jump to navigation

Desperate Housewives

Desperate Housewives – The Game Buena Vista Games’ilt on arvutimäng, mis põhineb samanimelisel teleseriaalil. Seda on kohe ka mängu käivitamisel näha, sest algusvideole loeb teksti telest tuttav hääl ning mööda vilksatavad kõik seriaalist tuttavad koduperenaised — kenasti arvutisse modelleeritutena muidugi.

Esimene valik, mis mängijal teha tuleb, sarnaneb The Sims’ile — tuleb luua perekond. See tähendab, saab end kehastama valida meeldiva välimusega koduperenaise (just nimelt naise – meest selles mängus mängida ei saa!), tema abikaasa ja poja.

Edasi jätkub mäng järgmise videoklipina ning stoori ots tehakse lahti: Wisteria Lane’ile kolib uus perekond, kelle kaela (naissoost perekonnapead, noh 😉 ) juhib mängija. Perekond on nagu teisedki Wisteria Lane’i asukad — pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Mängija kehastatav koduperenaine ei mäleta oma minevikust suurt midagi, enamus tema mälestusi põhinevad sellel, mida mees talle rääkinud on. Abikaasa töötab kohalikus kliinikus arstina ning poeg on teismeline arvutihuviline, kes emaga suurt ei räägi.

Mmm... iga koduperenaise unistus, kraanikausitäis pesemata nõusidJärgmisena tuleb läbida kohustuslik tutorial ehk siis mängija õpetatakse kõndima, vaatama, koristama, kokkama, netis surfama, lilli kastma ja muid koduperenaisele vajalikke tegevusi tegema. Iseenesest väga mugav. Eriti sihtgrupile, koduperenaistele, kellele Desperate Housewives on võib-olla üldse esimene kokkupuude arvutimängudega. Kuid ka minusuguse kogenud mänguri jaoks polnud see õpetamine ülemäära tüütu. Tõsi, mängu kasutajaliides oleks ka ilma igasuguse õpetamiseta intuitiivselt kasutatav, see on lihtsalt nii lihtne ja arusaadav.

Nii, Lynette jõmpsikad, kohe te tädi käest saate!Tegevus algab sujuvalt, ilmuvad välja sarjast tuttavad koduperenaised: Edie tuleb uurib, kuidas uus naaber ostetud majaga rahul on, Bree toob tervituskoogi ja kutsub külla. Esialgu on mängijal küllalt tegevusvabadust — kõmbi mööda Wisteria Lane’i ringi, räägi seriaalist tuttavate tegelastega (sõbralikult, sarkastiliselt, flirtides, vaenulikult), shoppa, värvi ilusalongis juukseid, täida väikeseid ülesandeid jms. Ütlen ausalt, sinnamaani mäng mulle päris meeldis.Blond tüütas ära, hakkan targaks punapeaks! Rinnaoppi ka muidu teete vä? Nii lahe oli vaadata, kuidas reageerib kirjakandja, kui talle siivutuid ettepanekuid teha või mõni koduperenaine, kui talle käkki keerata. Tore oli ka end emalõvi rolli asetada ning oma pojukesega maganud õpetajannat šantažeerida. Intrigeeriv intrigaanile. 😎 Isegi minimängud (aia hooldamine ning kokkamine) köitsid. Näiteks kokkamine tuli mul lõpuks juba päris hästi välja. Välja arvatud toiduainete hakkimine, selles jäingi kobaks. 😳

Hei, kenake, kas magad ka mafioosoga?Peatselt aga keerab mäng krimidraamaks — üks Wisteria Lane’i elanikest tapetakse — ning “üllatuslikult” on just mängija kehastatav koduperenaine see, kes peab mõrva paljastama. Koos sellega selgineb ka mängija enda tume minevik ning seosed mõrva taga oleva mafioosoga ning mõrva uuriva FBI agendiga. Paraku muutus just siit alates mäng vähemalt minu jaoks üsna lineaarseks, valikuvõimalused kuivasid kokku ning mõnus fiiling mängida manipuleerivat, meest petvat litsakat bitchi kadus. 😦

Graafiliselt on Desperate Housewives üsna kenasti teostatud. Ei midagi revolutsioonilist aga kindlasti mitte ka midagi ajast mahajäänut. Tegelased ja maailm näeb välja “nagu päris” ehk siis selline nagu me seriaalist näinud oleme. Kena.

Helipool on samuti nauditav ning lisab teleseriaali fiilingut veelgi: muusika on sama ning tegelaste osasid loevad telekast tuttavad näitlejad.

Täiesti eraldi tahaksin aga kirjutada mängu bugidest, sest need on niivõrd kurbnaljakad. Mingi hetk tuli mängule välja ka patch, võimalik, et see parandas need vead, kontrollinud pole.

Bree, kuidas kleit istub?Näiteks toimub mängu ühes episoodis koduperenaiste moešõu ning minu kehastatav punapäine fuuria otsustas seda saboteerida. Kuna olin eriti paha, siis valisin kõik võimalikud käkkimismeetodid (konkurendi kleidi rikkumise, põranda libedaks vahatamise ja mikrofonijuhtme läbilõikamise). 😈 Paraku avaldasid mõju vaid kaks viimast. 😥 Vähemalt minu mängus, kus otsustasin rikkuda Bree kleidi, ei teinud Bree selle peale küll teist nägugi. Samas soovitas Edie rikkuda mul hoopis Susani kleit aga kuna Susani vastu mul pretensioonid puudusid, siis seda ma ei teinud. Võib-olla selles oligi viga? 😕 Kõike kroonis veel see, et tegevuse jätkudes, järgmises episoodis, arvasid kõik tegelased, et tegemist oli kordaläinud üritusega… 😆

Gabrielle, tänu bugile ei tea sa minu ja Carlose vahel toimunust midagi!Üks bugi esines mingi väikese kõrvalülesandega, kus pidin välja selgitama, miks Carlos morn on. Selgus, et ju siis ta hetkel Gabriellelt ei saanud vms ning heitis hoopis minu kehastatud kuumale tšikile silma. Ega ma vastu olnud, sest üldse üritas minu kehastatud koduperenaine pidevalt skoorida. 😛 Aga kui kõik muud abielurikkumised (sh kirjakandja ja teenijatüdrukuga magamine) läksid minu “saladustena” kirja, siis afäär Carlosega jäi täiesti märkamata.

Põnevaim bugi oli aga selline. Nimelt olin just vastanud päeva lõpu dialoogile jaatavalt ning pugenud mehe kõrvale voodisse kui helises mobiiltelefon. Kuna öisel ajal mängu tegevusse sekkuda ei saa, siis mobiil helises vapralt öö läbi ning minu kehastatav tegelane magas sama vapralt heliseva telefoni kõrval. 😆 Aga kui siis hommikul tegelane ärkas ning kõne vastu võttis, selgus, et helistajaks on… tegelase oma abikaasa! Ehk siis mees, kes visuaalpildis samal ajal samas voodis lebas! 😮 Ju ta siis rääkis peadpidi teki all, kuigi ise väitis, et on kontoris. 😆 Kui kõne lõppes, siis sai mäng oma “eksitusest” aru ja mees muutus nähtamatuks. Nähtamatu mees liigutas teki paigast ja kõmpis dušši alla. Creepy. 😯

Mida osta? Kõik on mulle rinnust nii kitsas...Kokkuvõtteks võib öelda, et Desperate Housewives on mängitav, kuid kiirelt ammenduv ja seejärel lausa tüütuks muutuv arvutimäng. Mäng oli täpselt nii kaua põnev, kui kaua sai intrigeerida, shopata ja vabalt suhelda, sest just see seondub minu jaoks “Meeleheitel koduperenaistega”. Kuigi ka seda tegevust häiris kehv teostus, eelkõige täiesti mõttetud The Simsi elemendid: suhete arendamine ei andnud eriti midagi ning mängu kulg sellest ei muutunud, kas olid sõber või vaenlane; ostetavate asjade valik ning eluaseme disainimise võimalused ammendasid end peatselt ning lõpuks polnud rahaga enam midagi pihta hakata; juhitava tegelase rahulolu eluga ei mõjutanud samuti kuidagi tema käitumist või tegemiste õnnestumist. Kelle jaoks “Meeleheitel koduperenaised” on aga krimisari, neile pakub ilmselt ka Desperate Housewives arvutimäng teravaid elamusi, sest just seda mõrvauurimist on seal küll ja küll.


Plussid:

Miinused:

Testitud: Pentium 4 2.4 GHz, 1 GB RAM, nVIDIA GeForce 6600GT video


mr.Costello aka Andreas Jõesaar
Copyright © MänGuru 2006

%d bloggers like this: