jump to navigation

Robert A. Heinlein “Võõrana võõral maal” 19.10.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

Robert A. Heinlein on nimi, mis ulmesõbrale ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja. Kui kaks aastat tagasi ilmus eestikeelsena tema romaan “Stranger in a Strange Land”, panin selle pikemalt mõtlemata raamatupoes ostukorvi. Erinevatel põhjustel lükkus aga raamatu lugemine edasi ning nii ta seisis mul lugemata raamatute virnas kuni selle kevadeni, mil selle viimaks ette võtsin. Ning oma lugemiselamuse panen kirja alles nüüd, sügisel. 😳

Jah, ei sujunud mul kohe üldse selle romaani lugemine ning ka blogimist lükkasin peale raamatu lõpetamist, justkui rasket kohustust, muudkui edasi ja edasi. Vahepeal lugesin isegi taaskord läbi Ray Bradbury “Marsi kroonikad”. Ilmselt selleks, et Heinleini Marsi-maailmast pääseda. Mitte, et mul Heinleini enda vastu midagi oleks — kaugel sellest, siiani loetud kraam Heinleinilt, alustades kultusantoloogias “Lilled Algernonile” ilmunud juttudega “Enese ees ja järel” ning “Pikk vahikord” ja lõpetades romaaniga “Kuu on karm armuke”, on ikka väga meeldinud. Kuid “Võõrana võõral maal” on eelnevatest hoopis erinev Heinlein…

Raamatu tagakaanel lubati, et tegemist on kultusteosega ja võrreldi seda Kurt Vonneguti loominguga ning Aldous Huxley romaaniga “Hea uus ilm”. Samuti köeti minu uudishimu üles väitega, et üheks teemaks on seksuaalne vabadus ning mindi koguni nii augele, et nimetati “Võõrana võõral maal” 1960-aastate seksuaalrevolutsiooni manifestiks.

Lugu räägib läbi viie osa Marsil võõra tsivilisatsiooni keskel üles kasvanud ja siis Maale naasnud maalase elust ja ettevõtmistest ning traagilisest saatusest. Kuid sisul ma pikemalt ei peatu, või õigemini teen seda tekkinud muljete võtmes.

Esimene mulje — romaan on vananenud. Täpselt ei teagi miks, kuid miskipärast tundus Heinleini poolt kirjapandu kuidagi nii arhailisena, nii… 1960-ndatest. Ei oskagi seda seletada, aga näiteks Bradbury kaks aastakümmet varem kirjutatud Marsi-lood on oma atmosfäärilt oluliselt usutavamad.

Kuid sellest hoolimata kulges alguses lugemine enam-vähem talutavas tempos, sest formaadiks oli põhimõtteliselt seiklus: Marsil kasvanud “ullikese” päästmine kurjade poliitikute käest, kaelamurdvad põgenemised jms. Kuni järgmisena hakkas häirima juriidiline küsimus ehk siis lõputu sokkimine selle üle, kas Mehel Marsilt on õigused Marsile kui eravaldusele või mitte. No ma saan aru, et ühes korralikus Ameerika filmis peab üks kohtukaasus sees olema ning iseenesest elan selle ka angloameerika ulmes üle, kuid mingil hetkel sai mu mõõt täiesti täis — mind tõesti ei huvitanud enam vastavad pretsedendid ja muu taoline kraam.

Järgmisena toodi mängu üleloomulikud võimed. Ühesõnaga selgus, et Marsil kasvanud maalane suudab esemeid ära kaotada, neid õhus rippumas hoida (telekinees), lisaks veel mõtteid lugeda, korraga mitmes paigas viibida, kehast väljuda ja mida kõike veel. Olgu. Kuid mingit teaduslikku põhjendust, mida ma teaduslikuks fantastikaks pretendeerivast ulmeromaanist siiski ootaksin, autor nendele võimetele ei toonud. Pigem vastupidi, kõike seletati mingi newageliku mulaga teistmoodi mõtlemisest.

Ning mida edasi, seda hullemaks läks: edasi lõi Mees Marsilt omaenda kiriku ning lavale ilmusid nii marslaste esiisade vaimud kui ka kristlik mütoloogia. Mis romaani kulmineerudes päädis peategelase märtrisurmaga.

Ah, et kuhu siis lubatud seksiorgiad jäid? 😛 Tõepoolest, seda ususekti kirjeldades autor neil ka peatus, kuid andke andeks, vähemalt minu arvates polnud romaani põhirõhk küll sellel. Samas, ega tagakaas niiväga ei valetanudki, tõepoolest olid raamatu teemadeks isiku- ja seksuaalne vabadus, isemõtlemine ja vastutus ning (võib-olla natuke vähem) organiseeritud religiooni mõju. Aga oma poindini jõudis autor alles selle 460-leheküljelise tellise vast viimasel 20., või no hea küll, 50. leheküljel! Selleks ajaks olin ma juba tühja tekstiga tapetud! 👿

Muidugi olen ma Heinleiniga pea 100% nõus mõtete osas, et armukadedus või kadedus laiemalt on saatanast; et seks on lähedaseks saamise viis, mitte vaid loomaliku kire rahuldamine; et seks üleüldse on kaunis ja väga okei; et väljakujunenud moraalinormid tasuksid alati arutamist kivisse raiumise asemel; et eraomandus on inimkonna haigus; et inimeste julmus ja rumalus on piiritu; et inimesed kahjuks ei mõista üksteist; et… Jah, ma jagan pea kõike seda suure kirjaniku poolt kirja pandud filosoofiat. Kuid kummalisel kombel on see niivõrd kehvasti vormistatud, et romaan ise platseerub kindlalt kehvemaks Heinleini teoseks, mida siiani lugenud olen. Tõsi, “Fridayd” ma ka väga täpselt enam ei mäleta…

Seega on minu arvamus risti vastupidine Ulmekirjanduse Baasi arvustajate enamusele ning ma tänan õnne, et see teos mulle Heinleiniga tutvust tehes pihku ei sattunud — kardan, et siis poleks mul julgust olnud tema tõepoolest kõige-kõige paremat raamatut, “Kuu on karm armuke” lugedagi. Nii et kahju, väga kahju, aga “Võõrana võõral maal” saab minult vaid hädise kolme. Ja ma tõesti grokkisin.

Lisaks Ulmekirjanduse Baasile on juttu arvustatud ka sellistes blogides:

Avaldatud mõtted
Anonüümsed jutud
loterii

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: