jump to navigation

Sharp LC-32SA1E TFT-LCD teler 31.05.2008

Posted by mr.Costello in Tehnika.
2 kommentaari

32 tolli naiseilu

Seekordne tehnikaarvustus ei käsitle mingisugust imevidinat või iluasja nagu varasemad, vaid täiesti igapäevast tarbeasja — telekat. Samas pole aga teler päris selline tükk kodutehnikat, mida liiga sageli vahetatakse. Ka mina ei planeerinud veel niipea uut telekat osta, kuid kui vana pill ootamatult osaliselt romuks muutus, siis ei jäänud muud üle.

Just nii juhtus, sest minu 8 aastat tagasi ostetud 28″ laiekraaniga Sony kineskoopteler otsustas ühel heal päeval paar väiksemat sorti pauku teha 😮 ning seejärel punaka tooniga pilti näitama hakata. Remondimehe kommentaar: kineskoop läbi, parandamine mõttetu. 😥 Kurb, Sonyst oleks pikemat kestmist oodanud. Aga mis läind see läind. Või õigemini, läheb. Nimelt on mul meeldiv võimalus seda telekat taaskasutusse pakkuda — võib-olla keegi tahab suvilas või maamajas kasutada. Kes soovib, see pakub — alghind on 1 kroon!

Aga uue teleka valimise juurde. Esmalt tuli otsustada, kas osta plasma- või LCD-teler, seejärel valida sobiv ekraani diagonaal ning siis hakata juba erinevate tootjate erinevaid mudeleid võrdlema. Avastasin, et kõige asjalikumaid näpunäiteid saab Elioni Digitarga blogist.

Dilemma, kas LCD või plasma sai ootamatult lihtsa vastuse läbi küsimuse, milline on paras teleriekraani suurus. Kuna ma tahtsin teleka diivanist vaid paari meetri kaugusele paigutada, siis selgus, et sellise vaatamiskauguse jaoks oleks optimaalne maksimaalselt 32″ ekraani diagonaal. Kuna väikseim plasmateleri ekraan on 40″, mis oleks minu elutuppa ilmselgelt liiga suur olnud, siis langes valik LCD kasuks.

Ilus disain, kontrastne pilt

Seejärel hakkasin vaatama, mida erinevad tootjad pakuvad. Nagu arvata oli, läks nüüd raskeks, sest valik on suur ja ega tehnilistes parameetrites suuri erinevusi pole. 😕 Nii palju sain küll Digitarga abil targemaks, et HDTV telekat pole mõtet osta, HD-Ready on täiesti piisav. Seega otsustasingi lihtsalt hea silmaga kaasaga poodi minna, et visuaalselt vaadata, milline telekas parimat pilti näitab. Mis oli tegelikult ka Digitarga soovitus.

ONOFF-is jäi silma Sharp LC-32SA1E hinnaga 9999 krooni. Kuna pilt paistis teravam ja kontrastsem kui nii mõnelgi kallimal telekal, siis oli valik üsna kiire: “Üks telekas palun! Ja seinakinnitus ka.” 🙂

Positiivne:

Sharp LC-32SA1E TFT-LCD teleril on täiesti normaalne tagasihoidlik disain ning konkurentsivõimelised tehnilised parameetrid tagavad korraliku pildi:

  • Resolutsioon 1366 x 768 pikselit
  • Staatiline kontrastsus 1200:1
  • Dünaamiline kontrastsus 6000:1
  • Heledus 45cd/m
  • Vaadatavus ka kuni 176 kraadise nurga alt
  • Optiline pildikontroll, mis häälestab pilidi heleduse vastavalt toas valitsevatele valgustingimustele kas heledamaks või tumedamaks

Kusjuures, see viimane on väga mõnus omadus, sest mul on toas väga vahelduvad valgustingimused ja ma ei viitsiks pidevalt käsitsi kontrasti peale keerata, kui päike ekraanile peale paistab ning maha keerata, et õhtusel ajal silmi säästa.

OPC andur all paremas nurgasKõik vajalikud liidesed on telekal samuti olemas ja neid ma siinkohal üles lugema ei hakka. Mainin vaid ära, et minu jaoks olid kõige olulisemad kahe SCART liidese olemasolu ning arvuti ühendamise võimalus. Kõik pesad on paigutatud teleri küljele nii et juhtmete ühendamiseks kuhugi taha ronima ei pea.

Digitarga LCD-telerite testi lugedes sain teada, et positiivseks omaduseks tuleks lugeda ka see, kui telekas suudab Windowsi vaate ise õigesse formaati paigutada (nii, et Start menüü ei jääks kuhugi serva taha). Minu meelest on see elementaarne, aga olgu siis siinkohal öeldud, et Sharp seda suudab ning veel ka seda, et arvuti pilt on teleriekraanil väga kvaliteetne, samasugune nagu kasutaks suurt monitori. 🙂

Negatiivne:

Paraku osutus Sharp juba teiseks telekaks (esimene oli see eespoolmainitud Sony), mille kohe peale ostmist garantiiremonti viima pidin. Nimelt kui hakkasin katsetama arvuti telekaga ühendamist, selgus, et sinine värv jääb RGB ühendusest puudu. Garantiis öeldi, et tootmisviga — pesal oli kaks klemmi kokku joodetud. 👿 Lisaks avastasin veel hiljem, et ühes ekraaninurgas on musta tausta puhul kahtlane helendav laiguke. Õnneks see väga ei häiri, sest välja paistab see ainult siis, kui nina sõna otses mõttes vastu ekraani panna.

Audio? Audio?! Millest me räägime?Probleemsena peab välja tooma ka selle teleri audio osa. Sisse-ehitatud 10 vatiste kõlarite võimsus on väga nõrk — kui mu eelmise Sonyga oli nii, et heli põhja keerates tuli toast välja joosta, siis Sharpi puhul on maksimaalne helitegevus nagu tite lalin. Või noh, peaaegu. 😆 Samuti on heli kuidagi kume ja plastmassikõlane. Jah, ma tean, et normaalsed inimesed kasutavad eraldi kodukinosüsteemi, kuid siis võikski kohe telekate sisse kõlarid panemata jätta ning ka hinnalipikul vastava korrektsiooni teha. 😐

Menüü nagu Norton Commander ennemuistsel aalHäirib ka teleri võime 4:3 formaadis pilti 16:9 ekraanil kuvada. Valida on vaid kahe võimaluse vahel — kas venitatakse pilt rõvedalt lapikuks või on mõlemal pool servades kaks musta riba. Jällegi pean tooma sisse võrdluse eelmise Sony telekaga, mille puhul oli kolmandaks võimaluseks kompromiss: pildi venitamine koos ülalt ja alt servade äralõikamisega — nii sai kogu ekraan täidetud ja lapikus ei olnud väga häiriv. Positiivsena peab siiski mainima, et kuna LCD teleril puudub taustahelendus, siis mustad ribad servades ei häiri. Aga küsiks siiski retooriliselt: millal jõuavad Eesti kohalikud telekanalid lõpuks 21 sajandisse ning hakkavad 16:9 formaadis saateid edastama? 😡

Mis puudutab teleri menüüsid, siis mainin ära vaid selle, et need võiksid veidi kaasaegsema disainiga olla: ilusama fondiga, ümardatud servadega jne. Aga kuna enamuse ajast kasutan niikuinii hoopis Elioni DigiTV menüüsid, siis on see rohkem selline nice to have omadus ja maitse asi, mitte otsene etteheide.

Vaata kust nurga alt tahad, täitsa kobe pillKokkuvõte:

Kuigi ülalpool kirjutatut lugedes võib jääda mulje, et  sel Sharpi 32″ tollisel LCD-teleril on negatiivseid omadusi rohkem, kui positiivseid, ütlen siiski, et tegelikult olen ma oma uue telekaga rahul. Tegemist on täiesti korraliku pilliga, mille puudused kaalub üles üks vägagi oluline tegur — odav hind. 😛 Tõepoolest, miks maksta rohkem mingite omaduste eest, mida ei kasuta, kui lõppude lõpuks loeb vaid pilt!

Advertisements

Speed-Linki Medusa surround kõrvaklapid 11.12.2007

Posted by mr.Costello in Tehnika.
3 kommentaari

Arvutimängudes “osalemine” toimub meie viiest meelest kahe kaudu: nägemist ja kuulmist kasutades. Sestap on oluline, et mänguril oleks mängimiseks hea video(kaardi) kõrval ka hea heli(süsteem).

Videokaarti olen ma oma kodusel, peaasjalikult just mängimiseks mõeldud, arvutil pidevalt uuendanud, et uuemad mängud ikka jookseks. Helisüsteem on aga täiesti unarusse jäänud — kasutusel on emaplaadile integreeritud SoundMax-i helikaart ja 10 aastat vanad arvutikõlarid või mingid suvalised kõrvaklapid. Kuni tänaseni.

Kuna järjekordsed kõrvaklapid ütlesid üles, sest juhe läks pidevast väntsutamisest katki, otsustasin uued osta. Esialgu polnud mul absoluutselt plaanis mingeid vägevaid klappe muretseda, ka eelarves planeerisin sellele ostule nii umbes paari-kolmesaja krooni ümber. Kuid kui läksin Sikupilli ONOFF-i klappe ostma, sattusin karbile, mis köitis minu tähelepanu kirjaga Medusa 5.1 ProGamer Headset. Maagilised numbrid ja sõnad teadjamehe jaoks. 😉 Tubli veerand tundi uurisin ja kaalusin seda karpi käes, kuni lõpuks otsustasin, et hoolimata hinnast (1185 krooni) ma siiski ostan, sest need klapid tundusid just sellised nagu olin alati igatsenud.

Positiivne:

Kodus karpi avades leidsin sealt lisaks mikrofoniga kõrvaklappidele veel ka komplekti lisajuhtmeid kõrvaklappide ühendamiseks RCA väljundiga audioseadme (näiteks kodukino) külge, toiteploki ning kasutajajuhendi. Ning üllatus-üllatus — pakitud oli kogu see kraam mitte mullikilesse ega vahtplasti vaid stiilsesse riidest kotti. Et oleks mugav kogu seda kraami võrgupidudele kaasa võtta (nagu ma manuaalist teada sain). 😛

Klappide ühendamine arvutiga oli lihtsamast lihtsam: torkasin neli värvilist juhet sama värvi pesadesse oma helikaardi küljes, ühendasin USB juhtme tühja USB pesasse (arvutiga ühendades saavad kõrvaklapid toidet USB-st ning toiteplokki pole vaja), konfigureerisin helikaardi 5.1 helisüsteemile ja valmis! Ei mingit draiverite installeerimist! 🙂 Kusjuures klappide kaabel on nagu juhe olema peab: pikk ja jäme. 😛 Ei tohiks kergesti katki minna ning ulatub 3,8 meetri kaugusele. Samas, kui kaabel on liiga pikk, siis on selle lühemaks tegemiseks kaasas mõnus korduvkasutatav krõpsteip.

Kuna tegemist on mänguri kõrvaklappidega ning mängimiseks ma need ostisingi, siis alustasin ka testimist mänguga — The Lord of the Rings Online on mäng mida ma parasjagu mängin (ja seepärast ka ei blogi 😳 ), niisiis see sobis. Esmamulje? Noh, ütleme nii, et kui ma kuulsin esimesi mängu heliefekte, siis ma tõin kuuldavale paar orgastilist röögatust. :mrgreen: Jah, need klapid on niivõrd head! Mõlemas kõrvaklapis peituvad kuularid tagavad selle, et heliefektid kostavad eest, tagant ja keskelt ning subwoofer annab seesuguse bassi, et peakolu sõna otseses mõttes väriseb. 😎

Negatiivne:

Ühest inglisekeelsest review‘st lugesin, et mikrofoni saab klappide küljest ära võtta. Minu jaoks oleks see üsna oluline, sest ma mikrofoni ei vaja. Paraku avastasin, et see versioon (SL-8793) Medusa kõrvaklappidest, mis mul on, sellist edevat omadust ei evi. Kahju. 😦 Õnneks näeb mikrofon väga vastupidav välja (painduv vars on kaetud metalliga), loodetavasti ei lähe katki.

Küll aga on näeb üsna liga-loga välja klappide juhtme küljes olev juhtpult, millel on neli kettakest esimeste, tagumiste ja keskmiste kanalite ning subwoofer’i helitugevuse reguleerimiseks, valgusdiood ja sisse-välja lülitamise nupp. See viimane logiseb algusest peale… 😐 Samuti avastasin mängimise käigus, et üks regulaator oleks veel vajalik — master volume — sest üsna tüütu on kõiki kanaleid ükshaaval vaiksemaks või kõvemaks kruvida, kui vajalik balanss on kord juba saavutatud.

Uskumatult heast helikvaliteedist hoolimata ei saa kõrvaklappidega siiski täielikku surround sound’i tunnetust — keskmine kanal kostab nagu tsipake rohkem ühest kõrvast ja subwoofer teisest. Iseenesest mõistetav, sest füüsiliselt paiknevadki neid helisid tegevad kuularid ühe ja teise kõrva juures, mitte keskel nagu “päris” 5.1 helisüsteemi puhul. Teisest küljest jälle arusaamatu, sest mõlemas klapis on kokku neli kõlarit (esimene, tagumine, keskmine ning subwoofer) ning teoreetiliselt ei tohiks vahet olla.

Ning natuke häirib nende klappide puhul see, et kuna nad teevad väga valjut häält, siis nad ka “lekivad” päris hästi — heli on üsna palju kõrvalseisjale kuulda. Öötundidel võib see peaaegu sama häiriv olla, kui kõlarite kasutamine. Samas, sissepoole ei kosta välishelid peaaegu üldse.

Kokkuvõte:

Speed-Linki Medusa 5.1 ProGamer kõrvaklapid on lähedal täiuslikkusele ning olen nendega üliväga rahul. Ülalpool kirjapandule lisaks veel seda, et lisaks oma tehnilistele omadustele on need klapid ka väga mugavad — isegi tundide kaupa neid peas hoides ei hakka kõrvad higistama või pea klappide raskusest või survest valutama.

Ka leidsin võrgust vaid kiitvaid ülevaateid ja arvustusi, seega julgen soovitada. Hinnast hoolimata, sest öeldakse ju, et keegi pole nii rikas, et osta odavaid asju.

Mio DigiWalker A701 GPS-iga nutitelefon 28.08.2007

Posted by mr.Costello in Tehnika.
14 kommentaari

Juba jupimat aega häiris mind see, et Geopeitust mängides olin tehnikaga üle koormatud nagu kaamel: kohale jõudmiseks ja aarete otsimiseks ühes käes Fortuna GPSmart bluetooth GPS ning teises käes Compaq iPAQ H3870 pihuarvuti;  häda korral üle WAP-i logiteadete lugemiseks taskus Siemens M55 mobiiltelefon ja pildistamiseks üle õla rippumas Minolta DiMAGE 7i digifotokas. Kusjuures pidevalt oli jama GPS-i ja pihuarvuti omavahelise ühendusega või siis läksid kord ühel, kord teisel seadmel akud tühjaks jne jne. Niimoodi ei saanud üldse mängu ennast nautida, sest kogu aeg tuli seadmetega sebida ning lisaks vaadata, et ühte, teist või kolmandat aparaati vastu kive ei kraabi, tolmu sisse ei pilla või ära ei uputa. 😆

Nii otsustasingi, et aeg on küps endale üks aparaat osta, mis ühendab endas GPS-i, pihuarvuti ja telefoni. Fotokat ma ei tahtnud, sest telefonides olevad fotokad on minu arvates ikka väga kehvad.

Et olen maksimalist (sellistest tegelastest rääkis Kristjan Port 5 juuli “Portaalis”), siis oli mul väga raske valida, millist seadet osta. Sest kui valida on kümnete üsna sarnaste omadustega asjade vahel, saan valimisprotsessist alati paraja stressi ning on ka juhtunud, et vajalik asi jääb liiga suure valiku tõttu üldse ostmata. 😆 Seega, enne kui asun lõpuks välja valitud Mio DigiWalker A701 arvustuse juurde, annan ülevaate oma valikukriteerimitest: sellest, millised seadmed lõpuks sõelale jäid ning samuti ka ostuprotsessist koos tarbijakogemusega.

Nagu eespool juba mainisin, oli kõige esimeseks valikukriteerimiks see, et seadmes oleks ühendatud GPS, pihuarvuti ning telefon. Ehk teisiti öeldes — otsisin GPS-iga nutitelefoni. Lihtne? Ei, sest selliseid seadmeid on turul palju ning igaühel neist on kümneid parameetreid, mida kõike arvesse võtta tahtes võib ahastusse langeda. 😕

Alustasin lihtsalt Google otsingutega stiilis “GPS PDA Phone”, panin esimeste sobivatena tundunud mudelite tehnilised parameetrid ning muu info Exceli tabelisse ning mida mahukamaks tabel muutus, seda selgemaks sai, mida siis ikkagi otsin. 🙂

Kohe alguses sattus tabelisse ka ülehaibitud Nokia N95, tänu millele sai selgeks veel üks valikukriteerium — ostetava seadme operatsioonisüsteem peab olema Windows Mobile, millele on laialdaselt lisatarkvara. Nokia tänu oma Symbianile ei kvalifitseerunud. Samal põhjusel ei kvalifitseerunud ka veel rohkem haibitud iPhone. Või kui aus olla, siis see ei sobinud juba algsete valikukriteeriumitega — iPhonel puudub sisseehitatud GPS.

Kui leidsin, et osad GPS-iga nutitelefonid on varustatud ka WiFi-ga ning osad mitte, oli järgmine suur mõtlemise koht. Lõpuks otsustasin, et valikusse jäävad siiski mõlemad, sest kuigi WiFi oleks küll kena, elaksin selle puudumise samuti üle. Teine samasugune “nice to have” feature oli FM raadio — valikusse jäid nii raadioga kui raadiota telefonid.

Mis puudutab minu algset soovi leida telefon ilma kaamerata, siis see osutus täiesti naiivseks — mingil kummalisel põhjusel topitakse igasse vähegi vingemasse telefoni ka mingi fotokas. 😐

Edasine valik oli juba keerulisem, sest nagu eespool öeldud, on väga sarnaste omadustega nutitelefone üsnagi palju. Lõpuks suutsin siiski mingi pingerea kokku panna, lugedes miinusteks WiFi, vöökoti ja autovarustuse puudumise ning vastavalt plussideks nende olemasolu. Loomulikult asetusid pingereas ettepoole kiirema protsessoriga, suurema ekraaniga, pikema ooteajaga, suurema mälumahuga, uuema Windows Mobile versiooniga, suurema megapikselite arvuga, väiksemad ja kergemad nutitelefonid. Ning mida väiksem oli sealjuures hind, seda parem. 😛 Samuti said mõned telefonid lisapunkte selle eest, kui aparaadiga sai kaasa mälukaardi või oli telefon varustatud riistvaralise QWERTY-klaviatuuriga.

Lõplik pingerida kujunes selliseks:

  1. Pharos 600E
  2. E-TEN Glofiish M700
  3. E-TEN Glofiish X500
  4. E-TEN Glofiish X500+
  5. Mio DigiWalker A701
  6. Asus P535
  7. HTC P3300
  8. Gigabyte GSmart i300
  9. Dopod P800W
  10. TØRQ N100
  11. E-TEN G500+
  12. E-TEN G500
  13. Asus P526

Nüüd asusin otsima, kust sobiva telefoni mõistliku hinnaga osta saaks. Eesti välistasin kohe alguses, sest esiteks müüakse siin ülaltoodud loetelust vaid mõnda mudelit, teiseks on asjad mõistlikust hinnast kaugel. Näiteks Asus P535 saab Hinnavaatluse andmetel  kõige odavamalt kätte ~8900 krooniga ning HTC P3300 erinevatest kohtadest ~10 000 krooniga. 😮 Kallivõitu… Seega otsisin erinevatest netipoodidest juhindudes Materialisti asjalikest soovitustest. Ning otse loomulikult kammisin läbi eBay.

Paraku selgus aga, et sedakorda pole välismaalt ostmine sugugi lihtsam: mõnda mudelit müüdi vaid valitud kohtades ning sellele vastavalt ka valitud hinnaga; teiste saatmine aga oleks lõppkokkuvõttes ikkagi jube kalliks läinud, sest isegi kui eBay hind oli mõnusalt väike, siis järelpärimine müüjale selgitas välja, et saatmiskulu pluss kindlustus tuleks paras kirves. Samuti lisab Eesti toll väljastpoolt Euroopa Liitu tellitud kaubale 18% käibemaksu. 😦

Kui olin kaotanud igasuguse lootuse normaalse hinnaga seadet saada, toksisin täiesti lambist Googlesse sisse “Mio A701” ning määrasin parameetritest, et otsitaks vaid Eesti lehti ning… endalegi üllatuseks sain teada, et Mikromaailm müüb seda telefoni vaid 6300 krooniga! 😯 Miks ma seda küll enne ei teinud?! Võib-olla sellepärast, et Mio nutitelefon asus minu pingereas alles viiendal kohal ning oleksin eelistanud mõnd parematele kohtadele platseerunud mudelit. Aga nüüd lõin käega, sest ahvatlus oli liiga suur: kiire kõne Mikromaailma Lasnamäe poodi; info, et aparaat on kohapeal olemas (kuigi veebilehel kirjapandust kõrgema hinnaga 😕 ); ning kohalesõit, et enne sulgemist jõuda (oli Jaanipäeva eelne aeg). Et telefon nägi ka päriselt välja täpselt niisugune nagu ette kujutasin ja pisut paremgi, siis lõin müüjaga käed, kuid tõstatasin hinnaküsimuse — veebilehel oli, mitte küll märkimisväärselt, aga siiski, odavam hind… Müüja ei teinud teist nägugi — ütles, et… müüme siis veebilehe hinnaga. :mrgreen: Milline positiivne kogemus! Kiidan ja soovitan Mikromaailma! Eraldi kiitus müüja Marden Muukile! Kiidusõnadest jääb puudu! 🙂 Nüüdseks on muidugi veebilehe info korrigeeritud. 😉

Ja nüüd, kus eellugu räägitud ning valikud põhjendatud, Mio nutitelefoni ülevaate juurde. Ning nagu tavaks saanud, ülevaade tuleb läbi minu positiivsete ja negatiivsete emotsioonide.

Positiivne:

Mio DigiWalker A701 karpi avades teadsin tegelikult suhteliselt täpselt, mis seal sees on ja olin sellega juba ette rahul, sest see oli juba pingerida koostades kirjas, kui selle telefoni suurim pluss — ohtralt lisavarustust! 🙂 Karbis sisaldus: tagavara-stylus, nahast vöökott, USB-kaabel andmevahetuseks ja telefoni arvuti USB-pesast laadimiseks, kolme erineva vahetatava otsaga toalaadija, autohoidik, autolaadija, kolm ekraanikaitset, kõrvaklapid.

Aga järgmine positiivne emotsioon tuli üllatusena ning oli seda suurem. Nimelt kui olin telefonile esmase akude laadimise teinud, firmware uuendanud (huh, ei läinudki võssa nagu viimane kord Philipsi digitaalse pildiraamiga 😳 ) installisin ka vanal pihuarvutil kasutusel olnud kaardirakenduse (OziExplorer CE) ning hakkasin seda konfigureerima. Et istusin toas, tõsi, akna all, ei lootnudki, et GPS satelliitidega ühenduse saaks. Sest minu vana GPS ei saanud kunagi tubastes tingimustes fix’i kätte. Aga Mio sai. 😎 Tänu SiRF Star III chipset’ile. Ning et see ei olnud juhuslik, kinnitas ka tööjuures tehtud katse — seal on mul ainult meeter korda meeter katuseaken kõrgel lae all — telefon sai satelliidid probleemideta kätte ning näitas kaardil minu asukohta suhteliselt täpselt maja sisse. 🙂

Edasi katsetasin Mio telefoni GPS-i töötamist autos koos autovarustusega. Kõik sujus jällegi probleemivabalt, autohoidiku sain iminapaga kinnitada ülimõnusasse kohta esiklaasile tahavaatepeegli alla, kus telefon püsis (ja püsib siiani — juba kaks kuud) kindlalt ka kõige auklikumatel teedel sõites. Samuti pole mingeid probleeme GPS-i leviga — ka metsavaheteedel fikseerub telefoni GPS kindlalt satelliitidele ja näitab täpselt asukohta. Siiani on ainuke koht, kus levi ära kadus, Sikupilli “Prisma” maa-alune parkla. Aga sealt oskan ma ka ilma GPS-ita koju sõita. 😛 Okei-okei, suvise geopeitumise käigus olen veel mõnedesse maa-alustesse kohtadesse veel sattunud, kus GPS ei tööta. Aga seal ei tööta ükski GPS. 😆

Kiidulaulu Mio nutitelefoni GPS-ile lõpetan veel ühe katse kirjeldusega. Nimelt katsetasin telefoni GPS-i osa töötamist ka suurematel kõrgustel ja kiirustel kui autos — nimelt lennukis. :mrgreen: Kohe peale Tallinna lennuväljalt õhkutõusmist lükkasin telefoni GPS-i osa sisse ning sain väga kiirelt satelliitidega ühenduse. Edasi oli lausa lust jälgida, kus ma asun: kui GPS ütles, et all on Riia, siis aknast välja vaadates paistiski Daugava; ka Doonau nägin ära; ning Kreeka saared olid lennuki aknast vaadates täpselt sama kujuga nagu samal ajal telefoni ekraanil oleval kaardil. Ning lõpuks Kreetale jõudes aitas GPS mind sealgi.

Siiski tahan seoses GPS-iga (sorry, aga see on minu jaoks Mio telefoni vajalikum osa! 🙂 ) veel üht telefoni funktsiooni kirjeldada. Nimelt saab defineerida telefoninumbri(d), millele saadetakse automaatselt SMS-iga hädaabiteade koos sinu asukoha koordinaatidega, kui surud telefoni küljel pikemaks ajaks alla volume down nupu. Toimib ka siis, kui klahvilukk peal. Loodetavasti ei lähe seda funktsiooni kunagi vaja, aga tore, et selline võimalus olemas on.

Mio A701 pihuarvuti osa on samuti igati vinge: 520 MHz protsessor, 64 MB mälu (laiendatav standardse SD mälukaardiga), 2,7 tolline 240×320 resolutsiooniga LCD ekraan ning operatsioonisüsteem Windows Mobile 5.0 garanteerivad kõigi rakenduste sujuva töötamise. Kaardirakendusest juba rääkisin, aga meeldivaks üllatuseks oli ka selliste vanade heade arvutimängude jooksmine nagu SimCity 2000, Virtual Pool ja Age of Empires. 😛 Microsoft Office rakendustest rääkimata.

Ja kuna lõppude lõpuks räägime ikkagi telefonist, siis paar kiidusõna ka Mio A701 telefoni osa funktsionaalsuse kohta. Lahe on see, et kõik kontaktid on Microsoft Exchange aadressraamatuga sünkroonis, seega ei pea telefoninumbrite ja e-maili aadresside korrashoidmiseks mingeid eraldi programme kasutama, piisab lihtsalt Outlooki kaudu kontaktide editeerimisest. Muu telefonifunktsionaalsus — kiirvalimine, häälvalimine — loomulikult olemas. Mõnus on ka võimalus kontakti otsimiseks numbriklahvide kaudu: näiteks kui tahan leida Meelist, piisab vajutamisest 633 (ehk MEE) ning otsitav ongi juba käes! 😎

Mõne sõnaga ka Interneti lehitsemisest, meilindusest ning kiirsuhtlusest. Nagu öeldud, on Mio A701 operatsioonisüsteemiks Windows Mobile 5.0, mis tähendab seda, et kaasa saab nii Internet Exploreri, meilikliendi kui ka MSN Messengeri. Lisaks nendele installisin Opera, mis annab mõnevõrra parema funktsionaalsuse Internetis surfamiseks. Pädev on ka see, et netilehtede jaoks, millest on olemas ka light versioon, identifitseerib Mio DigiWalker end kui mobiilne seade, mistõttu lehe alla tõmbamiseks kulub vähem aega (ja raha). 🙂 Ja meiliklient ühildub loomulikult Microsoft Exchange serveriga ning seetõttu on meilid kenasti sünkroonis.

Negatiivne:

Mio DigiWalker A701 negatiivsetest külgetest rääkides pean esmalt peatuma samuti GPS-il, mille üks tobe omadus valmistab siiani tõsist nördimust. 😦 Nimelt tuli välja, et GPS repositsioneerib end vaid siis, kui liikuda kiirusega vähemalt 5 kilomeetrit tunnis või kui satelliitide “nägemisega” on tõsine probleem. Praktikas tähendab see seda, et näiteks Geopeitust mängides pean täpse “nulli” saamiseks mõnda aega edasi-tagasi jooksma. Paraku võib see mõnedes kohtades üsna kaelamurdvaks osutuda… 😐 Igatahes oleksin jube tänulik, kui keegi oskaks öelda, kuidas sundida Miot asukoha infot ilma liikumiseta uuendama.

Häirivuselt järgmine Mio nutitelefoni miinus on selle telefoniosas — levi on kohati häbiväärselt nõrk. Igatahes minu vana Siemens M55-ga nii palju leviauke ei esinenud. Ning otse loomulikult on miinuseks ka WiFi puudumine: kuigi metsas saab üle GPRS-i kenasti toimetatud (muidugi vaid siis, kui levi on 👿 ), oleks kodus või kontoris mugavam (ja odavam) WiFi võrgus istuda. Teisest küljest aga on mul kodus või kontoris alati niikuinii sülearvuti käepärast, millega netis surfamine on kordi mõistlikum tegevus.

Mio kui pihuarvuti kohta ei saa peaaegu midagi negatiivset öelda. Jah, full-screen klaviatuur oleks parem, kui see pisike ekraani alumisse ossa kuvatav. Ning veel parem oleks, kui klaviatuur oleks Eesti layout’iga. Aga ka default klaver ajab asja ära ning on isegi küüneotsaga vajutatav, minu peente näppude jaoks pole stylus‘t vajagi. 🙂 Aga kui ikka igatusus kõige eelpoolnimetatu üle väga suureks kasvab, siis on vastav lisatarkvara netis müügil.

Klaviatuurilt sujuvalt edasi minnes tahan veel mainida nuppe — selles kontekstis, et nuppe on sel telefonil vähe. Kui alguses telefoni valides arvasin, et see on positiivne omadus ning telefoni disain on seetõttu ilusam, siis nüüd olen teist meelt. Nuppe on Mio DigiWalkeril kokku seitse (pluss ringikujuline navigatsiooninupp), enamus teoorias ümberprogrammeeritavad kuid praktikas omab vaid kahe ümberprogrammeerimine mõtet. Ja seda on vähe. Vähemalt minu jaoks. 😛

Kuna pidin vahepeal bussiga tööl käima, siis katsetasin ära ka Mio multimeedia osa ehk kasutatavuse MP3 pleierina. Lühidalt — ei kõlba. 😦 Miks? Kahel põhjusel: esiteks on kaasasolevad kõrvaklapid sellised, mis kukuvad pidevalt kõrvast välja (ja miks kuradi pärast tehakse kõrvaklappidel vasakusse kõrva käiv juhe lühem kui paremasse kõrva käiv? 😡 ) ning teiseks teeb Mio liiga vaikset häält. Ausõna. 🙄 Kruvisin kõik helitugevuse nivood põhja aga ikka kuulsin tänavamüra. Ilmselt saab ka Miost normaalse pleieri, näiteks bluetooth handsfree kõrvaklappidega, aga arvan siiski, et siin blogis varem arvustatud Brando MP4 kell on kordades parem MP3 kuulamise riist.

Arvustuse negatiivse osa lõpetan Mio fotoaparaati maa sisse tagudes  — nagu oligi arvata, on tegemist saastaga. 👿 Vaid 1,3 megapikselit laskis seda juba alguses arvata, niisiis väga pettunud ma pole. Fotokas ajab asja ära, näiteks Geopeituse logide juurde kannatab Mioga tehtud pilte täiesti panna, kuid mingeid klantspilte ei saa sellega kohe kindlasti teha. Ka puudub fotokal välk. Ja prooviks salvestatud videod tulid miskipärast samuti sellised jõnksuvad… 😐

Kokkuvõte:

Enne kokkuvõtte tegemist tuleksin veel korraks tagasi käesoleva ülevaate alguse juurde ning võrdleksin Mio DigiWalkerit iPhonega. Seda saab lihtsalt teha, kui vaadata Materialisti blogist HTC Touchi võrdlust iPhonega — Mio on üsna samasuguse funktsionaalsusega nagu HTC Touch. Jah, HTC Touchil on lahedam skrollimine ning veel üht-teist, tulenevalt tema Windows Mobile 6 versioonist, aga põhimõtteliselt on Mio eelised (ja puudused) iPhone ees samasugused nagu HTC Touchil.

Kokkuvõtteks. Kuigi Mio DigiWalker A701 oli minu poolt koostatud GPS-iga nutitelefonide pingereas alles viies ning võib tunduda, et ma ei saanud seda kõige-kõige paremat seadet, siis tegelikult olen oma Mioga siiski väga rahul. Olen veendunud, et sain selle raha eest parima funktsionaalsusega telefoni. Ning tundub, et Mio ei hooli ka universaalsuse ja efektiivsuse printsiibist (mida universaalsem, seda vähem efektiivsem) — tegemist on üsnagi universaalse seadmega, mille efektiivsuses mul siiani väga põhjust kahelda pole. 😀

AntWorksi valgustatud sipelgafarm 25.07.2007

Posted by mr.Costello in Tehnika.
14 kommentaari

Jutt sipelgafarmist kategoorias tehnika?! 🙄 Aga otse loomulikult, sest ega mina ju tavalist sipelgafarmi ei soetaks, ikka ainult kõrgtehnoloogilist. 😀 Ja kõrgtehnoloogiline see AntWorksi valgustatud sipelgafarm on. Nimelt on tegemist sellise sipelgafarmi või sipelgaariumiga (sõnast sipelga-akvaarium 🙂 ), mis tavapärase sipelgafarmi mulla-liiva täidise asemel on täidetud sinise (või ka punase või rohelise) poolläbipaistva geeliga, mis asendab toitu ja vett. 2003 aastal NASA laborites väljamõeldud asi sipelgate käitumise uurimiseks kaaluta olekus. Samuti on AntWorksi sipelgafarm varustatud laheda LED-lampidega valgustiga, mis tähendab, et ühtlasi on tegemist edeva sisekujunduselemendiga sinu magamistoas. 😛

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et asi sai alguse ühest minu lemmikblogist, Materialisti blogist. Ei mäleta täpselt, kas lugesin sipelgafarmist sellest sissekandest või hoopis sellest. Igatahes hakkas see vidin mulle kirjelduse põhjal niivõrd meeldima, et otsustasin selle ära tellida. Põhiliselt sellepärast, et mul pole kunagi sipelgafarmi olnud, kuigi kõiksugu teised loomad on mul kodus olnud: kilpkonn, kalad, kass, rott, papagoid. Aga sipelgaid mitte. Ja koera ka mitte. 😦 Või hobust. 😆 Tegelikult tuleb meelde, et siiski üritasime koos vennaga vist mingil hetkel ka sipelgaid pidada. Inspireerituna raamatust “Maari suvi” ehitasime neile plastmassist topsi plastiliinist kindluse ning panime nad sinna koos lepatriinudega elama. 😳 Aga otse loomulikult sipelgad plastiliini ei armastanud ning kõngesid peagi. 😥

Aga tagasi AntWorksi sipelgafarmi juurde. Otsustasin seekord katsetada, kuidas töötab Materialisti taga olev Netikuller ning tellisin sipelgafarmi nende kaudu. Hind kataloogis 835 krooni. Et saaksite otsustada, kas tasub Netikulleri kaudu tellida või mitte, siis lisan siia tellimuse kronoloogia:

  • 2 mai — Minu tellimus ja Netikullerile arve tasumine.
  • 4 mai — Netikulleri kinnitus, et arve on tasutud.
  • 18 mai — Minupoolne järelpärimine, miks kaup viibib (Netikuller lubab oma veebilehel, et kauba saab kätte kahe nädalaga).
  • 21 mai — Netikulleri vastus, et ootavad kauba saabumist USA vahelattu. Selgitused, et kaup tuleb läänerannikult Californiast ning õigustused, et veebilehel antud lubadus on tehtud idarannikul asuvaid netipoode silmas pidades. Ühtlasi sain ka UPS-i tracking ID, et ise oma pakikese teekonda jälgida. Sealt sain teada, et UPS-ile on paki saatmise eest makstud 14 mail.
  • 22 mai — Näen UPS-i veebilehelt, et minu pakk on idarannikule Connecticuti kohale saabunud.
  • 30 mai — Netikulleri e-mail, kus kinnitatakse paki saamist oma USA aadressil.
  • 1 juuni — Netikulleri teade, et kaup on Eesti poole ära saadetud.
  • 4 juuni — Netikulleri info, et kaup on Eesti tollis.
  • 7 juuni — Netikulleri e-mail, et kauba saab kätte nende kontorist või järgmisel päeval Eesti Posti Tallinna peapostkontorist.
  • 8 juuni — Saan oma paki peapostkontorist kätte.

Minu hinnang — aeglane. Viis ja pool nädalat USA-st kauba tellimiseks — lubamatult aeglane.  😡 Vist nii kaua polegi ma kunagi kaupa ootama pidanud. Siiamaani olen ostnud nii netipoodidest ja eBay-st otse ning kõige aeglasemalt tulid kohale tütrele sünnipäevaks tellitud Powerpuff Girlsi nukud umbes nelja nädalaga ning kõige kiiremini samaks sünnipäevaks tellitud raadio teel juhitav spinner nädalaga. Ja vahet pole, kas tegemist on olnud ida- või läänerannikuga — isegi Havailt tuli kaup vähem kui kolme nädalaga. Ning seda kõike tavalist lennuposti kasutades, sest UPS, DHL ja FedEX küsivad oma kullerposti eest hullu kirvest. 👿 Lisaks jäi arusaamatuks, mida tehti Netikulleri kontoris 4 maist kuni 14 maini? Kas tõesti võttis netipoes tellimuse vormistamine tervelt ühe töönädala? Ning miks tekkis USA-s kauba saamise järel 7 tööpäeva pikkune viivitus, enne kui kaup Eesti poole teele pandi? 😕 Igatahes edaspidi tellin kaupa ikka otse, mitte vahendajate kaudu — tuleb kiirem ja odavam.

Ja nüüd veelkord tagasi AntWorksi sipelgafarmi ülevaate juurde, teemast kõrvale kaldumata. Päriselt. 🙂

Esimene mulje, mis tekkis, kui tellitud kaupa karbist välja võtsin, oli… pisike. 😐 Sõna otseses mõttes. Pildi pealt paistis see sipelgaarium ikka kõvasti suurem kui ta tegelikult on (mõõdud 165x150x35 mm). Teine ebameeldiv üllatus (milleks küll moraalselt valmistunud olin) oli see, et kaasasolev toiteplokk valgustuse jaoks oli USA 110V elektrivõrguga ühilduv, kuigi AntWorksi sipelgafarmi karbil on kirjas, et seda müüakse ka 220V vooluadapteriga. 😦 Aga selle asemel, et vastavalt Netikulleri soovitustele Tevalost või Oomipoest voolutransformaatorit ostma tormata, vaatasin üle oma sahtlid, sest kuulun minagi nende eestlaste hulka, kes midagi ära ei viska, sest äkki läheb vaja. 😀 Ja näe leidsingi selle, mida vaja läks — vanast katki läinud juhtmeta telefonist üle jäänud 12V toiteploki ning mingi teise, kah katki läinud, toiteploki küljest maha lõigatud juhtmeotsa, mis täpselt sipelgafarmi valgusti küljes olevasse pistikupesasse sobis. Tšiki-briki ehk natuke tööd näpitsate ja isoleerpaelaga ning 220V vooluvõrgus töötav toiteplokk oligi olemas.

Lisaks sipelgafarmile, toiteplokile ja LED-lampidega alusele sisaldas AntWorksi sipelgafarmi pakend ka ka sinist pulgakest, millega saab sipelgatele tunnelite algused ette uuristada ning kahte üsna odava väljanägemisega suurendusklaasi sipelgate uurimiseks. Pakis oli ka väike raamatuke, milles kirjas sipelgafarmi kasutusjuhend ning 16 huvitavat fakti sipelgate kohta. Neist huvitaivam oli vast see, et Maal elab umbes 10 000 000 000 000 000 (mul pole õrna aimugi, kuidas nii suurt numbrit öeldakse 🙂 ) sipelgat. Seega umbes 1,6 miljonit sipelgat iga inimese kohta! 😮 See teadmine leevendas mõneti mu südamepiinu paarikümne sipelga püüdmise ja sipelgafarmis “piinamise” kohapealt.

Siniselt valgustatud sipelgafarm nägi cool välja, kuid vaja oli veel üht pisiasja… sipelgaid. 😆 Uurisin Vikipeediast Eestis elavate sipelgate kohta ning sain teada, et kõige suuremad on hobusipelgad, mis mõningatel andmetel kasvavad isegi kuni kolme sentimeetri pikkusteks! 😮 Aga kust neid leida? Netist leitud info ütles, et vanade kuivanud puude seest või vanadest puumajadest. Et neist kumbagi mul parasjagu käepärast polnud, siis otsustasin, et tühja, käivad tavalised kuklased ka, neid vähemalt leiab pea iga metsa alt. Algul unistasin ka sipelgaema otsimisest, et loodav koloonia elujõuline oleks, sest tavalised töösipelgad elavad AntWorksi sipelgafarmi kasutusjuhendi andmetel vaid mõne kuu (imelik, Eesti tuntuim sipelgateadlane Ants-Johanes Martin väidab Sakalas, et töösipelgad elavad kaks aastat 😕 ). Kuna aga viljastatud sipelgaema leidmine on keeruline ülesanne, siis läksin tavaliste töösipelgate jahile.

Kuidas püüda sipelgaid? Minu teadmiste kohaselt, mis pärinesid krokodill Gena, Potsataja ja Kübaramoori multifilmidest — suhkruga. 😆 Toimis ja nii ma karbitäie kuklaseid kätte sain. Ühe harrastussipelgauurija veebilehelt hangitud teadmiste kohaselt panin nad kodus enne farmi tõstmist korraks külmkappi, et nad talveunne suiguksid ning hirmasti ei sibaks, kui neid sipelgafarmi ümber asustan. Põhimõtteliselt toimis, kuigi mõned siiski ärkasid ja nende tagaajamisega oli igavene tegu.

Huvitav oli see, et minu püütud sipelgad kasutasid neile tunnelite kaevamise abistamiseks geeli sisse ette vajutatud neljast august ainult neid kahte, mille avad tegin vertikaalselt otse ülalt alla ning jätsid kasutamata need, mille avad olid diagonaalselt. Lisaks suutsid nad ilma igasuguse lisaabita uuristada veel kuus ava sipelgafarmi esikülje vastu. Ning erinevalt kasutajajuhendis pakutud 24-48 tunnist, alustasid nad tunnelite kaevamist praktiliselt kohe, esimese öö jooksul.

Paraku oli juba mõne päeva pärast näha, et mitte kõik sipelgafarmi pandud sipelgad ei liiguta. 😦 Otsustasin siis juhendi järgi tegutseda ning surnud sipelgad välja õngitseda (koloonia elusad liikmed toovad surnud käikudest pinnale), kuid selline käitumine oli totaalne fiasko — imekiiresti levis sipelgafarmis info, et kaas on avatud ning ärritunud sipelgad ronisid hordide kaupa üle serva ning nende tagasipanek tõi kaasa rohkem surnuid ning vigastatuid kui enne. 😥 Igatahes otsustasin ma peale seda, et rohkem ma sipelgafarmist surnud sipelgaid välja ei õngitse, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. 😐

Edasine ei olnud just eriti vaimustav — kuigi sipelgad kaevasid lõppkokkuvõttes üsna pikki tunneleid ning tegid sealjuures omavahel koostööd, mida oli huvitav jälgida, vaheldus kaevamine pikkade perioodidega, kus sipelgad viibisid täielikus letargilises tardumuses ning reageerisid, kui sedagi, vaid seintele koputamisele. Lisaks kandsid nad väljakaevatud geeli pinnale, mis moodustas seal suhkrutaolise massi, manuaalis lubatud geelist valmistatud “ehitusplokkidest” laotud arhitektuuriimede asemel. 😐 Ei möödunud kahte nädalatki, kui koloonia ei näidanud enam mingeid elumärke. 😥

Hetkel on seis selline, et valmistasin sipelgafarmi ette uueks katseks. See on õnneks suhteliselt lihtne — võtad sipelgafarmi, torkad selle kraani või dušši alla, uhud veega välja lahtikraabitud geeli ja surnud sipelgad, lased üleliigsel veel ära kuivada ja voila! võidki uued sipelgad sisse panna. Sedakorda katsetan vist mõnda teist liiki sipelgatega, näiteks väikeste mullamurelastega — äkki on need elujõulisemad. Või kui kellegi maja põranda all elavad hobusipelgad, siis andku teada, tulen püüdma. 😉 Aga kui veel paar kolooniat aia taha lähevad, siis vast loobun üldse ning sipelgafarmist koos želeesse uuristatud käikudega saab lihtsalt üks väga kallis öölamp. 😈

Käesoleva ülevaate lõpetuseks panen analoogselt selle blogi eelmiste tehnikaülevaadetega lühidalt kirja oma positiivsed ja negatiivsed emotsioonid.

Positiivne:

Kõigepealt muidugi see, et AntWorksi sipelgafarm näeb peaaegu täpselt nii cool välja nagu arvasingi. Eriti valgustatult. Teiseks see, et praktiliselt mitte mingisugust hooldust pole vaja — pane elusad sipelgad sisse ning kalla mõne aja pärast loomulikku surma surnud sipelgad välja, pese farm ära ning alusta uuesti. 😈 Paraku sellega AntWorksi sipelgafarmi positiivsed omadused ka piirduvad.

Negatiivne:

Juba loo alguses mainisin, et see sipelgafarm on oma hinna kohta ikka väga väike. Kaasasolev “lisavarustus” ehk luubid ja pulgake näevad väga odavad välja. Ja sipelgad ei ela selles geelis sugugi nii idüllilist elu nagu kasutajajuhendis kirjutatakse, pigem usun ülalviidatud harrasussipelgauurija veebilehele kirja pandud juttu, et tegemist on üsna julma viisiga sipelgate pidamiseks, sest elu oma söögi sees pole päris normaalne. Ning (vähemalt esimese) sipelgakoloonia eluiga AntWorksi kõegtehnoloogilises kõiki sipelgate eluks vajalikke toitaineid ja mineraale sisaldavas geelis jäi kuidagi kahtlaselt lühikeseks, lausa kordi lühemaks, kui kasutusjuhendis lubatud. Ja et Eestimaa talvel ei saa kusagilt elus sipelgaid, siis täidab sipelgafarm pea poole aastast vaid valgusti funktsiooni.

Kokkuvõte:

Nagu eelpoolkirjutatu põhjal arvata võib, siis pole ma AntWorksi valgustatud sipelgafarmiga rahul. Mõttetult kallis ning ei täida oma peamist funktsioni. Peamise funktsiooni all pean silmas sipelgate elu tundmaõppimist. Ja isegi kui peamiseks funktsiooniks defineerida valgusti või sisekujunduslik ilu, siis selle raha eest saab kindlasti mõne lahedama lambi. Ühinen täielikult siin postis kirjutatuga, kus on vist ka sellest sipelgafarmist juttu, kui ma õigesti aru sain. Täiesti õige otsus mitte osta. Ühe postituse leidsin veel, kirjutaja igatseb AntWorksi sipelgafarmi endale sünnipäevakingiks. Jah, kingitusena oleksin selle üle isegi vist natuke aega õnnelik, aga oma isikliku raha kasutamiseks on küll otstarbekamaid viise. 😐

Philipsi digitaalne pildiraam 23.01.2007

Posted by mr.Costello in Tehnika.
add a comment

Digitaalne pildiraam pole enam teab mis tehnikaime, uusimad mudelid oskavad lisaks piltidele ka videot näidata ja muusikat mängida ning omavad WiFi ühendust. Kuna aga hea tööandja mulle eelmisel aastal kõrgkooli lõpetamise puhul Philipsi elektroonilise pildiraami kinkis, ning leian, et tegemist on väärt vidinaga, siis ei pea ma paljuks omapoolset arvamust kirja panna. Ehk siis vaatan kingitud hobuse suhu. 😆

Millest siis jutt? Täpne mudeli nimetus on Philips Digital Photo Display 7FF1M4, enam-vähem sama, mida Arvutimaailm testis. Täiesti subjektiivselt toon ära mõned tehnilised parameetrid, mida pean olulisteks:

  • Ekraani diagonaal 7″ (umbes 10×15 cm foto suurusega)
  • Sisemise mälu maht 12MB (mahutab ~55 pilti resolutsiooniga 720×540)
  • Pilte saab lisada nii USB kaabliga arvutist, samuti on pildiraamil pesad CompactFlash ja Secure Digital mälukaartide jaoks.

Ja nagu selle blogi tehnikaarvustustes tavaks, tehnilistel parameetritel ma rohkem ei peatu. Kel huvi, vaatab tootja kodulehelt brožüüri. Mina kirjutan oma emotsioonidest.

Positiivne:

Kui raami kõigepealt karbist välja võtsin, siis esmamulje oli — ilus. Seda just disainilt: soliidne klaasraam, massiivne hõbedane jalg, vahetatavad värvilised (hõbedane, must, punane, valge) servad. 😛

Teise meeldiva üllatuse pakkus kaasasolev tarkvara. Tavaliselt on igasuguste vidinatega “tasuta” kaasa pandud programmid suht mõttetud, sest tegemist on kas kommertstarkvara nuditud funktsionaalsusega versioonidega või siis oma funktsionaalsuselt isegi vabavarale alla jäävate softitükkidega. Philipsi digitaalse pildiraamiga kaasasolev tarkvara arvestab just pildiraami kasutaja vajadustega — saab arvuti kõvakettal olevatest kataloogidest sobivad pildid välja valida ning need raami sisemisse mällu laadida. Arvutimaailm ja [digi] kirjutasid (btw, mis mõte on sama artiklit kahes arvutiajakirjas avaldada 😕 ), et sisemine mälu on mõttetu, kuna sinna mahub vaid mõni mitmemegabaidine pilt korraga ning aeg kulub nürile ootamisele, kuni pildiraam pildid parajasse suurusesse konverdib. Kulla mehed, just selleks see kaasasolev tarkvara ongi! 😉 Programm konverteerib pildid enne raami laadimist automaatselt sobivasse resolutsiooni ja suurusesse. Enam-vähem ühe klikiga.

Mulle meeldis samuti see, et pildiraami saab fotokast võetud mälukaardid otse külge pista ja kohe pilte vaadata. Kuid kuna mul mälukaarte lademes ei vedele, siis leidsin, et ka sisemine 12MB mälu on täiesti kasutatav  — mahutab ~55 pilti ja seda ei ole sugugi vähe! Või olete näinud kellegi kontorilaual pooltsadat raamitud perekonnafotot? 😆

Kasutatavus on pildiraamil lihtne, menüüd ja nende funktsioonid seletavad end ka arvutivõhikule ise lahti. Funktsioonidest peatuksin vaid sellel, mis mind positiivses mõttes üllatas, taimeril. Nimelt on pildiraamil sissehitatud kell, mille abil saab seda sättida automaatselt sisse-välja lülitama. Minu töölaual olev pildiraam lülitab end sisse kell 8 hommikul (see tähendab, selleks ajaks kui mina lõpuks tööle jõuan on mul foto juba laual 😳 ) ning annab kell 17 mulle väljalülitamisega märku, et aeg on asjad kokku pakkida.

Ja kõige positiivsem emotsoon kõige lõppu  — lisaks sellele, et pildiraam on välimuselt ilus, on see ka sisemiselt ilus. 😀 See tähendab, selle poolt näidatavad fotod on minu arvates tunduvalt parema kvaliteediga kui paberile trükitud pildid. Eriti hea efektiga olid paar ilutulestikust ja päikeseloojangust tehtud pilti, mis kumasid ja hõõgusid lausa maagiliselt.

Negatiivne:

Ei ole head ilma halvata, pildiraamil on ka väikesed vead. Esimese otsa põrkasin kohe esimesel õhtul. Tõelise arvutifriigina oli mul loomulikult vaja kohe tootja kodulehele minna ning vaadata, kas tarkvarauuendusi ka on? Oli. Tõmbasin firmware ja laadisin selle pildiraami. Hmm, mingit erinevust polnud. Peale selle, et arvuti ei tundnud enam USB-kaabli kaudu ühendatud pildiraami ära. 😯 Hakkasin asja uurima ja selgus, et olin tõmmanud ja laadinud vale uuenduse, sest neid (välimuselt) üsna sarmaseid pildiraame on Philipsil ikka mitu. Järgmisena selgus, et minu raamile uuemat firmwaret polegi. Pika netis kaevamise tulemusena leidsin originaali. Aga see ei tahtnud peale minna. Õudselt häkkimist ja pusimist ning mitmest paketist sobiva kokkupanemist andis lõpuks tulemuse  — suutsin esialgse olukorra taastada. 🙂 Mis selle pika jutu moraal on? Esiteks muidugi see, et kui asi pole katki, siis pole vaja üritada seda parandada. 😆 Aga teiseks siiski ka see, et Philips oleks võinud oma tarkvauuendusele mingi kontrolli sisse ehitada, mis vaatab, kas tegemist on ikka õige raamiga või lihtsalt sarnase raamiga.

Teine väike miinus on seotud ülal positiivselt ära märgitud taimeriga  — kell ei ole väga täpne, kipub pisut ette käima. Ja kui juba sisseehitatud kell on, siis võiks olla ka funktsioon pildiraami lauakellana kasutada. 💡

Viimaseks häiris mind sisemise aku lühike tööaeg. Nimelt saab pildiraamil saba seinast võtta, et seda näiteks sõpradele piltide näitamiseks toas ringi käia lasta või, miks mitte, näiteks reisi peale kaasa võtta. Aga see aku vastupidavus alla tunni on ikkagi natuke liiga lühike…

Eelpoolviidatud tootetestides on kirjas, et pildiraami reaalne tööiga on vaid umbes 15 000 tundi (selle ajaga põleb LCD läbi). Seda ma ei teadnudki! 😮 Aga muidugi kui reaalselt arvutada, et kasutan seda raami vaid tööpäevadel 9 tundi päevas, siis jagub seda eluiga rohkemaks kui 7 aastaks. Pole hullu, selle aja peale on see pildiraam niikuinii moraalselt vananenud.

Kokkuvõte:

Olen Philipsi digitaalse pildiraamiga väga rahul. Asi näeb ilus välja ja fotode kvaliteet on hea. Iseküsimus on selles, et kui ma poleks seda kingituseks saanud, siis kas ma ise selle vidina jaoks nii palju pappi (Eestis maksab see hetkel 3000 krooni) oleksin välja käia tahtnud? 🙄