jump to navigation

Frank Herbert “Düüni lapsed” 04.03.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Sain hakkama tõelise eneseületusega ning lõpetasin Frank Herberti “Düüni” seeria kolmanda raamatu, “Düüni lapsed”. Et lugemiseks kulus umbes-täpselt 347 päeva ja raamatus on 417 tekstiga täidetud lehekülge, siis teeb see keskmiseks lugemiskiiruseks “tervelt” 1,2 lehekülge päevas… 😯 Miks ja kuidas? Sellest kirjutangi.

Peamiseks põhjuseks oli see, et saaga teine osa, “Düüni messias”, jättis mulle niivõrd halva mulje, et peale seda veel ühe “Düüni” lugemine tundus enese vägistamisena… Kui viisakuse piiridesse jäävat väljendit kasutada. 😡

Kuid enne arvustuse juurde liikumist pisut raamatu sisust, sest ilmselt pole just palju inimesi, kes on viitsinud end sellest “tellisest” läbi närida. Ning kuna ma kavatsen end selle sarjaga edasi piinata, kuid mitte kohe, siis on sisu kirja panemine hea ka minu enese mälu värskena hoidmiseks.

Romaanis on toimunud peategelaste vahetus — eelmisest kahest osast tuntud Paul Atreidese on välja vahetanud tema kaksikutest lapsed, Ghanima ja Leto, sest Paul ise sai teise osa lõpus surma. Paraku on juba esimesest korrast, kui kõrbest ilmub salapärane Jutlustaja, selge, et tema ongi kadunud Paul Muad’dib. Siiski jääb talle mängida vaid kõrvalosa ning tegevus keerleb kaksikute toimetamiste ümber.

Raamatu esimeses pooles ei juhtu suurt midagi. Planeeritakse vandenõud kaksikutest troonipärijate tapmiseks, et sokutada pukki Pauli poolt kukutatud imperaatori Shaddam IV lapselaps, Corrinode koja prints Farad’n. Siiski ei keskendu autor mitte niivõrd kaugel Salusa Teisel resideeruvate vandenõulaste tegevuse kirjeldamisele vaid Arrakisel toimuvale, kus kaksikud omandavad üha uusi võimeid. Nagu ka nende regendist tädi Alia…

Aga peale seda, kui mõrvakatse ebaõnnestub, hakkab juhtuma: end vangi andnud, kuid hiljem põgenenud Leto moondub millekski enneolematuks — inimese ja liivaussi vastsete omapäraseks sümbioosiks. Ning tõuseb romaani lõpuks impeeriumi troonile, kuhu ta kavatseb jääda kauaks. Väga kauaks.

Peale viimase  lehekülje lõpetamist olin segaduses: kuidas hinnata romaani, mille esimene pool on kirjutatud niivõrd halvasti, et 10 kuu jooksul sain suure surmaga 200 lehekülge loetud ning raamatu lugemine tundus mitte lõbu vaid kohustusena; ja mille teise poole lugemine võttis 5 korda vähem aega (samas sellise mahu kohta ikkagi palju!) ning kus autor suutis isegi üllatada?

Kogu tegevus venis metsikult ja minu meelest põhjuseta. Kui lugeja just päris idioot pole, siis saab ta kohe aru, kuhu ja kelle pihta atentaadiplaanid on suunatud. Samuti on kohe selge, et Jutlustaja on seebiooperliku võttega surnust ellu äratatud Paul Muad’dib — milleks siis veel selle lõpliku väljaütlemisega romaani viimaste lehekülgedeni venitada? 👿

Taaskord häirisid mind tohutult Herberti loodud tegelaste dialoogid: mõistukõne ajas mõistukõnet taga ja üks “sügavmõtteline” tarkusetera järgnes teisele. Huvitav, kas autor ise ikka käis kogu oma loomingust üle ning tabas seda suurt ja sügavat filosoofiat? 🙄

Autor oli sisse toonud väga palju uusi keerdkäike seoses tegelaste sisesmiste “eelmiste eludega” nende teadvuses istuvate eelisade teadvustega. Skeptik minus küsib, et huvitav küll miks romaani eelmistes osades sellest võimest mitte õhkugi ei mainita, nüüd aga peavad järsku nii Alia kui ka kaksikud tundidepikkuseid sisemisi dialooge kõigi oma esiisadega, Agamemnonini välja? 😕 Ning ka Bene Gesserit paistab sellest võimalusest vägagi teadlik olevat. Odav trikk. 😐

Üldiselt hakkas mulle “Düüni laste” lugemise käigus üha enam kummitama sarnasus Asimovi “Asumi” saagaga: samasugune inimkonda ees ootav katsumus, samasugune üks “päästja”, võõrrassideta universum jne. Ainult et see kõik on kirja pandud sellises mütoloogilises võtmes ja niisuguseid müstilisi jõude mängu tuues, et mina ei saanud enam aru, kas ma loen science fiction‘it või fantasy‘t. 😦 Eelistaksin esimest.

Samas pole romaan läbinisti halb, nagu eelpool kirjapandu põhjal ehk näida võib. Asi läks huvitavaks peale seda, kui kaksikute teed lahku läksid ning see igavene heietamine action‘iga asendus.

Leto sümbioos liivaforellidega ning selle tagajärjed oli päris huvitav lahendus. 😎 Esmalt tundus see küll natuke naiivse ja väheusutavana, kuid peale väikest järelemõtlemist leidsin, et käib kah. Tõepoolest, kuigi fremeni lapsed olid sajandeid liivaforellidega elava kinda mängu mänginud, oli Leto autori põhjenduste kohaselt eriline: tema organism sisaldas rohkem vürtsi kui kellegi teise oma, samuti oli tal tänu Bene Gesseriti koolitusele võime oma keha keemilist koostist muuta ning oma uue “naha” hülgamisreaktsiooni vältida.

Ning otse loomulikult olid enamaltjaolt väga head ka peatükkide alguses olevad motod. Sageli paremad, kui peatükid ise. 😈 Parimad neist toon siinkohal täies mahus ära:

Hea valitsus ei toetu kunagi seadustele vaid valisejate isikuomadustele. Valitsemisaparaat allub alati seda aparatuuri juhtiva isiku tahtele. Seega on valitsemise puhul kõige tähtsamaks probleemiks meetod, millega valitsejaid valida.

Valitsused, mis püsivad, kalduvad alati võtma aristokraatlikke vorme. Ajaloost pole teada ühtegi valitsust, mis seda teed ei läheks. Mida enam areneb aristokraatia, seda enam toimib valitsus vaid valitseva klassi huvides — olgu selleks siis kuninglik suguvõsa, finantsimpeeriumide oligarhid või end läbipääsmatute takistustega ümritsenud bürokraatia.

Kõigi ühiskonda formeerivate jõudude puhul võib täheldada tendentsi saavutada ja säilitada võimu sõnade abil. Šamaanidest preestriteni ning bürokraatideni on see ikka üks ja seesama. Valitsev elanikkond tuleb panna tunnustama võimu väljendeid kui reaalseid asju — et nad ei eristaks enam sümbolite süsteemi reaalsest universumist. Sellise võimustruktuuri säilitamiseks hoitakse mõned sümbolid väljaspool üldise arusaamise piire — näiteks sümbolid, millega tähistatakse majanduslikke manipulatsioone või millega kohalikes oludes määratletakse tervet mõistust. Selliste salastatud sümbolite kasutamine viib fragmentaarse oskuskeele tekkimiseni, mille kasutajad demonstreerivad, et neil on teatud määral võimu. Tundes jõustruktuuride sellist omadust, peavad impeeriumi julgeolekujõud suhtuma väga valvsalt oskuskeele tekkimisse.

See viimane mõttetera meeldis Manjanale lausa niivõrd, et ta tsiteeris seda ka oma blogis. Ja arvake, keda üks kommentaator autoriks pakkus? Michel Foucault’d, suurt prantsuse mõtlejat. Tase, Herbert! 🙂

Lõpetuseks tagasi ülevalpool küsitud küsimuse juurde: kuidas niivõrd vastuolulist romaani hinnata? Alguses olin veendunud, et isegi “kaks” on liiga palju. 👿 Kuid kuna lõpuosa oli enam-vähem loetav ja kohati isegi huvitav, siis jäi Ulmekirjanudse BAAS-is lõplikuks hindeks “kolm”. Loodetavasti ei teinud ma niivõrd helde hindega  liiga kõigile teistele kirjanikele, kelle palju paremaid teoseid ma baasis koolipoisi hindega hinnanud olen.

Advertisements

Kommentaarid»

1. Ulmeguru - 04.03.2009

Hindamisest BAASis …
Arukas on siiski kasutada autoriskaalat, sest muidu on nii, et Strugatskid saavad peaagu alati viie (või siis nelja) ning mõni teine autor üle kahe ei saa kunagi … selles mõttes on absoluutskaala jama, et mõnikord on see vähevõimekas autor võibolla end nõnda ületanud, et…

2. Frank Herbert « Stalkerid - 07.08.2012

[…] Jõesaar, A. Frank Herbert “Düüni lapsed” // https://mrcostello.wordpress.com/2009/03/04/frank-herbert-duuni-lapsed/ […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: