jump to navigation

IndyCar Racing II

Indycar Racing II kujutab endast järge Papyruse esimesele automängule Indycar Racingule. Esmapilgul ta väga ei erinegi oma eelkäijast, aga kui tähelepanelikumalt uurida, siis võib leida päris palju erinevusi.

Üks asi, mis juurde on pandud, on SVGA võimalus. Loomulikult vajab see normaalseks mängimiseks Pentiumi, aga siiski on ta kiirem, kui ootasin. Esmapilgul tundub ta tõesti väheke aeglasena, aga kui teda hakata teiste SVGA-rallimängudega võrdlema, siis on näha, et Papyruse-mehed on mootori kallal kõva tööd teinud. Oma kiiruselt ületab ta Nascari ja on umbes sama kiire, kui Need for Speed. Kohati isegi kiirem. Teine tänuväärt uuendus on see, et seekord saad sa võistelda tõelisest IndyCarist tuntud tegijatega. Näiteks on sul vastas sellised tuntud nimed nagu Emerson Fittipaldi, Al Unser Jr ja paljud teised. Tingitud on see sellest, et Papyrus sai loa oma mängus kasutada tõelisi tiime ja inimesi.

Autosisene vaatenurk on okei täpselt niikaua, kuni barjäärini jõuadKuid mängul on ka miinuseid. Näiteks on klaveriga sõites juhtimine ootamatult puine. See viga paraneb mõnevõrra, kui kasutada õiget joysticku. Samuti on in-car-viewpoint äärmiselt ebaõnnestunud. Tavalises VGA-s mängides ei näe kurve enne, kui oled juba murul või vastu seina. Ka SVGA- s on see viga mõnevõrra häiriv. Kummijälgi märkab küll varem, aga pidurdusteekond kipub ikka lühikeseks jääma. Loomulikult on seal teisigi kaameranurki, aga auto sees istudes tekib tavaliselt palju reaalsem fiiling.

Valida saab mitmete väliste kaamerate vahel aga pikemalt niiviisi siiski rallit ei sõidaÜldiselt aga on Papyrus seekord realismile palju tähelepanu pööranud. Auto käitub reaalsemalt: palju loeb kummide temperatuur, tiibade asend, vedrustus jms. Kui ikka vastu seina paned, siis auto esiosast ei jää just palju järgi. Reaalsus on tegelikult umbes samal tasemel Nascari omaga.

Radasid on palju ja need on küllalt head. On tõeliselt kiireid radasid (näiteks Cleveland rada, mis paikneb lennuväljal), on aeglaseid (Austraalia ja Long Beach) ja ei puudu ka Ameerika võidusõitudele nii omased ovaalid. Õnnetuseks puudub radadest Indianapolise 500 miili rada — Indycariga tahaks ikka Indianapolise rajal ka sõita.

Mängust ei puudu ka Papyruse mängude suurim pluss — Paintkit. Tänu sellele saad ise oma auto valmis disainida ja ei pea koguaeg selle igava Indycar-autoga sõitma. Olemas on ka võrgumäng (võrgumäng on üldse rallikate seas saanud uueks standardiks). Soundid on tasemel nagu ikka, kuigi volüümi seadmine on natuke kohmakas (ka see on Papyruse eripära).

Üldiselt on IndyCar Racing II realistlik autosimu, kust puuduvad igasugu videod ja demod (kuid kellele neid ikka vaja? 🙂 ) Tähtis pole ju mitte vorm, vaid sisu. Kuid samas valmistas IR2 mulle mõningal määral pettumuse, kuna keyboardi pealt on peaaegu võimatu juhtida ja autosisene vaatenurk on äärmiselt ebaõnnestunud. Hetkel on ta siiski üks parimaid autosimusid (aga näiteks sõidufiiling on MicroProse Formula One Grand Prix-il natuke parem, kuna valitud on kuldne kesktee arcade ja realismi vahel) kuigi kõiki lootusi ta siiski ei täitnud.

Kokkuvõttes on mäng hea, aga mina jään siiski F1GP2-te ootama, sest F1 on siiski südamelähedasem, kui need Ameerika-rallid. Pealegi on ka MicroProsel õigus kasutada päris pilootide ja tiimide nimesid.


Plussid:

Miinused:

Testitud: 486DX2/80 MHz, 8MB RAM, 1MB VLB video, Gravis Ultrasound


Valts aka Valdek Laur
Copyright © MänGuru 1995-1996

%d bloggers like this: