jump to navigation

J.R.R. Tolkien “Kääbik” 11.01.2013

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
trackback

KääbikJ.R.R. Tolkieni “Kääbik” on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi. Õigupoolest ei mäletagi, millal see teos mulle esimest korda pihku sattus, aga tõenäoliselt teismelisena, kui mu ulmehullus algas. Ehk isegi tol mälestusväärsel korral, kui ma oma sõbranna Eve juurest kaks sületäit raamatuid korraga koju vedasin ja need siis nädalaga “alla neelasin”. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni “Kääbiku” film. Aga filmi ja raamatu võrdlusest arvustuse lõpuosas.

“Kääbik” on raamat, mis ei vaja sisututvustust. Või kui kellelegi vajab, siis ma soovitaks soojalt selle lihtsalt läbi lugeda. Raamat on eestikeelsena ilmunud lausa neljas trükis, nii et mingisuguse eksemplari peaks ikka leidma. Kui aga on valida, siis mina soovitaksin kas “Eesti Raamatu” 1977. aasta trükki või siis kirjastuse “Kupar” 1995. aasta varianti, sest just neis kahes trükis on ka suurepärased illustratsioonid, autoriks Maret Kernumees.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sellest ulme alamžanrist kuulnudki pole. Sest olgem ausad, mina omal ajal ei osanud seda kohe kindlasti ulmeks liigitada, pigem lugesin seda kui toredat muinasjuttu. Ja ega ma teda siiani päris “tõsise” ulmena võta, eriti “Sõrmuste isanda” triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega “Kääbikut” võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik osaliselt samad. Üks mõte, mis mulle “Kääbikut” lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka “Sõrmuste isand” mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna “Kääbiku” sündmused kunstlikult “Sõrmuste isanda” looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita “Kääbikus” pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on “Kääbik” oluliselt lapsikum, kui “Sõrmuste isand”: näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised … jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kuuldavasti on see kõik toimetaja “süü”, kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada. Tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on “Kääbik” hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui ulmežanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Aga lõpetuseks siis filmist. Olin väga pettunud, kui sain teada, et tegemist on triloogiaga ja ei mõistnud, kuidas saab nii lühikese raamatu nii pikaks venitada. Kuid filmi vaatamise järel sai see selgeks: kuna tegemist on peale “Sõrmuste isanda” edu vändatud linateosega, siis on režissöör oma nägemusse sisse põiminud kõikvõimalikke kõrvalliine ja seoseid, ilmselgelt selleks, et rohkem raha teenida. Näiteks Radagast, keda raamatus mainitakse vaid korra, on filmis saanud lausa meeskõrvalpeaosa — võlurite kategoorias. Samas üks selline lavastaja idee mulle siiski meeldis: Valge Nõukogu koosolek Elrondi juures võis ju tõepoolest toimuda, ilma, et Bilbo sellest midagi teada oleks saanud.

Mis mind aga filmi juures tõsiselt häiris, oli tegelaste välimus. Kui “Sõrmuste isand” esilinastus, siis tundus kõik nagu “päris”: Gandalf oli täpselt selline nagu ma teda oma vaimusilmas olen ette kujutanud, rääkimata Gimlist, kellest on minu jaoks saanud päkapiku võrdkuju. Ainuke, kes tookord võõrana tundus, oli Matrixi agendi välimusega Elrond. Aga olgu, võib-olla peabki poolhaldjate pealik kole olema. Kuid “Kääbikus” ajas üks viga teist taga: kuigi Bilbo osatäitja Martin Freeman on iseenesest väga lahe, ei ühti tema kehastatud Bilbo siiski minu kujutlusega 50-aastasest paksukesest. Kuid kui Bilboga ajapikku kuidagimodi siiski harjub — ja hea tahtmise korral unustab ära ka selle, et “Sõrmuste isandas” mängis samades stseenides (sõrmuse leidmine, mõistatused pimeduses) Bilbot teine näitleja — siis Richard Armitage Thoriniga ei lepi ma iial. Thorin ei olnud päkapikkude Aragorn! Thorin oli pika habemega ja päkapikkudest vanim, Fili ja Kili onu, mitte nende eakaaslane! Ja habe, veelkord habe — kui ma Fili ja Kili nudid habemed võin veel kuidagi andeks anda, sest nende kohta mainis ka Tolkien, et tegemist on noorte päkapikkudega, siis Thorini habeme pikkust on ju raamatus korduvalt mainitud, pealegi on tegemist Pikkhabemete soost pärit päkapikuga!

Paljud filmi arvustajad on positiivsena välja toonud selle, et võrreldes “Sõrmuste isandaga” on “Kääbiku” lugu vähem moonutatud ja muudatused on vaid kosmeetilised. Ma ei saa selle väitega absoluutselt nõustuda. “Sõrmuste isanda” puhul meeldisid Peter Jacksoni valikud mulle väga: loomulikult tuli igav Tom Bombadil välja jätta ja miks mitte Sarumani otsa teisel viisil kujutada. Kuid milleks oli vaja “Kääbikusse” sisse tuua suurt action’it juba enne Udumägedesse jõudmist? Valget orki Azogi? Rääkimata muust.

Aga mis peamine, miks pidi kõik muheduse ja huumori unustama, et mitte öelda, tsenseerima? Ilmselt sellepärast, et peategelast ei saanud kujutada hädapätakana. Sest kes peale minu oleks tahtnud näha Bilbot trollide poolt põõsasse lennutatuna ning seal hirmununa värisemas, sel ajal kui hoopis Gandalf trollide aega viidab ja päkapikud päästab. Jah, Gandalf, mitte Bilbo nagu filmis! Ja ilmselt vaid mina tahtsin näga Bilbot puude otsast pääsemise stseenis Dori jalgade külge klammerdumas ning neid mõlemaid ägamas ja ohkimas. Sest Bilbo hakkas kangelaseks kujunema alles loo käigus, mitte ei saanud selleks kohe esimeses seikluses!

“Kääbiku” filmi puhul on elu eest proovitud “Sõrmuste isanda” triloogia jälgedes käia ja püütud midagi sama eepilist valmis ponnistada, kuid lõpptulemuseks  on ikkagi vaid muinasjutufilm. Tõsi küll, üsna hea, kuid ei kaugel sellest, et olla parim. Paraku ootasin mina just parimat …

Advertisements

Kommentaarid»

1. “Kääbik: Smaugi laastatud maa” Cinamonis | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud - 03.01.2014

[…] raamatust kui filmist on juttu mr. Costello blogis postituses “J.R.R. Tolkien “Kääbik””, Eeva “Kääbik – John Ronald Reuel Tolkien” Raamatublogis, Jüri Talvet […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: