jump to navigation

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
trackback

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Advertisements

Kommentaarid»

1. Arvi N. - 23.08.2009

Idee läti ulme antoloogiast on huvitav aga teostamatu. Nimelt on Sarabeuse trükiarvud nii väikesed, et tõlki pole võimalik palgata. Sellepärast saan avaldada raamatuid keeltest, mida ise valdan (vene, soome, inglise ja võib-olla tulevikus ka saksa, on üksjagu roostes). Kaudtõlgete peale pole läinud, kuid ka see ei aitaks lätlasi: ühtegi keelde pole tõlgitud piisavalt palju läti ulmejutte.

Aga Su arvamusi tõlgitud juttudest on hea meel lugeda,

Arvi

2. Oudekki - 23.08.2009

Isegi kolme keelde kokku pole tõlgitud piisavalt Läti ulmet? Kuidas on venekeelse Läti ulmega?

3. Arvi N. - 23.08.2009

Suurtesse keeltesse on isegi teiste küllalt suurte keelte tõlkimine haruldane. Näiteks pole ühtegi itaalia ulme antoloogiat tõlgitud inglise keelde (saksa keeles üks on), võib-olla on üks tõlgitud prantsuse keelde (pole õnnestunud selgitada). Hea on olukord soomlastel, kus ajakiri PORTTI on avaldanud 48 itaalia ulmenovelli (kokku ca 800-1000 lk). Sealt saaks kokku ca 300 lk paksu hea antoloogia.

Jaapani ulmest on kaks antoloogiat vene keeles ja kaks inglise keeles, soome ja saksa keeles ei ühtegi. Neis neljas antoloogias on kattuvaid jutte küllaltki palju, nii et jutte on tegelikult 600-700 lk jagu. Osa on vananenud, osa ei vasta ei minu ega ilmselt ühegi lääne ulmetraditsiooni hindava lugeja maitsele. Häid ja vastuvõetavaid jutte saaks ca 120-150 lk jagu. Nii et suur keel, aga vähe tõlgitud.

Ka sakslasi tõlgitakse vähe, vast kõige parem on lugu austria üksikautor Herbert W. Frankega, keda on vene keelde päris mitme raamatu jagu tõlgitud. Soome keelde on viimase paarikümne aasta jooksul tõlgitud vaid üks ulmenovell (Holbeini oma Portti’s). Inglise keelde on eri sigrimigri antoloogiatesse jõudnud päris mitu saksa ulmenovelli (kaasa arvatud üks Jeschke väga hea). Tegelikult pole ma saksa ulmet põhjalikult uurinud, järsku on 50-70. aastatel mõni antoloogiagi inglise keelde tõlgitud.

Kõigist neist asjadest oskaks aga parima ülevaate anda Ulmeguru Jürka.

Arvi

Sellepärast pole mul usku sellesse, et lätlasi oleks suurtesse keeltesse tõlgitud (pole muide eestlasigi!)

4. sirje - 24.08.2009

aga itaalia ulme kogumik on ju päris hea mõte 🙂 oudekki on võib-olla nõus mõne oma lemmikloo isegi tasuta tõlkima?

5. Arvi N. - 24.08.2009

Elame, näeme. Veeretan juba pikalt sellesuunalisi mõtteid. Väikese kirjastusena eelistaksin kolme maa ühisantoloogiat: itaalia, jaapani ja saksa 🙂 Saaks ühe aastaga tutvustada eesti lugejale kolme peaaegu uut tundmatut ulmekultuuri! Näiteks igast keelest neli kirjanikku. Korralikku ülevaadet see küll ei annaks, ent võimaldab mingi aimduse saada. Aga järgmisel aastal tuleb siiski Bulõtchovi kogumik (ka Gene Wolfe’i kogumiku “Best of…” juttude toortõlked on tehtud).

Arvi

6. Oudekki - 26.08.2009

Noh, ma arvan, et angloameerika lugejale itaalia ulme eriti ei sobi ka, pole sedasorti – ega ma isegi Itaalia ulmet suuremat ei hinda, siinne yhiskonnakriitika leiab tavaliselt pigem (neo)realismivàljundi, seega andekaid kirjutaid ulme nii ei paelu ka. Samas mòned autorid ikka leiab. Alternatiivajalugu ka kirjutatakse mònevòrra, aga tàpselt sellisel piiril, et ma pole kindel, kas saab ulmeks nimetada.

Aga kui juba saja rahva ulmelugusid vàlja anda, siis tegelikult oleks minu arvates siiski lahedam, kui oleks raamatukaupa. Seega, pòhimòtteliselt vòin mingeid autoreid ja lugusid kindlasti soovitada, kui Itaalia osas làheb tegemiseks, et oleks need, keda pòhiliselt tuntakse ja kes on iseloomulikud. Tegelikult on teoreetiliselt sellisele kogumikule vòimalik ka natuke toetust leida. Samuti arvan, et Jaapani saatkonna kultuuriesindus Tallinnas vòiks olla huvitatud Jaapani ulme kogumiku vàljaandmise toetamisest.

(aga Làti osas ma pigem ikkagi panustaks sellele, et àkki on vene keelde tòlgitud)

7. Arvi N. - 26.08.2009

Olen kärsitu inimene. Kaustas on ca 10 valmis kogumiku ja antoloogia sisukorrad. Mõte, et kulutan aasta itaalia, aasta jaapani ja aasta saksa ulme antoloogiatele ning lükkan kõik muud põnevad raamatud kaugesse tulevikku, mulle eriti ei meeldi. Kuna läti ulmest ei tea ma midagi, siis ei kavatsegi oma nappi aega kulutada võimalike väheste tõlgete jahtimisele. Et saada üks korralik antoloogia, peab olema käsutuses vähemalt 1000 lk jagu teksti, siis on mida sõeluda. Soome ulmest olin lugenud paar-kolm tuhat lk, kuid siiski on tulemus vaid natuke üle keskpärase.

Itaalia ulmest olen sõelunud ca 60 jutu hulgast ja sõelale on jäänud järgmised:

1) Lino Aldani “Quo vadis, Francesco?” (1987). Aldani on n-ö “must be” autor, sest sellist kaalu ja tähtsust pole ühelgi teisel itaalia zhanripuhtal ulmekirjanikul (arvesse ei lähe Italo Calvino, Umberto Eco, Buzzati jne).
2) Daniela Piegai “Storia per un bambino perduta” (1989). Piegai on kunstnik ja itaalia ulme “Grand old lady”. Jutt ise sai Premio Italia, kui selle aasta parim itaalia ülmejutt.
3) Adalberto Cersosimo “La ballata di Tirivel” (1984). Fantasy-jutt, mis sai Premio Italia.
4) Donato Altomare “Conan l’Eterno” (1995). Fantasy-lugu, mis pälvis samuti Premio Italia.

Häid lugsid oleks veel 4-5, kuid otsus neljast autorist ei jäta palju mänguruumi. Jaapani ja saksa ulme valikuid ei hakka esitama, sest antoloogia on siiski küllalt kauge tuleviku kavatsus.

Arvi


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: