jump to navigation

Wolfgang Jeschke “Nekromanteion” 03.06.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Kirjastus Skarabeuse möödunud aastal ilmunud ulmekogumiku “Nekromanteion” nimilugu on nagu eelmisedki sakslaselt, kuid loo enda tegevuspaigaks on Kreeka. Tegevus toimub lähitulevikus, kus on leiutatud mateeria kopeerimise tehnika. Kuid selle asemel, et uut tehnoloogiat riiklikul tasemel kogu inimkonna hüvanguks rakendada, müüakse litsents kopikate eest ühele erakompaniile, kes hakkab seda kasutama hoopis primitiivsemal viisil: surnute taaselustamiseks. Loos on ka seletatud, miks nii ja mitte teisiti, kuid see pole tegelikult tähtis — lugu lahkab hoopis sedasorti tehnoloogia kasutamisega seotud eetilisi küsimusi.

Selles mõttes oli tegemist hea looga, et sain uinumiseelseteks mõtisklusteks kõvasti ainest. Kujutlegem hetkeks, et selline tehnoloogia, millega saab inimesest täieliku koopia teha, on tõepoolest olemas. Kuid mis tingimustel me ennast kopeerida ja hiljem taaselustada tahaksime? Näiteks minul poleks probleemi sellega, kui minust tehtaks koopia ning kohe seejärel originaal hävitataks — või otse välja öeldes mind tapetaks — ning koopia taaselustataks näiteks 100 aasta pärast. Sellisel juhul oleks ma justnagu uinunud ja lihtsalt hiljem taas ärganud. Mu minapilt ei saaks sellest häiritud.

Küll aga mängisin ka mõttega, et mis siis kui teha koopia nö igaks juhuks ja taaselustada see vaid siis, kui originaaliga peaks midagi juhtuma. See mõte tundus hulka vastumeelsem, sest “mina” elaksin ju oma elu edasi, vananeksin ja sureksin ning seejärel jätkaks “teine mina” sealt hetkest, kus koopia tehti. Kuigi ta nagu oleks mina, ei tunduks ta samas mulle siiski minuna. Või õigemini poleks “päris” minul sellest, et ma kunagi hiljem edasi elaksin, miskit tolku. Kuigi situatsioon on üsna analoogne eespoolkirjeldatuga, tundub see mingil veidral põhjusel üsna vastuvõetamatu…

Või mis siis kui…? Ühesõnaga see jutt andis mulle palju toredaid ideid neil teemadel mõtisklemiseks. Või miks mitte ka kellegi teisega õlle- või veiniklaasi taga filosofeerimiseks. Kui keegi tahab nii morbiidsetel teemadel arutleda muidugi. 🙂

Jutule endale ma Ulmekirjanduse Baasis siiski maksimumhinnet ei andnud —sellepärast, et kirjanik on natuke liiga palju vahtu sinna sisse kirjutanud: no ei andnud midagi juurde need minevikupildikesed, perekonnaliikmete omavaheliste suhete kirjeldused ja muu tühi-tähi. Muidu aga hea lugu.

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: