jump to navigation

Bruce Sterling “Roosämblik” 12.09.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Ämblikuvõrk

Kui eelmine arvustatud lühijutt Bruce Sterlingi 2008 aastal eesti keeles ilmunud autorikogumikust “Skismaatriks +” kirjeldas lõhenenud inimkonna vormijate kildkonna liikmete tegemisi, siis “Roosämbliku” peategelaseks on mehhanistide fraktsiooni liige. Aeg, millal juttude sündmused toimuvad, on enam-vähem sama — mitte nii väga kauge tulevik, 23 sajandi teine pool.

Kuid jällegi, need faktid ütlevad midagi vaid inimesele, kes on juttudele taustaks olevat romaani lugenud. Samas pole need enamaltjaoult vajalikud, sest nagu “Sülem”, on ka “Roosämblik” täiesti iseseisev jutt.

Aga sisust. Tegevuskohaks on Päikesesüsteemi ääreala, Uraani rõngaste piirkond. Seal elab oma orbitaaljaamas erakuelu 200-aastane naismehhanist. Hoiab endal hinge sees, korjab rõngaste tolmust vajalikke tooraineid ja võitleb piraatidega. Muu hulgas on ta leidnud ühe bussisuuruse (iseenesest tobe võrdlus, sest vaevalt need Maast lahku löönud tulevikuinimesed teaksid, mis buss on…) toorjuveeli, mida ta üritab inimkonnaga kaubitsevale tulnukrassile maha parseldada. Tulnukad pakuvad talle enneolematuid koguseid energiat, seda universaalset intergalaktilist valuutat, kuid Roosämblik keeldub — tal pole vaja midagi, mida tal vaja pole. 🙂

Kauplemise käigus ronib Roosämbliku pähe üks neist elusolenditest, kes lisaks temale orbitaaljaamas pesitsevad — hiigelsuur värviline prussakas. Ja investorid saavad idee vahetuskauba osas. Nad pakuvad mehhanistile üht lemmiklooma, oma kapteni maskotti nagu nad seda kutsuvad. Ning lugeja imestuseks tehing sünnibki. Tõsi, klausliga, et kui kaup ei meeldi, saab selle mõne aja pärast tagastada. Siiski, mõnes mõttes oli selline lahendus ka ootuspärane, sest eelnevalt kirjeldas autor üsnagi värvikalt, kuidas erak oma emotsioone ja üksindust rahustitega leevendab.

Tulnukad lahkuvad ja Roosämblik jääb oma uue lemmikloomaga kahekesi. Kui prussakad välja arvata, muidugi. 😛 Mõne aja pärast selgub, et lemmikloom pole sugugi tavaline elukas, vaid on ilmselt vanem, kui selle kinkinud tulnukrass ise…

Ühesõnaga, lugu tõotab huvitavaks pöörata. Paraku seda siiski ei juhtu, sest lõpplahendus on minu meelest üsnagi banaalne. Mis on tõrvatilgaks meepotis, kuid ei riku seda head, ühe hingetõmbega läbi loetud juttu siiski. Nii, et Ulmekirjanduse BAAS-i hindeks “neli”.

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: