jump to navigation

Arvi Nikkarev “Aphra” 30.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Viimase kahe kuu jooksul olen siia blogisse postitanud ülevaateid ja arvustusi Arvi Nikkarevi koostatud ulmekogumikust “Aphra”. Eile hilisõhtul lõpetasin viimase loo, nüüd teen kokkuvõtte kogu antoloogiast.

“Aphra” sisaldab mitmete väga erinevate autorite lugusid, mis on raamatus jaotatud kahte ossa: lummavad maailmad ja ulmeline armastus. Sellisele jaotusele mul etteheiteid pole — see on küllaltki hästi tehtud ja kõik lood sobivad kenasti sinna kuhu koostaja nad valinud on. Küll aga jaotuvad “Aphra” jutud varjatult veelkord kaheks: science fiction ja horror. Olen juba korduvalt kirjutanud, et puhtad õudukad mulle ei istu, seega oli nende leidmine ulmeantoloogiast mulle ebameeldivaks üllatuseks. 😦

Vaatasin üle nii siia blogisse kirja pandud emotsioonid kui ka Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinded ning pean nentima, et “Aphra” saab minult sellise keskmise koolipoisi hinde, sest ma lihtsalt ei saa kogumikku kõrgemalt hinnata kui selles sisalduvate lugude aritmeetiline keskmine. Antoloogia kaheteistkümnest loost oli vaid üks minu kriteeriumite kohaselt väga hea lugu, nimelt Robert Silverbergi “Reisijad”. Lisaks sellele veel kaks lihtsalt head juttu: Jack Vance’i “Kuukoi” ning Gene Wolfe’i “See on väga puhas”. Ülejäänud kaks kolmandikku lugudest olid loetavad kuid lõppkokkuvõttes ei andnud midagi. Tagantjärele vaadates hindasin neid ehk natuke karmilt, koolipoisi hindele võiks “plussi” otsa panna näiteks Kim Newmani “Übermensch!”-il. Suisa tõrvatilgaks oli Robert Blochi “Modell”. Aga seda ma juba materdasin. 😈

Kujundusliku-küljendusliku poole pealt on mul “Aphrale” samuti etteheiteid: täiesti totrad on Heiki Raudla lapsikud illustratsioonid iga jutu juures; raamatu esimeses pooles on ilmselgeid küljenduslikke apsakaid (tühjad read keset teksti, kohtades kus neid ilmselgelt olema ei peaks); lugude alguses olevad autorite tutvustused on üsna sisutühjad (mina oleks tahtnud saada rohkem taustainfot just kogumikus leiduva jutu, mitte autori muu loomingu kohta).

Kokkuvõtteks. Loomulikult ei kahetse ma “Aphra” lugemisele kulutatud aega ega raamatu eest välja käidud raha, sest üht-teist seal ju oli ning keskmine hinne “kolm” pole ka sugugi halb hinne. Aga kuigi Ulmekirjanduse BAAS-is arvavad mitmed arvustajad, et “Aphra” küünib sama lati lähedale, mis pandi paika kogumikuga “Lilled Algernonile”, ei saa ma selle väitega üldse nõus olla. Minu arvamuse kohaselt läheb “Aphra” latti puudutamata sealt alt läbi. Kahjuks. 😦

Advertisements

Nancy A. Collins “Aphra” 22.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioon

Tegemist on ulmekogumiku “Aphra” nimilooga, järjekordse õudukaga. Ja kuna ka õudusjutud kvalifitseeruvad (kahjuks 😦 ) eestikeelse mõiste “ulme” alla, siis seal ta on. Mina poleks seda lugu muidugi nimilooks valinud, kuna õudukad pole minu maitse. Teisalt — “Aphra” — kõlab ju hästi?

Loo peategelaseks on mees, kellel on kummaline fetiš — talle meeldivad väga kõhnad naised. Et mis sellest kummalist on, anorektikud on ju moes? Noh, ütleme nii, et selle loo kangelane eelistaks, kui liha üldse poleks… 😮

Nagu öeldud, seda tüüpi jutud pole minu maitse, aga erinevalt mõni aeg tagasi arvustatud “Modellist” “Aphra” mulle isegi meeldis. Küll mitte sellepärast, et lugu oleks kuidagi õudne olnud. Ei. Aga see fetišisti kujunemise kirjeldus ise oli küllaltki põnev, võis lugeda küll.

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

Bruce Holland Rogers “Väikevend TM” 28.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Heiki Raudla illustratsioonBruce Holland Rogersi lühiloo “VäikevendTM” esimestest lausetest peale oli selge, et tegemist on samast puust looga nagu Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” (samuti antoloogias “Pilet utoopiasse”) või Brian Aldissi “Superlelu kogu suveks” (antoloogias “Aphra”). Ühesõnaga, järjekordne robotilugu. 😛

Loo peategelaseks on väike poiss Peter, kes igatseb endale jõulukingiks väikevenda. Täpsemalt, reklaamidest tuttavat mänguasja VäikevendTM. Teisisõnu robotit. Selle lelu ta ka emmelt saab, kuid mänguasi käitub tema meelepahaks täpselt nii nagu käituks päris väikevend — tüütult. Juba samal õhtul on Peter VäikevendTM-ist tüdinud ning lülitab ta välja. Korduvalt, sest emme lülitab roboti jälle sisse. Nii nad seal plõksivad, kuni lõpuks emme vihastab ning karistab Peterit…

Loo puänt on üllatav ning seetõttu hindangi seda muidu üsna klišeemaigulist lugu üsna kõrgelt — tugev “neli”.