jump to navigation

Vernor Vinge “Sügavik taevas” 28.05.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Ostsin kirjastuse Fantaasia sarja Sündmuste horisont 29. raamatu, Vernor Vinge ulmeromaani “Sügavik taevas”  seepärast, et sama autori eelmine romaan, “Leek sügaviku kohal”, sai eelmisel aastal pärjatud Eesti ulmeauhinnaga Stalker. Samas läksin riskile, sest eelmist romaani ma seni lugenud polegi: kuna “Sügavik taevas” on “Leek sügaviku kohal” eellugu, siis otsustasin neid pigem “õiges” järjekorras lugeda.

Autorist endast polnud ma samuti midagi kuulnud. Praegu loen Wikipediast, et Vernor Vinge on  endine matemaatikaprofessor ja küberneetik. Kuigi tema esimene ulmejutt avaldati juba 1960-ndatel aastatel, ulme kuldajastul, pole tegemist siiski tolle aja “isakeste” hulka kuuluva kirjanikuga, vaid vägagi kaasaegse ulmekirjanikuga, kes kirjutas oma siiani parimad teosed eelmise sajandi lõpul ja käesoleva sajandi alguses.

Romaani “Sügavik taevas” tegevus toimub kauges tulevikus. Kui kauges, pole romaanis isegi täpselt määratletud. Igatahes meie kaasaega nimetatakse seal Koidikuajastuks ning ajaliselt asub see meie kaasajast ilmselt niisama kaugel tulevikus, kui ürgaeg minevikus. Tegevuspaigaks on üllataval kombel vaid üks ühe planeediga tähesüsteem, kuigi tagasivaadetes heidetakse pilk ka teiste tähtede ümber toimunule.

Tolle sündmuste keskmes oleva tähe juurde rändavad inimesed kahel põhjusel: esiteks on too SisseVälja nimeline täht äärmiselt kummaline — põleb 40 aastat nagu tavaline päike ja siis on seejärel mitu sajandit kustunud; teiseks aga püütakse kinni tollest süsteemist tulev raadiosignaal ehk siis on lootust, et seal leidub mõistuslikku elu. Paraku aga leidub mõistuslikku elu inimeste laialipillutatud kolooniate näol mujalgi ja nii kohtuvad tähe orbiidil kaks inimkonna laevastikku, millest üks kuulub tähtedevaheliste kaubitsejate klikile Queng Ho ja teine on pärit lähedalasuvast tähesüsteemist, salapäraste Tõusjate juurest. Alguses tehakse omavahel koostööd ja uuritakse planeedi asukaid, ämblikulaadseid elukaid. Mõistagi sekkumata ja nii, et nood tulnukatest mõhkugi ei tea. Paraku aga ei tule koostööst midagi välja ning inimeste laevastikud külvavad üksteist tuumapommidega üle. Tõusjad saavutavad küll ülekaalu ja alistavad Kaubitsejad, kuid jäävad Pyrrose võidu tulemusel sisuliselt merehädalistena võõra planeedi orbiidile tiirlema, ainsaks lootuseks lõigata ämblike tsivilisatsiooni kiire arengu vilju…

Kuigi enam-vähem samasugune jutt on kirja pandud ka raamatu tagakaanele, katavad need sündmused vaid murdosa selle enam kui 500-leheküljelise, tihedalt küljendatud romaani tegevustest. Pisut pikema sisuülevaate leiab raamatublogist loterii. Autor viib lugeja vaheldumisi kord planeedile jälgima ämblike igapäevaelu ja tõstab siis seejärel tagasi orbiidile inimeste omavaheliste intriigide keskele. Tegelasi on kümneid kui mitte sadu ning kuna pole ühte kindlat peategelast, siis on üsna keeruline aru saada, kes on kes ning mis roll tal mängida on. Pikapeale erisuvad siiski kümmekond või tsipa rohkem põhitegelast, kelle tegemistele saab lugeja kaasa elada. Kuid et see ikkagi liiga lihtne ei oleks, teeb autor aeg-ajalt tagasivaateid tegelaste varasemale elule. Ning kuna mõned neist seiklejatest on tänu hibernatsioonile ja tuleviku meditsiini saavutustele äärmiselt pikaealised, siis kujuneb sellest paras ajarännak üle sajandite.

Lugesin seda romaani päris kaua, ca kaks ja pool kuud. Ilmselt võttis mul lugemine pikalt aega just seepärast, et tegelasi oli nii palju ja polnud kedagi konkreetset kellega samastuda või kellele pöialt hoida. Autor sogab kaua vett ja nii saab lugeja alles kusagil selle tellise keskpaigas teada, kes on tegelikult See Mees, kellest eessõnas juttu oli. Ja muidugi on selleks ajaks eessõna ammuilma meelest ära läinud ja tuleb üle lugeda…

Teine asi, mis sujuvat lugemist häiris, oli eespoolmainitud pidev vaatepunkti vahetamine inimestelt ämblikele ja tagasi. Kui see esimest korda ilma igasuguse ettehoiatamiseta juhtus, olin esmalt hämmingus ja siis lausa häiritud. Ning kuna kahe põhilise “ämblikmehe” nimed olid väga sarnased — Altmäe ja Alamaa — siis esines sealgi pidevaid tagasilugemisi, et täpselt aru saada, kes ja kus ning mida ütles või tegi. Kohati tundus isegi, et ka tõlkija oli nad aeg-ajalt segamini ajanud… Pikapeale aga harjusin nii vaatepunkti vahetumise, kui ka ämblikega ning sarnaselt oma blogis Digital Nerdland raamatut arvustanud Kristjniga isegi ootasin, et tegevus kosmosest taas planeedi pinnale tagasi pöörduks, sest ämbike argised tegemised tundusid palju huvitavamad kui inimeste segasevõitu intriigid. Veidi häiris vaid see, et võõrrassi kirjeldati vägagi inimlike mõistete abil: mitte ei tahaks uskuda, et kõik mõistusega olendid universumis mõistmise märgiks noogutavad, kui isegi mitte kõik rahvad meie oma planeedil seda ei tee. Tõsi, hiljem selgub, et enamus ämblike elust jõuab orbiidil olevate inimesteni (ja ju siis ka lugejani) inimestest tõlkide vahendusel, kes nende elu neile/meile arusaavasse inimlikku vormi tõlgivad. Nii et tegelikult ei pruukinudki nad sõna otseses mõttes noogutada. Kuid sellest hoolimata on Vinge kirjeldatud võõtas tsivilisatsioon liiga inimlik, et seda päriselt lõpuni uskuma jääda.

Kuid nagu öeldud, tegevus kulgeb ning autor seletab asju lahti: isegi pealkirja tähendus saab enne romaani lõppu selgeks. 😉 Ühesõnaga elu nagu seiklusjutus. Ja minu arvates ongi romaani “Sügavik taevas” näol tegemist kõige pesuehtsama seiklusromaaniga — seda ei suuda varjata ka ulmeline vorm. Õigupoolest ulmelisest aspektist see raamat mulle suurt midagi ei pakkunudki: oleks nagu kõiki neid impeeriumi loomise ideid, ühiskonnakorra kirjeldusi ja tehniliste vidinate kirjeldusi juba varem kusagilt lugenud… Mõned üksikud huvitavad nüansid siiski olid: näiteks seed ehk siis silmadele kinnitatavad kontaktläätsetaolised ekraanid — selliseid tahaks endalegi. 😛 Teisalt aga hämmastab autor sellega, et juba tuhandeid aastaid tähtede vahel rändav tsivilisatsioon elab enamuse ajast kaaluta olekus ja seda ilma igasuguste kahjulike mõjudeta. 😯 Tehniliste lahenduste üle võiks veelgi iriseda: no näiteks see ämblike planeedilt leitav antigravitatsiooniline aine… no pliis — liiga lihtne lahendus! Aga olgu, kui just sulatotrusi kirja pole pandud, pole need asjad, mille eest ma ulmeromaani kritiseeriks: minugi poolest olgu kasvõi klõpsuvad relled, peaasi, et idee oleks hea!

Romaanis “Sügavik taevas” klõpsuvaid releesid ei kohta — paraku aga ka mitte ühtki vapustavat ideed. Seiklusjutt, isegi väga hea seiklusjutt, kuid ei midagi enamat. Samas pole tegevus seiklusjutu kohta piisavalt kontsentreeritud ja õigupoolest võiks see romaan julgelt poole õhem olla. Ka tegelased pole aeg-ajalt usutavad: nagu näiteks see koht, kus See Mees loobub nii kergekäeliselt vahendist, mille abiga ta saaks teostada oma unistuse inimkonna helgest tulevikust ning leiab endale romaani lõpuks sama uskumatult kergelt uue ja veel kõrgelennulisema sihi, mille poole pürgida. Üldiselt on aga tegelased üsna üheplaanilised: head on peaaegu üdini head ja “pahasid” on kujutatud parajate pervertidena. Samas tuleb positiivsena märkida seda, et kuigi tegemist on tänapäevase ulmeromaaniga, on seksi üllatavalt vähe ning juttu tehakse aiast, mitte august…

Lõpetuseks viskaks veel ühe kivi nii tõlkija, toimetaja kui ka väljaandja kapsaaeda: pidevalt käib tekstist läbi number biljon, kuigi eesti keeles on teatavasti sellise ühiku tähistamiseks sõna “miljard”. Kuuldavasti vabandas tõlkija ennast ühes eravestluses välja sellega, et ta pole numbriinimene, kuid austatud toimetuse kolleegiumile oleks võinud see apsakas ülelugemisel siiski silma jääda. Kuid see viimane oli nüüd tõesti juba lihtsalt sõbralik tähenärimine — muidu oli tõlge väga hea: päris palju oli häid leide, näiteks needsamused eelpoolmainitud “seed”.

Kuigi eelnevat üle lugedes võib jääda mulje, et negatiivset, mida välja tuua, on palju, pole see siiski nii — lihtsalt midagi ülipositiivset, suurt emotsiooni tekitavat, kahjuks polnud. Kuid üldmulje on siiski hea ning romaan saab mult Ulmekirjanduse Baasis hindeks “nelja”. Samuti kavatsen lähiajal läbi lugeda Stalkeriga auhinnatud romaani “Leek sügaviku kohal”.

Advertisements

Kommentaarid»

1. mr.Costello - 29.05.2012

Üllatus-üllatus – toimetaja juhtis mu tähelepanu sellele, et eesti keeles on sõnakese “biljon” kasutamine mingite uute keelereeglitega lubatud: http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=biljon&F=M&fb_source=message Uskumatu… 😦 Võtaks inglise keele ikka lihtsalt kasutusele, mis?

2. Ray Bradbury “Marsi kroonikad” « Mister Costello — kangelane - 26.09.2012

[…] (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga kui kord sellel teemal irisesin, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on lausa lubatud. Mitte, et ma sellega nõus oleks, muidugi. […]

3. Vernor Vinge « Stalkerid - 02.01.2013

[…] Jõesaar, A. Vernor Vinge “Sügavik taevas” // https://mrcostello.wordpress.com/2012/05/28/vernor-vinge-sugavik-taevas/ […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: