ka üks metsaare ja seda just oma peitmisviisi pärast – Eesti geopeiturid, võtke eeskuju! – ei mingit sammalt ja sodi karbil maskeeringuks, vaid lihtsalt katmata karp puhkekoha lähedal kivide vahel. Loogililne, sest tegelikult kes see ikka seda geopeituse aaret seal metsa sees rüüstama hakkab.

Lisaks sellele aarele otsisin üles juba varem välja arvutatud Tyhjä… (Eesti Tühi aarde vanema vend). Väga äge teostus! 😎 Tõsi, ise oleksin veelgi kurjema mõistatuse teinud, aga noh, loomulikult on mul hea tagantjärgi head ideed veelgi paremaks timmida, aga katsu sa seda nullist välja mõelda. 😛

MatkakeskusesKui aardejahilt sündmusaarde toimumispaika tagasi jõudsime, siis oli rahvast juba rohkem kohal ning pidu hakkas tuure üles võtma. Et kulmineeruda teadagi millega – traditsioonilise ööaarde otsinguga. Samas oli see ka traditsioonilisest erinev – kui eelmistel Helsingi Dessantidel on ööaardeks olnud lihtsalt mõni lähedalolev aare, mida siis üheskoos ööpimeduses otsitakse, siis sel korral oli Esko spetsiaalse, mitmepunktilise multi-mõistatusaarde teinud. Tagantjärgigi tore meenutada!

Algus läks lihtsalt, esimeses punktis oli puu otsas üks Nokia telefon, mille SMS-i olid salvestatud järgmise punkti koordinaadid. Järgmises punktis aga oli vaid üks kivi, millel noolekesed ning hulk seda uurivaid geopeitureid. Mingi aja pärast märkasin, et pool seltskonda on ära kadunud. Ju nad siis leidsid mingi juhtlõnga, mõtlesin. Õnneks meie oma tiimis “reetureid” ei olnud ning algusest peale koos püsinud ning hiljem “driimtiimiks” ristitud seltskond otsis truult edasi. Kuna ma äkki ühel hetkel taipasin, et kivile kleebitud helkurnoolekesed näitavad tegelikult suunda… järgmiste helkuriteni, mis olid puude otsas! 🙂 Siis läks ralliks – pimedas ja otse. Isegi ronisin mingist kaljust alla, hiljutist jalaluumurdu trotsides. 😮

Selle raja lõppu jõudsime… noh, ütleme, et mõne… pakiveini pärast. 😆 Vahepeal ei seletanud silm päris hästi järgmisi helkureid ja üldse oli pidevalt lõbus. 😉 Õnneks ei saanud kogu fun veel sellega otsa – viimaste helkurite juurest leidsime GPS-i lõppaarde koordinaatidega ja teekond sinna oli vähemalt sama meldejääv, kui kõik eelnev. 🙂

Nimelt, ükskõik kust poolt üritasime, lõppesid kõik meie katsed “nulli” jõuda, vees. Kas jões või järves, sellest ei saanud alati arugi. Olukorra lahendamiseks laenasime ühe paadi, mille ühest järjekordsest tupikust leidsime. Aerudega varustatult ning heaoluühiskonnale kohaselt lukustamata. Etteruttavalt olgu öeldud, et otse loomulikult tõime me selle paadi sinna samasse hiljem tagasi.

Alles paadis taipasime, miks me enne kogu aeg vette sattusime – sest lõpp-aare oligi vette peidetud. 😆 Ja oh seda õnne, kui avastasime, et lõpp-aardes on muidu geopeituse aaretes keelatud kraam – õlu ja longero. 🙂 Ja isegi see, et ühest ööpimeduse varjus lähedale triivinud paadist meid vigases soome keeles paadivarguses süüdistati, ei kahandanud meie rõõmu. 😉

Kalapüük golfiväljakute vahelJärgmise päeva hommikul läksin järvele kala püüdma, et tagasisõiduks värske olla. Kusjuures isegi näkkas – sain oma elu esimese särje, pühapäevakalamees nagu ma olen. 🙂 Samas tuleb tunnistada, et see särg on veel siiani mul sügavkülmas ja söömata. Pühapäevakokk nagu ma olen… 😳

Tagasisõidupäeva märkimisväärseima sündmuse saab pealkirjastada kui maailma lühema anekdoodi: geopeitur eksis ära. 😆 Jah, nii juhtuski, kui läksime üht Soome metsades peituva “kindluse” juures asuvat aaret otsima. Kuna me ei leidnud sinna normaalset lähenemisteed, siis sõitsime täpselt nii kaua mööda kitsaid metsavaheteid, kuni jõudsime lukustatud tõkkepuuni ning otsustasime sealt viimase kilomeetri jala minna. Tüdrukud plaanisid algul kaasa tulla, kuid peale esimest paarisadat meetrit hakkas neil külm ja nad otsutasid autosse mängima jääda. Meie Sirjega kõndisime nii kaua mööda teid, kui saime ning edasi läksime otse. Leidsime maailma kõige suurema geokuhja alt aarde ja hakkasime tagasi tulema.

Maailma suurim GeoKuhi(tm)Ja vaat siis hakkas juhtuma. Jõudsime küll kaljudelt alla tuttavale raiesmikule, kuid sealt edasi metsavaheteele enam mitte. Ühelt poolt üritades tuli soo vastu, mida seal meie arvates ennist polnud ja teiselt poolt väga võõras mets. 😮 Ning otse loomulikult polnud ma auto koordinaate GPS-i salvestanud, samuti oli ka trackback funktsioon aktiveerimata nii et ka oma “jälje” järgi tagasiminemine oli võimatu. 😯 Kaalusime variante. Minu peast käisid läbi ka seesugune, et helistan hädaabi numbril 110 ning annan teada et olen geopeitur Eestist, koordinaatidel need-ja-need, saatke kopter õhku ja öelge, kus pool sinine auto on. 😆

Hädast pääsesime aga siis, kui mul paanikahoogude 😉 vahel meelde tuli, et mul on tegelikult selle lukustatud tõkkepuu koordinaadid ikkagi olemas – aardekirjelduses oli see koht ära märgitud kui waypoint nimega NO WAY… Tõepoolest, ainult Eesti geopeitur valib sellise lähenemistee… 😆 Igatahes lõpp hea, kõik hea – kui pärast pea tunniajast äraolekut autoni jõudsime, vaatasid tüdrukud meid imestunult, kui küsisime, et ega nad ei muretsenud. “Ei,” kõlas vastus. “Miks te nii kiiresti tagasi tulite, meil jäi mäng pooleli!” 🙂

Sellest innustust saanud, otsisime tagasiteel veel aardeid. Nendest millest leidsime, eelmisega võrreldes nii eredat mälestust ei jäänud, et eraldi kirja panna tasuks. Küll aga on kahju ühest mitteleidmisest. Ma räägin maailma kõige minimalistlikuma kirjeldusega mõistatusaardest, mille nimeks ja kirjelduseks on vaid üks ülakoma. Aretasin kohapeal küll kõikvõimalikke raketiteooriaid, kuid kasu polnud neist tühjagi. 😕 Ettepanek kõigile Eesti geopeituritele – võtame selle järgmisel Helsingi Dessandil koos ette ja teeme kirvemeetodil ära?! 😎

Tõepoolest, järgmise Helsingi Desssandini jääb täna juba natuke vähem kui 8 kuud – selle ajaga ei jõua lastki teha :razz:, mis seal siis veel mõtlemisest ja õigete lahenduste leidmisest rääkida. 😉

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: