jump to navigation

1960: The Making of the President

1960: The Making of the President on poliitikateemaline lauamäng kahele mängijale. Kuid mitte ainult. Lauamäng on porditud ka Internetis mängimiseks — Java versioon on tasuta saadaval saidil Game Table Online. Käesolevas arvustuses ongi illustratsioonidena kasutatud võrguversiooni ekraanipilte, mis põhinevad lauamängu kujundusel.

Kas teadsite, et M tähendab Milhous?Nagu pealkirjast aimata võib, on teemaks kurikuulsad 1960 aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Üks mängija kehastab vabariikliku partei kandidaat Richard Nixonit ning teine demokraatide liidrit John F. Kennedyt.

Mängu eesmärk: võita valimised, saades suurema hulga valijameeste toetuse kui vastaskandidaat.

Eesmärgi täitmiseks mängivad mängijad vaheldumisi välja sündmusekaarte, millel on kujutatud toonaste valimiste kõrghetked. Nii saab näiteks Kennedy kutsuda oma kampaaniat toetama Frank Sinatra ja Rat Packi või seada asepresidendikandidaadiks Lyndon Johnsoni. Vastukaaluks saab Nixon mängida ametisoleva presidendi Dwight Eisenhoweri toetusele või kasutada Muusikud, appi!kaarti, mis pöörab mõnede lõunaosariikide muidu demokraate toetavad valijamehed hääletama hoopis sõltumatu kandidaadi Harry F. Byrdi poolt. Lisaks on mängus kaardid, millel kirjeldatud sündmus võib mõjutada sõltuvalt mänguseisust kas üht või teist kandidaati.

Nii võib juhtuda, et Nixonile satuvad kätte JFK-le soodsate sündmuste kaardid ja vastupidi. Siis on mängijal võimalus sündmus mängimata jätta ning kasutada hoopis kaardile märgitud kampaaniapunkte. Punkte saab kasutada kolmel viisil.

Esiteks saab kampaaniapunkte kulutada kõige loogilisemaks asjaks — valimiskampaania tegemiseks. Selleks liigutab mängija oma kandidaadi mängunuppu mööda Ühendriikide kaarti ning asetab osariikidesse oma toetuse märkimiseks kuubikuid.

Nixoni kampaania on käima lükatudTeiseks on võimalik meedias reklaami ostes näiteks üle terve Kesk-Lääne või tööstusliku Ida pasundada, kui tore ja tubli su kandidaat ikka on. Mängumehhaanika mõttes tähendab see siis seda, et meedia toetusel võib ignoreerida vastaspartei toetust tähistavate kuubikute suurt ülekaalu ning ilma riskimata kampaaniat teha. Lisaks on mängus paar sündmusekaarti, mis annavad regiooni meedias domineerivale kandidaadile võimaluse oma toetust veelgi suurendada.

Kolmandaks saab kampaaniapunkte kasutada kolmel olulisel teemal (riigikaitse, majandus ja tsiviilõigused) kaasarääkimiseks. Kelle kuubikud käigu lõpuks teemale domineerima jäävad, saab regioonides suuremat toetust või väga vajalikke mängumärke.

Kennedy ponnistused saavad tasutudMängumärgid (momentum markers) on kasutatavad kahel viisil: nendega saab vastaspartei märgiga kaarti punktideks mängides vastasel talle soodsa sündmuse kasutamise blokeerida või vastupidi, vastase poolt kampaaniapunktideks kasutatud kaardil oma sündmuse käivitada.

Mängijad käivad mängu esimese viie käigu jooksul vaheldumisi välja kumbki viis kaarti käigus ning säilitavad igas käigus ühe kaardi teledebattideks.

Väitlus on tasavägineKuues käik ongi täiesti teistsugune — tavalise mängulaua kõrvale paigutatakse väitluslaud ning kandidaadid hakkavad eespool mainitud olulistel teemadel sõna võtma, kasutades selleks eelnevalt säilitatud kaarte. Iga teema üle peetud väitluse võitja saab õiguse oma toetuskuubikute kaardile paigutamiseks.

Peale debatte jätkub mäng veel kaks käiku eelnevalt kirjeldatud viisil (vaid väga väikeste erinevustega) kuni üheksanda käiguni ehk valimiste päevani, mil mängijatel on veel viimane võimalus valimistulemuste omale soodsas suunas kallutamiseks.

Õnnejumalanna, miks toetad sa demokraate?!Kui ülalkirjutatust jäi mulje, et õnnemoment mängus sõltub vaid kättejagatud kaartidest, siis tegelikult see päris nii pole. Mängus puudub küll täring, kuid selle osa täidab mõlema mängija kuubikutega täidetud must kotike, millest juhuslike sündmuste puhul pimesi kuubikuid tõmmatakse. Tõsi, kotti sattuvate kuubikute arv sõltub mõneti mängitud kaartidest.

Ning seetõttu võib valimiste päeval fortuunast palju sõltuda — mängija võib küll valimisteks hoida kaht kaarti, millest kumbki lubab tal New Yorgis kolme lisahäält taodelda, kuid kui kotist seepeale vaid vastasmängija kuubikuid tuleb, jääbki see liivale rajatud lootuseks. Seepärast on parem kindla peale välja minna ning mängida oma mäng nii, et valimiste päeval üllatusi ette ei tuleks.

Alternatiivajalugu: Nixon võidab napilt!Mängu lõpp on korraga nii tüütu, kui põnev: peale lisatoetuste võtmist tuleb kaardi pealt oma värvi kuubikute alt osariikide mängumärgid kokku korjata ning hääled kokku lugeda. Põnevaks teeb selle asjaolu, et tasavägiste mängude korral ei piisa ühe või teise kandidaadi võidu kindlakstegemiseks pilgust kaardile — kuigi kaart võib kirendada Nixoni vabariiklaste punastest kuubikutest selgub häälte lugemisel siiski, et võit tuli Kennedyle. Seda sellepärast, et erinevates osariikides on erinev arv valijamehi. Oskuslikult mängides võib võiduni jõuda vaid suurte osariikide toetusega: New York (45 valijameest), California (32) valijameest, Texas (24 valijameest) jne. Samal ajal kui vastaskandidaat on oma kampaania kulutanud Alaska (3 valijameest), Arizona (4 valijameest) või Connecticuti (8 valijameest) häälte püüdmisele.

Kogu sellele, tegelikkuses aastakese kestnud valimisheitlusele, kulub lauamängu taga nii umbes paar tundi, juba kogenud mängijatega, kel kaardid peas, kindlasti vähem.

Erinevalt 1960: The Making of the President lauamängu eellaseks peetavast, sarnase mängumehhaanikaga Twilight Struggle’ist ei vähenda mängumõnu komponentide kvaliteet. 1960: The Making of the President on valmistatud väga kvaliteetselt: atraktiivselt kujundatud karbis on korralikust paksust papist mängulaud, kvaliteetsed kaardid, puidust mängunupud ja värvitrükis mängujuhend.

Mängukaardid on väga mõnusalt kujundatud: lisaks tekstile, mis kirjeldab, mida kaardiga mängus teha saab, on kaardil ka 1960 aastal toimunud sündmust illustreeriv foto ning kursiivkirjas nn flavor text, mis poole sajandi tagused juhtumised paari lausega ära seletab. Kõik see võimaldab mängijatel mängu sisse elada ning näiteks Lunch Counter Sit-Ins kaarti välja käies saab kuiva “ma panen kolm kuubikut Alabamasse, Floridasse ja Georgiasse” asemel partnerile mahlakalt teatada, et “kuna ma juhin väitlusi tsiviilõiguste teemadel, siis mustanahaliste istumissteigid lõunaosariikide kohvikutes kallutasid nende osariikide valijameeste toetuse minu kasuks.” 

Eraldi kiitust väärib ka mängujuhend. Erinevalt mõnede teiste keerukamate lauamängude juhenditest on see selgelt kirjutatud ning selgitavate ääremärkuste ning joonistega varustatud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on pool juhendit pühendatud ühe näidismängu kirjeldusele, kust võib soovi korral näpuga järge ajades kõikidele tekkivatele küsimustele vastused saada. Nii juhiste kvaliteeti kui ka üleüldist reeglite selgust ning läbimõeldust näitab asjaolu, et hiljem disaineri poolt välja antud vastused korduma kippuvatele küsimustele (FAQ) pole väga pikk.

Õigupoolest ongi sel mängul minu arvates vaid üks suurem puudus — Ameerika-kesksus. Nähtavasti pole see aga siiski liiga suur viga, sest 1960: The Making of the President on praeguseks pürgimas maailma lauamängude TOP100 esiveerandisse."President" Costello kõrghetk: 8 koht Game Table Online'i edetabelis

Nagu käesoleva ülevaate alguses öeldud sai, saavad huvilised seda mängu tasuta Internetis mängida ning ka reeglid on vabalt allalaetavad tootja kodulehelt. Kes aga siiski lauamängu eelistab, saab mängu demoversiooniga tutvuda Ludo lauamängupoes, kus see tore mäng vaid 589 kroonise hinnaga müügil on.


Plussid:

Miinused:


mr.Costello aka Andreas Jõesaar
Copyright © MänGuru 2009

Advertisements
%d bloggers like this: