jump to navigation

Kir Bulõtšov “Mäekuru” 25.02.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Ulmekogumiku “Perpendikulaarne maailm” tagakaanel on kirjas, et Kir Bulõtšov on vene ulme klassik. Kahtlemata see ka nii on, kuid paraku olen mina tema tekstidega väga vähe kokku puutunud. Paar arvustust panin kunagisel kirjutamise kõrgperioodil kirja ka siiasamasse blogisse. Lisaks neile olen lugenud ka juttu “Rajoonivõistlused doomino” antoloogiast “Munk maailma äärel”. Tuleb tunnistada, et kuna need jutud mulle erilist muljet ei avaldanud, siis ei kiirustanud ma ka kirjastus Skarabeuse poolt 2010 aastal väljaantud autorikogumikku lugema ning eelmise aasta “Stalkeri” hääletusel jäid seal avaldatud juttudel minu hääled saamata. 😳 Kuid ka ilma minu häälteta leidis kogumik äramärkimist ning esilugu, “Mäekuru” võitis parima tõlkejutu auhinna.

Nii pidingi peale selle 100 leheküljelise lühiromaani lõpetamist kahetsusega nentima, et oleks võinud seda ikka varem lugeda. Nimelt on tegemist hea klassikalise kosmosejutuga, millistega olen oma lapsepõlvest harjunud. Muidugi – lugu on kirjutatud aastal 1980.

Kuid ärgem rutakem ette, kõigest järjekorras. Tuleb tunnistada, et jutu algus polnud just kõige kaasahaaravam. Kaua sa ikka viitsid lugeda mingite inimeste raskest elust väikeses külas. Olgugi, et kohe esimestest lehekülgedest peale on selge, et küla ei asu Maal ning inimesed, kes seal elavad, on tuleviku robinsonid.

Lugu hakkas minuga aga rohkem kõnelema sellest hetkest peale, kui külast saadetakse teele ekspeditsioon mäekuru poole, kus aastate eest oli hädamaandumise teinud kosmoselaev, millelt asunikud pärinevadki. Ka alguses silme eest kirjuks võtnud tegelastering tõmbub koomale ning edaspidi jälgib lugeja vaid kolme mehe ning ühe naise rasket teekonda eesmärgi poole. Loomulikult ei puudu edasiste seikluste kirjeldustest kokkupuuted kohaliku vaenuliku floora ja faunaga ning ka peategelaste rollid kirjutatakse lahti. Retke käigus kantakse kaotusi, kuid erinevalt eelmistest ekspeditsioonidest, mis eesmärgini ei jõudnudki, saabuvad kolm kunagiste kosmonautide järeltulijat mahajäetud kosmoselaevani.

Kui lühiromaani algus on igavavõitu, kuid keskpaik kaasahaarav, siis lõpp, viimased peatükid kosmoselaevaga tutvumisest, lausa nauding. Ühtlasi selgub selle käigus ka loo moraal. Ja et jutul otsest puänti pole, panen selle ka siinkohal kirja. Nimelt on kogu loo mõte näidata, kui kiirelt degenereerub inimpopulatsioon keskkonna mõjul. Kui tuleb pidevalt muretseda ninaesise ja toasooja pärast, siis võib ühe inimpõlvega kaduda kirjaoskus ning teadmiste puudusest tekkinud tühimik täidetakse ebausuga… Midagi taolist, õnneks küll tunduvalt tagasihoidlikumas vormis, võime näha ka meie tänases Eestis. Nii et öelgu kriitikud, mis tahavad, ulmejuttudel ON seos ka paljukiidetud päriseluga.

Ulmekirjanduse BAAS-is hindasin juttu “neljaga”, kuid see neli on suure ja jämeda plussiga – “viiest” palju puudu ei jäänud.

Lisaks BAAS-ile on lühiromaani “Mäekuru” oma blogis pikemalt arvustanud Ulmeguru.

Advertisements

Kommentaarid»

1. Kir Bulõtšov « Stalkerid - 27.12.2012

[…] Jõesaar, A. Kir Bulõtšov “Mäekuru” // https://mrcostello.wordpress.com/2012/02/25/kir-bulotsov-maekuru/ […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: