jump to navigation

Andri Riid ja Raul Sulbi “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” 01.05.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , ,
trackback

Meelis Krošetskini kaanekujundus

Aprillikuu jooksul olen siin blogis arvustanud ulmejutte Andri Riidi ja Raul Sulbi koostatud kogumikust “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud”. Nüüd, kus viimane lugu loetud, on aeg kokkuvõtteks.

Esmalt kordan veelkord üle, et varem teadsin Poul Andersoni nime vaid nõukogudeajal ilmunud antoloogiast “Lilled Algernonile”. Samas pean tunnistama, et ega mulle praegu küll ette ei löö, millest see tema seal avaldatud jutt “Kõige pikem merereis” rääkis. 😳 Seega olin nagu puhas leht, kui “Taevarahva” ostsin.

Koostajad on kogumiku kaante vahele otsinud lugusid minu lemmikžanrist — teaduslik fantastika on see osa ulmest, mida ma pea tingimusteta loen, olgu siis tegu halva või hea sci-fi‘ga. Seega esimene punkt juba ainuüksi sellise stiilipuhtuse eest!

Kuna arvustasin kõiki jutte eraldi, siis pole mul raske statistikat teha. Nii saangi tagasivaates meeldiva üllatusena tõdeda, et “Taevarahvas” on ka väga tugev kogumik — kolmeteistkümnest jutust tervelt pooled (kuus) lugu meeldisid mulle niivõrd, et hindasin neid Ulmekirjanduse BAAS-is kõrgeima hindega.  Selle eest teine punkt!

Terves kogumikus polnud ühtegi lugu, millele oleksin pidanud “ühe” või “kahe” panema: mis tähendab siis vastavalt seda, et kõik lood, ka need kolm, millele “kolme” panin, on väärt veelkord üle lugemist. Seega nõustun täielikult Andres Septeri arvamusega BAAS-is, et sellele raamatule kulutatud 200 krooni on väärt investeering. Küüniliselt: see on ju umbes 1 euro jutu eest. Jumala eest, mida selle raha eest tänapäeval üldse saab?! Ma tean! Kolmanda punkti! 😆 See kogumik on enam kui taskukohase hinnaga, ilmselt eelkõige seetõttu, et tegu on pehmekaanelise väljaandega. Lõpuks!

Kogumikke arvustades olen ikka välja toonud enim- ja vähemmeeldinud lood. Pean tunnistama, et päris raske oli parimat juttu valida, sest kõik “viie” väärilised on ühtviisi head. Aga kui tuleb, siis tuleb: “Mu kõrgeim siht” vaimustas mind kõige enam. Esikolmikusse mahuksid kindlasti veel ka “Täideläinud saatus” ja “Sam Hall”. Ja neid lugusid, mis mulle ei meeldinud, selles kogumikus õigupoolest polnudki. Siit tuleb neljas punkt!

Kui nüüd millegi üle üldse viriseda, siis mõnede juttude tõlkekvaliteet jättis natuke soovida. No näiteks mina ei tõlgiks detective‘i detektiiviks, kui kontekstist on arusaadav, et tegemist on politseiuurijaga. Ja korrektorit oleks võinud kasutada — päris mitmes kohas oli lihtlabaseid trükivigu: sõnalõppe puudu või sõnakordusi.

Kokkuvõtteks: Poul Andersoni autorikogumik täitis järjekordse suure tühimiku emakeelses ulmeruumis. Koostajate poolt tehtud lugude valikuga (ja selle valiku põhjendustega saatesõnas) olen ma 100% nõus. Tahaks veel loota, et tulevikus ka mõni sari, millest selle kogumiku kaudu meki suhu sai, eesti keeles tervikuna ilmub. Olgu selleks siis “Operation Otherworld”, “The Psycotechnic League”, “Maurai”, “Kith”, “The History of Rustum” või “Afterlife of Bailey”. Igatahes on tegemist kogumikuga, mille väärtus on suurem, kui selles sisalduvate üksikute juttude aritmeetiline keskmine. Selle eest ka viimane ja viies punkt!

Advertisements

Kommentaarid»

1. Poul Anderson | Stalkerid - 12.06.2013

[…] Jõesaar, A. Andri Riid ja Raul Sulbi “Taevarahvas: Poul Andersoni parimad jutud” // https://mrcostello.wordpress.com/2009/05/01/andri-riid-ja-raul-sulbi-taevarahvas-poul-andersoni-parim… […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: