jump to navigation

SPIEL ’09 ehk kuidas ma õppisin uuel tasemel lauamänge mängima 02.11.2009

Posted by mr.Costello in Geopeitus, Isiklik, Mängud.
3 kommentaari

Internationale Spieltage Spiel '09

Mõned, minust kiiremad, blogijad on juba kirjutanud, et külastasime sel aastal suurema seltskonnaga maailma suurimat lauamängumessi Internatsionale Spieltage SPIEL ’09 Essenis, Saksamaal. Nagu ka paljude teiste jaoks meie 14-liikmelisest delegatsioonist, oli see  mulle esimeseks külaskäiguks lauamängurite Mekasse. Ja loodetavasti mitte viimaseks.

Kolmapäev, 21. oktoober

Eelpidu: Marvel HeroesEhkki mess toimus 22.-25. oktoobrini, algas meie reis juba kolmapäeva südaööl väikese peoga minu juures, sest nii sai kõige lihtsamalt varahommikul bussi peale. 😉

Ja kuigi meie eelpeost on tänaseks möödas juba üle nädala, siis sain alles mõne päeva tagusest Aigari postitusest teada, et esimese taseme uuel viisil lauamängude mängimises saavutasin ma juba tol ööl. Nimelt tuli mulle täieliku üllatusena, et mängisime ka Saboteuri… Jah, Imperiali ja Marvel Heroesid ma mäletan, sest kuigi ma neid ise ei mänginud, siis käisin esimest kiibitsemas ja teist juhendmas. Selle tegevuse käigus sai Eelpidu: Imperialaga ka pidevalt veinipaki kraani keeratud ja ju siis minu kurku enamus sellest kolmest liitrist kadus. Kuna krunt samal õhtul toimunud Pireti sünnipäevast oli ka all, siis juhtuski nii, et Saboteuri mängisin ma täielikult zombistununa ning ei mäleta sellest tõepoolest mitte midagi. 😳 Varasem tase Ovega Igori mängimises, kus me hommikuks võitjat ei mäletanud, sai igatahes ületatud! :mrgreen:

Eelnevast hoolimata on mul kustumatud mälestused ülevas meeleolus bussi peale minemisest ning sõidust Riiga, Kristjani ja Anneliga kolmekesi tagapingil üksteist soojendades, sest bussirisu oli uskumatult külm. 😐

Riiast lendasime Ryanairiga Düsseldorfi ning suurema osa sellest teest lobisesin ma ohjeldamatult, täites Annelile antud lubadust ta surnuks rääkida. Mingi aja pärast hakkas aga Anneli pea vaikselt minu õla suunas vajuma — loodetavasti siiski mitte mu igava jutu, vaid kurnava eelpeo tõttu. 🙄

Maandusime sõnnikuhaisulisel odavlennuväljal ning sõitsime vastu tellitud bussiga Essenisse. Erinevalt Eesti bussist oli see suur ja ruumikas ning hästi köetud. Esialgu lõbustasime end minu poolt kaasa võetud nõukogudeaegse Saksa-Eesti vestlussõnastikuga, aga mingil hetkel vajus rahvas ära ja siis tundsin, et mul on tõsiselt paha — saabuv pohmell, magamatus ja rohkem kui pool ööpäeva täitmata kõht andsid end tunda. 😮

Õnneks sain varsti siiski uuesti tegevust ning näljatunde unustada — hostelisse sisse seadmine ja seejärel kesklinna suunas ette võetud jalgsimatk söögikoha otsimiseks juhtisid mõtted mujale. Kui lõpuks kõigile sobiva söögikoha leidsime, siis tellisin endale kõige suurema kebabi, kuid süüa jaksasin sellest vaid poole — organism lihtsalt ütles, et kui sa veel rohkem kugistad, siis tuleb see kõik kohe sama teed pidi välja… 😳

Kõht täis ja meel hea, läksime Essenit uurima, sest oli enam kui tõenäoline, et ülejäänud päevadel meil enam vaatamisväärsustega tutvumiseks aega ei jätku. Teadmata midagi vahemaadest ja kohalikust ühistranspordisüsteemist otsustasime jätkata jalgsi, teejuhiks vaid minu GPS-i kaart Geocaching’u aaretega. Liikumisloogika siis selline, et aardeid peaks kesklinna suunal rohkem olema. 🙂 Mõne aja pärast otsustas nõrgem osa meie kambast hosteli poole tagasi pöörduda, kuid suurem seltskond siiski jätkas. Ja kui lõpuks tõepoolest kesklinna jõudsime, nägin viitade pealt, et alguspunktini jäi miski 6 km linnulennult. Aga meie ei tulnud ju otse… 🙄

Esseni kesklinnEsseni kesklinn ei jätnud erilist muljet, selline täiesti tavaline põhjamaine ärikeskus. Ilmselt on see suvel kenam, sest silma jäid mitmed huvitava lahendusega purskkaevud, mis paraku enam sügisel ei töötanud. 😦 Hoolimata sellest, et termomeeter näitas lausa 16 soojakraadi. 😎

Peale mõningat ringikolamist ja õlletamist otsustasime tagasi hostelisse siiski sõita. Kuna me metroo erinevatest tsoonidest ja piletitest mitte mõmmigi aru ei saanud, siis püüdsime kinni ühe vanema, kuid väga soravalt inglise keelt rääkiva proua, kes meile selgeks tegi, millised piletid me ostma peame. Grupipileti võlude osas jättis ta meid küll valgustamata, kuid ega selleks päevaks poleks meil olnud mõtet seda ka enam osta.

Tagasi hostelis mängisime mõnesid kodust kaasavõetud kaardimänge ja keerasime magama, et järgmisel päeval juba enne messi avamist väravate taga kohal olla.

Neljapäev, 22. oktoober

Mess lõi mind sõna otseses mõttes pahviks — nii suured hallid täis nii palju rahvast. 😎 Poleks oodanud, et selline niššiteema nagu lauamängud on peaaegu CeBIT’i mõõtu üritus.

Martini soovitusel tüürisime esimesena kasutatud mängude halli. See on koht, kust saab osta nii vanu ja haruldasi kui ka peaaegu uusi, vaid korraks avatud karbiga lauamänge. Enamuses oli seal saksakeelne sodi, kuid üks boks oli tõeline pärl: hardcore strateegiamängud üksteise kõrval reas, ainult vali millist tahad. Esimene raha saigi sinna jäetud.

Seejärel kruiisisime Valley Games’i boxi uut The Republic of Rome’i vaatama, mida tutvustanud disainerid teenisid ära esmalt heakskiidumõmina, seejärel rõõmuhõisked ning lõpuks ka soojad käepigistused. Oleks see mäng müügis olnud, oleks ma kohe raha välja käinud, kuid paraku oli tegu ainsa demokoopiaga ning päris mängu tuleb veel natuke oodata.

See oligi vast esimese messipäeva kõige meeldejäävam hetk. Ülejäänud osa päevast möödus mängides, uudistades, ostes ja seejärel kõike jälle otsast alustades.

Ning õhtul hostelis sai esimesed ostud loomulikult kohe lahti katkutud ning mängima hakatud, milline meeldiv tegevus kestis tugevalt üle südaöö. 😛

Reede, 23. oktoober

Esimesest vasikavaimustusest ülesaanuna otsustasin reedel vähe süstemaatilisemalt käituda ja korralikult kõik kodus plaanil ära märgitud boksid läbi käia. Ikka selleks, et sealt mõni ammuigatsetud mäng hankida. Midagi ma vist sain ka, aga minu püha graal, inglisekeelne Junta jäigi leidmata. 😦 Samas, pole hullu, äkki jõuluvana toob. 😉

Kui lõpuks selle tegevusega ühele poole sain, läksin soomlaste boksi eelmisel päeval kokkulepitud Epäillyt mängima, disaineri enda juhendamisel. Polnud üldse paha ja kuigi mina seda ei ostnud, on meie lauamänguseltskond nüüd ka selle suurepärase mängu võrra rikkam. 🙂

Signeeritud Modern ArtPäeva tippsündmus saabus aga samuti soomlaste boksis, kuigi mitte nendega seotult. Nimelt mainis Margus mingil hetkel, et näe vaata, Reiner Knizia läheb mööda. Kurat sellest Kniziast, oli minu esimene reaktsioon, sest kuigi tegemist on maailmakuulsa mängudisaineriga, siis üldiselt mulle selle härra abstraktsevõitu strateegiamängud peale ei lähe. Aga siis äkki sähvatas — ma ju ostsin just hetk tagasi odava hinna pärast ühe tema tõelise meistriteose, Modern Arti. Mõeldud-tehtud: karp kotist välja ja padavai Kniziale järele, et karbile autogramm võtta. Täitsa nagu päris fänn kohe… 😆 Äge! Ja kui asja puhtmateriaalsest küljest vaadata, siis on mu mäng nüüd kohe mitme(kümne) euro võrra väärtuslikum. Eriti, kui suudan selle mõnele nimekaimule maha ärida. 😉

Koplopers & DwarsliggersPeale maharahunemist hakkasin jälle ringi vaatama, noh, et mida järgmisena. Ja kuna eurooplase jaoks kummalise nimega Epäillyt sai just lõpetatud, siis miks mitte jätkata millegi samasugusega: Koplopers & Dwarsliggers — hollandlaste rongimäng, millest Ovegi kirjutas. Ja jällegi, hoolimata lausa kohutavast nimevalikust, oli mäng ise täitsa mõnus ja omanäoline.

Õhtu hostelis möödus nagu ikka, mängides. Lätlaste suureks arusaamatuseks mängisime jällegi MegaCorpsi, mis kontrastina nende arvamusele kujunes meie Esseni lemmikuks.

Laupäev, 24. oktoober

Aargh!tectNagu oli ette arvata, kujunes laupäev messi kõige mõttetumaks päevaks, sest kõik uued asjad olid juba ära ostetud ning messihalle täitsid andunud fännide asemel hoopis kohalike hordid. Lettidel oli ettepoole tõstetud saksakeelne kraam ja head inglisekeelsed mängud põlati lausa ära (25 eurone Agricola käis käest kätte ja pandi lõpuks oma kohale tagasi!). 😯

Sestap otsustasime Aigariga, et käime lihtsalt natuke ringi ja läheme enne sulgemist varem minema, linna peale geopeituma. Ning tõepoolest, sel päeval ei ostnud ma ühtegi (!) mängu ning mängisin vaid kaks ringi eriti lihtsat Aargh!Tect’i. Või noh, mis lihtne mäng see ikka on, kui sulle pidevalt nuiaga pähe taotakse, ükskõik mida sa ka ei teeks… 😈

Niipalju siis laupäevasest messipäevast. Ja kui nüüd mõni geopeitusehuviline lugeja on viitsinud selle megapostituse siiamaani läbi lugeda, siis mõni sõna ka geopeitusest Saksamaal.

Saksa StockmannKuigi väljusime metroost Esseni südames, keskvaksalis, siis minu GPS seal aardeid ei näidanud. Põhjus lihtne — kodus eeltööd tehes välistasin kõik mikrod, sest mingi filmitopsi otsimine pole üldse põnev. Niisiis võtsime peale kohaliku Stockmanni kaubamaja külastamist suuna äärelinna poole, kus ka suuremaid aardeid leidus.

Metrooga aardeid surfamasSeda tegime loomulikult metrooga ja tuleb tunnistada, et selle liiklusvahendiga aarete otsimine on äraütlemata põnev — GPS ju maa all midagi ei näita. 😀 Niisiis pistsimegi nagu mutid iga natukese aja tagant ninad maapinnale, et aarete kaugust teada saada. Sõitsime ka peatuse-paar tagasi, sest liiga palju jalutada me ei viitsinud.

Esimene aare osutus täielikuks lambikaks — känd mingi ojakese kõrval kulgeva  jalgrattatee ääres peitis tähistamata karpi, kus vaid logiraamat. 😕 Aardekirjeldus ei öelnud meile ka midagi, sest loomulikult oli see täies mahus saksakeelne. Kodus Google tõlkijaga teksti üle vaadates ei läinud asi paremaks — liiga pikk muinasjutt sellise mittemidagiütleva koha kohta. Kõigest hoolimata tahtis Inga kaasavõetud rännuputukad just sinna aardesse jätta, kuid õnneks veensin ma ta ümber, sest mitte liiga kaugel asus teine aare, mis sisaldas oma nimetuses maagilist sõnapaari TB-hotel.

Essen_geopeitusSelle aarde poole sammudes lugesin kirjeldust ning nii palju, kui ma aru sain, pidi aare asuma Esseni põhjaosa kauneimas pargis või täpsemalt pargi servas. Kohapeal selgus, et nii see oligi ning kahjuks jäi meil park seetõttu nägemata. Pargi serv oli selline tavaline võsa, umbes nagu mõni Kadrioru pargi kaugeim nurgake.

See-eest aare ise pakkus isegi natuke otsimisrõõmu ning oli korralik: tähistatud karp, üsnagi palju nänni, lisaks logiraamatule ka pliiats jne. Lubatud travelbug‘e seal küll polnud, kuid vähemalt võis Inga rahuliku südamega enda omad maha jätta.

Kuna lähedal rohkem suure karbiga aardeid polnud, siis rohkem me sel päeval otsida ei viitsinud ning läksime tagasi ööbimispaika, kus ei jäänud tulemata ka selle päeva tippsündmus.

Nimelt võtsime peale uute asjadega tutvumist järjekordselt ette vana hea Megacorpsi. Paraku oli aga selle õhtu mänguseltskond eriti uimane ja väheagressiivne. 😐 Muidu hea mäng hakkas venima ning peale enam kui kahetunnist jokutamist, peale oma viimase käigu tegemist, toetasin ma oma neljast õllest raske pea korraks padjale, et lõpuskoorimine ära oodata…

…Ärkasin põieka peale. Kell näitas vist kolm või neli (kuna oli kellalükkamisõhtu, siis täpselt ei teagi). Loomulikult oli mäng juba lõppenud ning kõik mängukaaslased nohisesid oma naridel. Läksin peldikusse. Ja esimene, keda seal kohtasin, oli naerust kõverasse tõmbuv Martin — uudised minu “mängust” olid ka kõrvaltubadesse jõudnud. :mrgreen: Hommikul sain teada, et hoolimata kustumisest saavutasin kolmanda koha kuue hulgas. Pole paha! Nii et lisaks mälukale võin ma lauamänge mängida ka magades! Tase! 😎

Pühapäev, 25. oktoober

OksjonViimane messipäev kujunes tõeliseks osturalliks. Kuigi Ovele jäi mulje, et suurt hinnasula ei tulnud, jäime meie eriarvamusele. Peamiselt sellepärast, et osalesime lausa kahel oksjonil, kus mänge imeodavalt laiali jagati. 🙂

Põhimõtteliselt käis asi nii, et eestlaste punt kogunes oksjonipidaja ette esiritta, ootas ära alghinna, vaatas pakutavalt karbilt letihinna ning leppis omavahel kokku, kes pakkumise teeb. 😉 Mõnel juhul pakuti siiski ka mujalt, kuid üldjoontes saime sealt üliodavalt lausa mitu head strateegiamängu. Ja oleks ma vaid teadnud, et mu esimesel päeval 20 euroga ostetud History of the Roman Empire 10 eurose alghinnaga müüki tuleb ja ilma ühegi pakkumiseta (!) tagasi leti taha rändab… 😯

Oksjonid olidki selle päeva kõrgpunktiks. Mõned meist läksid ikka nii leili, et pakkusid kohvriruumile mõtlemata, teised ei julgenud lõpuks enam higigi pühkida, sest nii kui käe tõstsid, läks pakkumine kirja. 😆

Kolm musketäri... mängivad The Adventurers'tLoomulikult mängisime ka üht-teist ning kolme musketäri mäng meeldis mulle lausa nii palju, et tegin spontaanse ostu. Olen peaaegu et sajaprotsendiliselt nõus Fortress Ameritrashi’ga, et tegemist on parima Essenis näidatud uue mänguga.

Kuna mess suleti sel päeval varem, siis otsustasime peale pakkide äraviimist ning einestamist taaskord geopeituda. Sedakorda siis natuke teise seltskonnaga ja äärelinnas.

Pühapäevaõhtune esimene aare osutus üllatuseks, sest peale mõningat karbi otsimist leidis Inga aiaposti küljest hoopis nanoaarde. 😯 Ilmselt sattus see mu loetelusse sellepärast, et valimis olid ka määramata suurusega aarded.

Teel teise aarde poole kaotasin ära oma telefoni stylus‘e. 😦 Kuigi ülejäänud seltskond oli entusiaistlikult valmis kogu käidud tee tagasi minema ning telefonide taskulampide abil pulgakest otsima, ei pidanud ma seda väga realistlikuks, pealegi saab Hong-Kongist vaid mõne dollari eest uue komplekti tellida.

Aare ise osutus aga vast meie Esseni reisi kõige vaatamisväärsemaks — peidetud kena modernse kiriku juurde vaikses äärelinnas. Karp jällegi korralik ja nänni täis.

Kuna vihma hakkas tibutama ja asjad tahtsid pakkimist, siis rohkem me aardeid ei otsinud. Pakkimismängust kirjutas pisut Aigar, mul on lisada vaid nii palju, et minu kõige suuremas kohvris leidsid koha ka need ülejäänud seltskonna karbid ja plakatid, mis kuhugi mujale ära poleks mahtunud. See-eest aga kaalus see kohver ise praktiliselt pool Ryanairi lubatud piirnormist ja mul tuli vahepeal tõeline hirmuhigi otsaette, kartuses, et mu asjad piirkaalu sisse ei mahugi. 😮 Õnneks aga mahtusid kõik raskemad asjad (loe: praktiliselt kogu karpide sisu, kaardid, nupud, täringud jms) seljakotti ning šampoonid-seebid-alkohol 😉 teiste kohvritesse.

Peale asjade pakkimist mängisime kuni koiduni, sest magamisel puudus mõte.

Esmaspäev, 26. oktoober

Viimane reisipäev möödus enamikus magades: Essenist Düsseldorfi bussis ja  Düsseldorfist Riiga lennukis. Riia-Tallinna bussis üritasin vahepeal ka raamatut lugeda, kuid enamuses sai uni must võitu. Iga natukese aja tagant ärgates pidin nentima, et Tallinn on ikka veel kuradi kaugel ning lugesin-magasin edasi.

Ostukorv...Lõpuks taas kodus, pakkisin rahulolevalt kogu kraami lahti ning asusin nuppe-žetoone-kaarte õigetesse karpidesse jaotama. Polnudki nii ületamatu ülesanne, kui alguses tundus. Nüüd on vaja veel need kõik ka läbi mängida… 🙄

Tagasivaade esimesele geopeituseaastale 27.02.2009

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
1 comment so far

Olen vist jõudnud sellisesse vanusesse, et on käes aeg memuaare kirjutama hakata. 🙂 OK, tegelikult otsisin üles ühe ammusest ajast pooleldi valmis kirjutatud teksti ja vormistasin selle lõpuni.

Nimelt olen siin blogis aeg-ajalt geopeitusest kirjutanud: vahepeal igast aardeleiust, siis kokkuvõtteid välismaistest aarderetkedest. Aga geopeitust mängisin ma ju juba siis, kui sellest blogist isegi mõtet olemas polnud. Ning ka siis leitud aaretest on head mälestused jäänud. Kuhugi tuleks ka need kirja panna…

Niisiis, kui eelmise aasta lõpus valisid geopeiturid esmakordselt Aasta Aarde 2008, siis mina koostasin oma esimese geopeituseaasta TOP10.

Kui jälle vaim peale tuleb, siis lisan sinna ka järgmiste aastate kohta midagi. Materjali peaks jaguma, sest tiksub ju aprilli lõpus täis neljas aasta selle toreda hobiga tegelemist ning aardeleide on hetkeks kogunenud üle 500. 😎

Eesti geopeiturite uskumatud seiklused Soomes 22.01.2009

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
add a comment

Porvoo raudteejaamas

Avalõigus pean nüüd juba traditsiooniliselt nentima, et see blogi on unarusse jäänud ning postitused on üha harvemad ja ebaregulaarsemad. Tõenäoliselt nii jääbki, sest ma tõepoolest ei viitsi kirjutada. Palju huvitavam on midagi teha (kes teab, see teab).

Aga on mõned sündmused, mida tahan isegi tagantjärgi meenutada ning seepärast püüan vähemalt need kirja panna. Olgu siis kasvõi neljakuulise hilinemisega. 😛 Üheks selliseks on geopeituse sündmusaare ehk maakeeli öeldult geopeiturite kokkutulek Helsingi Dessant, mis toimub igal sügisel.

2008 aasta 13 septembri varahommikul, kell 8.00 lahkus laev vihmasest Tallinnast. Seikluseks läks juba laeval, sest vaevalt olime oma kodinad maha pannud, kui tuli hakata otsima Märti, et saada temalt vihje laeva peidetud aarde otsimiseks. Minul isiklikult läks juba Märdi leidmisega hulk aega ning vihje sain teada ühena viimastest. Ja vihje oli ka muidugi selline, et anna olla: “viienda ja kuuenda vahel”. 🙄 Umbes-täpselt sama hea vihje nagu minu lapsepõlve lemmikraamatus “Meisterdetehtiiv Blomkvist”, kus valged roosid andsid punastele roosidele Suurmõmmiku asukoha teada sõnadega: “otsige maa sisemusest”. :mrgreen: Igatahes võis mõne aja pärast näha geopeitureid kõikjal viienda ja kuuenda teki vahel “kaevamas”.

Mõne aja pärast aga hakkas saabuma vaikne lootusetus – tundus, et Helsingi juba terendab silmapiiril ja aare ei tulegi välja. 😦 Õnneks aga Märt siiski halastas ning andis järgmise vihje. Ma ei mäleta, mis see täpselt oli, kas defineeris ta täpselt teki, kuhu aare peidetud või vastas ta lõpuks küsimusele, kas aare on sees või väljas. Igatahes olime õige pea ahtritekil ning vaatasime ühe trepi viienda ja kuuenda astme vahele. Tõsi, mina ei märganud aaret isegi siis, sest ma ei viitsinud piisavalt kummarduda. Sirje oli see, kes elektrikarbiks maskeeritud aarde lõpuks leidis. 🙂 Rõõmu oli topelt – avastasime logiraamatust, et oleme teised leidjad. See tähendas seda, et saime Märdilt auhinnaks geomündi. 🙂

Soomes maabudes sai suund sedakorda mitte põhja, vaid hoopis ida poole seatud. Nimelt oli juba eelnevalt kokku lepitud, et otsime enne Hyvinkääle üritusele minemist sel korral aardeid Porvoos (möödunud aastal vaatasime näiteks Hämeenlinna).

Ilus oled, Soomemaa!Porvoos oli päris tore, kõigepealt imetlesime Soome kaunist loodust ühe linnalähedase kalju otsast, siis suundusime linna-aardeid vaatama. Midagi leidsime, midagi jäi ka leidmata. Aarete otsimise kõrvalt jõudsime loomulikult ka linna ennast vaadata – täitsa sümpaatne väikelinn. 🙂

Siiski sai mingi aja pärast sellest idüllist siiber ning asutasime endid põhja poole sõitma. Kusagil kiirteede peal tuli aga meelde, et kurat, ühe toreda mõistatusaarde koordinaadid said ju kodus välja nuputatud ja nüüd ununes Porvoos seda vaadata. Siiski ei hakanud me enam otsa ringi keerama ja nagu tagantjärele kuulsin, oli hoolimata vingest mõistatusest aarde enda asukoht mittemidagiütlev. Juhtub. 😐

Et tüdrukud tagaistmel rahutuks ei muutuks, otsisime ka teel ühe aarde, lihtsalt GPS-ist täppi vaadates. Sest Soomes on neid geopeituse aardeid just kiirteede ümbruses nagu seeni peale vihma – iga mõne kilomeetri tagant mõni. Kahjuks enamasti sellised mittemidagiütlevad lambikad. 😦 Nagu ka see Landbo aare. Mis muuseas peitja arvates on unikaalne sellepärast, et aarde lähedal on palju erinevaid maju… 😆 Seda ma kohapeal muidugi ei teadnud, aga kui ma aarde kirjeldust hiljem kodus lugesin, pidin naeru pärast toolilt maha kukkuma – loomulikult võib soomlaste jaoks äge olla, kui ühte külla on lubatud erinevas stiilis maju ehitada – tavaliselt on neil ju tõesti ühes külas vaid ühesugused hooned… 😯

Aga tagasi peasündmuse, Helsingi Dessandi juurde. Juba Eestis oli teada, et sündmus toimub sel korral mitte Eesti geopeiturite suure sõbra Esko juures kodus – sest juba eelmisel aastal ööbisid Eestist kohale sõitnud ruumipuuduses Esko köögis laua all, naabrite hoovides ja garaažides ning mujal põnevates kohtades 😀 – vaid Hyvinkää linnale kuuluvas matkakeskuses. Suur oli aga minu üllatus, kui minu teejuht Soome teedel, Garmin Mobile XT, mulle Hyvinkää lähedase kiirtee ristmikul teatas, et oled kohal. 😮 Või noh, mitte päris kohal, vaid nii paarisaja meetri kaugusel. Olin väga üllatunud, et kuidas saab lubatud järvega matkakeskus kiirtee kõrval olla?! Aga noh, tehnika teatavasti ei valeta ja nii tegin ma vähemalt paar-kolm tiiru ümber oletatava nullpunkti, püüdes autoga matkakeskuse parklasse saada… Kui see aga ei õnnestunud, tegin lõpuks vihase kõne ürituse korraldanud Märdile, et teada saada, mis urkasse ta meid majutanud on?! Märt oli vana rahu ise ja teatas, et autoga kohale ei saagi, võtku ma aga kõik oma seitse asja ja mingu mööda jalgrada kohale. 😯 Ausalt öeldes läksin veel vihasemaks – emotsioon on siiani meeles! 🙂 Igaks juhuks otsustasin siiski magamiskotid-toidud autosse jätta ja niisama luurata, mis seal koordinaatide nullis ikkagi on. Loomulikult ei olnud kiirtee pealsel jalakäijate sillal matkakeskust! 😀 Seal oli hoopis silla külge kinnitatud toru, mille sees olid juhised matkakeskusesse kohalejõudmiseks! 😆 Mina ise olin hoopis loll ja polnud aardekirjeldusest lugenud, et kohalejõudmisega käib kaasas ka väike mõistatamine. 😳

Hirvesambla aare - peidetud ilma samblata!Edasi läks kõik palju libedamalt. Kohale jõudes leidsime eest Esko ja ühe väga sõnaahtra Soome geopeituri. Sisuliselt meiega samaaegselt saabus ka Eesti “esigeopeitur” Miki. Tegevuse leidmiseks otsustasime lähimaid aardeid otsima minna. Sellest käigust jäi peamiselt meelde Miki sõidustiil, mis oli selline, et isegi esiistmel istudes läks mul süda kergelt pahaks. :mrgreen: Ok, tegelikult jäi meelde ka üks metsaare ja seda just oma peitmisviisi pärast – Eesti geopeiturid, võtke eeskuju! – ei mingit sammalt ja sodi karbil maskeeringuks, vaid lihtsalt katmata karp puhkekoha lähedal kivide vahel. Loogililne, sest tegelikult kes see ikka seda geopeituse aaret seal metsa sees rüüstama hakkab.

Lisaks sellele aarele otsisin üles juba varem välja arvutatud Tyhjä… (Eesti Tühi aarde vanema vend). Väga äge teostus! 😎 Tõsi, ise oleksin veelgi kurjema mõistatuse teinud, aga noh, loomulikult on mul hea tagantjärgi head ideed veelgi paremaks timmida, aga katsu sa seda nullist välja mõelda. 😛

MatkakeskusesKui aardejahilt sündmusaarde toimumispaika tagasi jõudsime, siis oli rahvast juba rohkem kohal ning pidu hakkas tuure üles võtma. Et kulmineeruda teadagi millega – traditsioonilise ööaarde otsinguga. Samas oli see ka traditsioonilisest erinev – kui eelmistel Helsingi Dessantidel on ööaardeks olnud lihtsalt mõni lähedalolev aare, mida siis üheskoos ööpimeduses otsitakse, siis sel korral oli Esko spetsiaalse, mitmepunktilise multi-mõistatusaarde teinud. Tagantjärgigi tore meenutada!

Algus läks lihtsalt, esimeses punktis oli puu otsas üks Nokia telefon, mille SMS-i olid salvestatud järgmise punkti koordinaadid. Järgmises punktis aga oli vaid üks kivi, millel noolekesed ning hulk seda uurivaid geopeitureid. Mingi aja pärast märkasin, et pool seltskonda on ära kadunud. Ju nad siis leidsid mingi juhtlõnga, mõtlesin. Õnneks meie oma tiimis “reetureid” ei olnud ning algusest peale koos püsinud ning hiljem “driimtiimiks” ristitud seltskond otsis truult edasi. Kuna ma äkki ühel hetkel taipasin, et kivile kleebitud helkurnoolekesed näitavad tegelikult suunda… järgmiste helkuriteni, mis olid puude otsas! 🙂 Siis läks ralliks – pimedas ja otse. Isegi ronisin mingist kaljust alla, hiljutist jalaluumurdu trotsides. 😮

Selle raja lõppu jõudsime… noh, ütleme, et mõne… pakiveini pärast. 😆 Vahepeal ei seletanud silm päris hästi järgmisi helkureid ja üldse oli pidevalt lõbus. 😉 Õnneks ei saanud kogu fun veel sellega otsa – viimaste helkurite juurest leidsime GPS-i lõppaarde koordinaatidega ja teekond sinna oli vähemalt sama meldejääv, kui kõik eelnev. 🙂

Nimelt, ükskõik kust poolt üritasime, lõppesid kõik meie katsed “nulli” jõuda, vees. Kas jões või järves, sellest ei saanud alati arugi. Olukorra lahendamiseks laenasime ühe paadi, mille ühest järjekordsest tupikust leidsime. Aerudega varustatult ning heaoluühiskonnale kohaselt lukustamata. Etteruttavalt olgu öeldud, et otse loomulikult tõime me selle paadi sinna samasse hiljem tagasi.

Alles paadis taipasime, miks me enne kogu aeg vette sattusime – sest lõpp-aare oligi vette peidetud. 😆 Ja oh seda õnne, kui avastasime, et lõpp-aardes on muidu geopeituse aaretes keelatud kraam – õlu ja longero. 🙂 Ja isegi see, et ühest ööpimeduse varjus lähedale triivinud paadist meid vigases soome keeles paadivarguses süüdistati, ei kahandanud meie rõõmu. 😉

Kalapüük golfiväljakute vahelJärgmise päeva hommikul läksin järvele kala püüdma, et tagasisõiduks värske olla. Kusjuures isegi näkkas – sain oma elu esimese särje, pühapäevakalamees nagu ma olen. 🙂 Samas tuleb tunnistada, et see särg on veel siiani mul sügavkülmas ja söömata. Pühapäevakokk nagu ma olen… 😳

Tagasisõidupäeva märkimisväärseima sündmuse saab pealkirjastada kui maailma lühema anekdoodi: geopeitur eksis ära. 😆 Jah, nii juhtuski, kui läksime üht Soome metsades peituva “kindluse” juures asuvat aaret otsima. Kuna me ei leidnud sinna normaalset lähenemisteed, siis sõitsime täpselt nii kaua mööda kitsaid metsavaheteid, kuni jõudsime lukustatud tõkkepuuni ning otsustasime sealt viimase kilomeetri jala minna. Tüdrukud plaanisid algul kaasa tulla, kuid peale esimest paarisadat meetrit hakkas neil külm ja nad otsutasid autosse mängima jääda. Meie Sirjega kõndisime nii kaua mööda teid, kui saime ning edasi läksime otse. Leidsime maailma kõige suurema geokuhja alt aarde ja hakkasime tagasi tulema.

Maailma suurim GeoKuhi(tm)Ja vaat siis hakkas juhtuma. Jõudsime küll kaljudelt alla tuttavale raiesmikule, kuid sealt edasi metsavaheteele enam mitte. Ühelt poolt üritades tuli soo vastu, mida seal meie arvates ennist polnud ja teiselt poolt väga võõras mets. 😮 Ning otse loomulikult polnud ma auto koordinaate GPS-i salvestanud, samuti oli ka trackback funktsioon aktiveerimata nii et ka oma “jälje” järgi tagasiminemine oli võimatu. 😯 Kaalusime variante. Minu peast käisid läbi ka seesugune, et helistan hädaabi numbril 110 ning annan teada et olen geopeitur Eestist, koordinaatidel need-ja-need, saatke kopter õhku ja öelge, kus pool sinine auto on. 😆

Hädast pääsesime aga siis, kui mul paanikahoogude 😉 vahel meelde tuli, et mul on tegelikult selle lukustatud tõkkepuu koordinaadid ikkagi olemas – aardekirjelduses oli see koht ära märgitud kui waypoint nimega NO WAY… Tõepoolest, ainult Eesti geopeitur valib sellise lähenemistee… 😆 Igatahes lõpp hea, kõik hea – kui pärast pea tunniajast äraolekut autoni jõudsime, vaatasid tüdrukud meid imestunult, kui küsisime, et ega nad ei muretsenud. “Ei,” kõlas vastus. “Miks te nii kiiresti tagasi tulite, meil jäi mäng pooleli!” 🙂

Sellest innustust saanud, otsisime tagasiteel veel aardeid. Nendest millest leidsime, eelmisega võrreldes nii eredat mälestust ei jäänud, et eraldi kirja panna tasuks. Küll aga on kahju ühest mitteleidmisest. Ma räägin maailma kõige minimalistlikuma kirjeldusega mõistatusaardest, mille nimeks ja kirjelduseks on vaid üks ülakoma. Aretasin kohapeal küll kõikvõimalikke raketiteooriaid, kuid kasu polnud neist tühjagi. 😕 Ettepanek kõigile Eesti geopeituritele – võtame selle järgmisel Helsingi Dessandil koos ette ja teeme kirvemeetodil ära?! 😎

Tõepoolest, järgmise Helsingi Desssandini jääb täna juba natuke vähem kui 8 kuud – selle ajaga ei jõua lastki teha :razz:, mis seal siis veel mõtlemisest ja õigete lahenduste leidmisest rääkida. 😉

Põhja-Aafrika aarded 07.11.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
1 comment so far

Minu blogi on üsna pikka aega varjusurmas olnud – pole lihtsalt tahtmist kirjutada. Suve lõpp ja sügis on minu jaoks kujunenud selliseks, ülekantud tähenduses, saagikoristamise ajaks – olen uusi kogemusi ohtralt endasse ahminud, midagi välja laskmata. Aga kuna mulle ei meeldi lõpetamata asjad, siis nüüd on ilmselt mõneks ajaks (või vähemalt selleks korraks) jälle jagamise aeg. Ka on mult lausa otse palutud, et ma midagi taas kirja paneks. 🙂

Niisiis, vastu tulles üldsuse soovidele ja tegelikult ka selleks, et mul endal midagi mäletada oleks: minu suvised reisimuljed Põhja-Aafrikast – geopeituri vaatevinklist.

Juuli lõpus-augusti alguses käisime Tuneesias. Sissejuhatuse jätan ära, sest sellest kirjutas kohe pärast reisi Sirje, minust palju operatiivsem ja aktiivsem blogija. Ei kirjuta ma ka sellest, mis riik see meie arvates on. Põgusalt puudutan seda, kuidas on Tuneesias lood kohaliku liikluse ja arstiabiga ning mismoodi me seal muidu meelt lahutasime.

Tuneesiasse minnes oli vaid üks asi kindel – tahtmine üles otsida mõni geopeituse aare, sest aardeotsingute käigus satub alati sellistesse kohtadesse, kuhu tavaturist ei lähe. Paraku selgus eeltöö käigus, et terves Tuneesias, mis on territooriumilt vähemalt sama suur kui kõik kolm Balti riiki kokku, on ei rohkem ega vähem kui 19 geopeituse aaret, neist üks veel pealekauba arhiveeritud. 😯 Võrdluseks – Geopeitus.ee andmebaasi järgi on ainuüksi Eestis üle 700 aktiivse aarde. Seega valik väga suureks ei kujunenud, hotellist mõistlikus kauguses tundusid olevat täpselt kaks aaret, üks neist minu üllatuseks isegi mõistatusaare.

Kuna mõistlik kaugus tähendas ikkagi kümneid kilomeetreid, siis rentisime aardeotsimiseks rolleri ning kimasime koordinaatide peale minema.

Esimene aare, JCB, mille juurde sõitsime, oli kirjelduse järgi üsna mittemidagiütlev – mahajäetud (või õigemini mitte kunagi valmis ehitamata) hotelli peidetud filmitops. Kodus Eestis ütles Sirje, et seda pole mõtet otsida, kuid kohapeal läksime siiski vaatama, sest kui sul on valida vaid kahe aarde vahel ning tahtmine Aafrika pinnal aardeleid kirja saada, pole pirtsutamiseks põhjust.

Kõigepealt sattusime hotelli aia taha, tühermaale viivasse umbtänavasse. Kõlab nagu ei võiks seal midagi huvitavat olla, kas pole? Aga meie leidsime… kaamelid! 😆 Muidugi ilmus samal hetkel, kui me neid pildistama asusime, kusagilt välja ka kaameliajaja ning kukkus meile viipama. Kas ta tahtis meile selgeks teha, et me ei tohi tema kaameleid ilma raha maksmata pildistada või andis ta meile märku, et võime ka sõitma minna, sellest ma aru ei saanudki. Lõime hoopis rollerile hääled sisse ja sõitsime õigesse kohta, hotelli ette.

Kohe kui olin seal rolleri ära parkinud, juhtus järgmine, täiesti sürrealistlik asi: meist trampis mööda üks kohalik, kellel palju mängukaameleid õlal. Ning otse loomulikult üritas ta neid meile maha ärida. 😆 Andsime märku, et pole huvitatud ning jäime vaatama, kuhu ta siis läheb. Läks otse selles suunas, kuhu meie GPS näitas. Ja lähemal uurimisel märkasime, et potentsiaalses nullpunktis istub veel seltskond kohalikke, kes nii meile kutsuvalt vehkisid. 😮

Selle peale otsustasime, et jätame siiski selle aarde sinnapaika ja lasime jalga. Hiljem Eestis Geocachingu lehelt logisid lugedes selgus, et tegelikult oleks võinud ka ostida – suure tõenäosusega olid need mehed kohalikud “turvamehed”, kes juba 20 aastat on seda pooleliolevat ehitist valvanud ning on sinna peidetud aardega kursis.

Järgmise aarde otsimiseks sõitsime Monastiri, ilusasse mereäärsesse linna. Juba aarde nimi (Monastir, Healthy, Beauty Spot) tõotas meeldivaid elamusi. Ja kuna tegemist on multi-aardega, siis oli selge, et elamused piirduvad rohkem kui ühe kohaga.

Esimene punkt oli ilusa vaatega rannakaljul. Alla randa, kus kohalikud ujumas käisid, viisid trepid. Randa me ei läinud, asusime hoopis väravate kaunistuseks olevaid delfiine kujutavaid reljeefe üle lugema. Sest seda numbrit oli meile vaja järgmise punkti koordinaatide väljaarvutamiseks. Palava päikese käes oli küll natuke raske peitja poolt püstitatud ülesandest aru saada, kuid lõpuks olid mul teise punkti koordinaadid käes.

Oma üllatuseks sattusime kohta, kus juba enne aardeotsingute alustamist aega veetsime – linna suurima mošee esisele väljakule. Seal oli meil vaja kokku lugeda ühe ehitise sambad. See võttis natuke rohkem aega, kui delfiinide kokkulugemine eelmises punktis, sest sambaid oli palju. 🙂 Kuid tegelikult saime ka sealt üsna kiiresti järgmise, lõpp-punkti koordinaadid kätte.

Mõnekilomeetrise sõidu järel hakkasid koordinaadid teest kõrvale näitama ja tuli välja kui kasulik oli rolleri rentimine – autoga poleks sinna ligi pääsenud. Rolleriga aga sõitsime teed piirava aia august sisse 😛 , rannakaljul kulgevale katteta teele ning sealt koordinaatide nullpunkti poole edasi. Kuid varsti selgus, et päris nulli me siiski ei saa – GPS näitas kaljust alla, umbes 200 metri kaugusel merre. 😮 Selge – midagi läks valesti. Samas olin kindel, et loendasin kõik õigesti.

Asusin uuesti ülesande teksti ning sinna sobitatud koordinaate võrdlema ning varsti leidsingi koha, kus vea tegin: kui sobitada kahekohaline koordinaat kolmekohalise muutuja asemele, siis lisab GPS puuduva numbri asemele nulli – nii sai vajalikust 10-st 100 (täiesti hüpoteetilised numbrid, ärge nende järgi Tuneesias seda aaret otsige! 😉 ) ja koordinaat näitaski vette. Parandasin 100 kujule 010 ning tulemus sai palju parem – GPS väitis, et aare on meist 15 meetri kaugusel.

Sirje tuvastas geomaantee – jah, ka kaktuste vahele võivad geopeiturid raja trampida! 😆 – ning tõmbas aardekarbi ühe okkalise isendi embusest välja.

Vahetasime aardes rännuputukaid. Kahjuks ei mahtunud üks Eestist kaasa võetud, USA päritolu rändur aardekarpi, kuid logisime ja pildistasime selle Tuneesias käimise siiski. Aardesse jätsime Soomest oma teekonda alustanud Muumitrollide tegelast kujutava Travel Bug’i, mille missioon oligi talveks soojale maale jõuda. Tõsi, Tuneesiasse see kauaks ei jäänud, üks järgmine geopeitur vedas selle Saksamaale. Samas on see praeguseks sealt omakorda Itaaliasse jõudnud. See kah soe maa. 🙂 Eestisse võtsime kaasa ühe Saksamaalt rändama pandud automudeli, kahjuks istub see siiani KuMu koodi aardes. Nojah, aga eks selle aarde mõistatuse lahendamine on raske pähkel ka ja seetõttu väga tihedat külastatavust pole.

Rõõm oli suur – esimene aardeleid väljaspool Euroopat, esimene aardeleid Aafrikas, sai kirja! 🙂

Kaitstud: KuMu kood kräkitud 24.07.2008

Posted by mr.Costello in Geopeitus.
Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: