jump to navigation

Lost Eden

Cryo seiklusmäng Lost Eden räägib ajast, mil inimesed ja dinosaurused veel koos siin maamunal elasid. Õigemini küll selle ajastu lõpust, mil säilunud veel kahte liiki dinosid: ühed rahulikud rohusööjad ja teised verejanulised türannosaurused. Türannosauruseid juhib üks eriti verejanuline dino, Moorkus Rex. Selle dino ainsaks sooviks on, et kogu maailm tema ees kas põlvitaks või lebaks surnuna. Loomulikult ei lase Cryo mängutegijad sellel juhtuda ja nii astubki mängu peategelane, just täisealiseks saanud prints. Ta pesitseb sellises pisikeses urkas, nagu Citadel of Mo ehk maakeeli siis Mo kindlus. Tema isa ei taha loomulikult kuuldagi sellest, et ta ainus poeg läheks välja dinodega võitlema. Ja siit hakkab pihta mäng ise.

Üks huvitav dino, keda kohtad. Arva, kas ta on rohusööja?Ma ei taha põnevust rikkuda, ütlen vaid niipalju, et lõpuks, kui sa peategelase nahas juba välismaailmas ringi kolad, kohtad sa palju huvitavaid dinosid ja inimesi. Teiste seas kohtad sa ka ühte naist (kes pärast seda sind peaaegu kordagi maha ei jäta 🙂 ), ühte kadunud sugulast ja palju erineva kuju/nimega aborigeene. Kogu sinu teekonnal on sulle abiks üks teokarp, mille sa saad ühelt surevalt dinolt päris alguses. Läbi selle saab ta sulle nõu anda isegi surnuna. Igatahes on see sisseehitatud hintide süsteem igati teretulnud, eriti tänu mõningatele tobedatele puzzledele.

Mäng on first person, st kogu mängu tegevust (ok, peaaegu kogu mängu) näed läbi printsi silmade. Loomulikult pole see aga (kahjuks) nagu Doom, et saad kolada ringi seal, kus tahad. Mängu liikumine on eel-renderdatud, st sa saad suuna valida ja sinna peategelane läheb. Samas peab ütlema, et selline liikumine ei häiri mängitavust vähimalgi määral. Otse vastupidi: tänu suurepärasele graafikale on lausa lõbu kogu seda värki vaadata. Kenad on ka cut-scened, mida sulle näidatakse siis, kui sa ühest kohast teise rändad. Üldse on kogu mängu graafika vägagi kena. Ainus, mille kallal saaks nuriseda, on tegelaste graafika. Nimelt meenutavad tegelased natuke multifilmide tegelasi. Mängimise mõnu see sellegipoolest ei häiri.

Üks põhilisi mõõdalaskmisi selle mängu puhul on Gravis Ultrasoundi helikaardi toetuse puudumine. Nii jääbki GUS-i omanikel (sh mina) kuulmata nii tekst, kui ka musa. Viga ei paranda ka igasugu emulaatorid (sbos, megaem). Siiski, kui sul on Creative SoundBlaster, on mängu muusika meeldiv ja tekstki on ilusalt näitlejate poolt sisse loetud. Ja kui sa inglise keelt ei oska, siis ära muretse: hakkama saad ka itaalia ja hispaania keele oskusega.

Mäng on lihtsalt läbimängitav ja kui jäädki kinni, siis on abi teokarbi-hintidest. Üldiselt on kogu mängu jooksul vaid paar natuke imelikku puzzlet, niiet teokarpi väga tihedalt kasutada ei tule.

Vii kursor kuti peale ja klõbista hiirt kui julged!Mängu interfeiss on point-and-click st pildi all nurgas pole seda tobedat Look, Take, Give jms ala. See tähendab siis, et kui tahad mõne vennaga rääkida, piisab vaid sellest, et viid kursori kuti peale ja klõbistad hiirt.

Kokkuvõttes on Lost Eden hea graafikaga igati väärt mäng.


 Plussid:

Miinused:

Testitud: 486DX2/80 MHz, 8MB RAM, 1MB VLB video, Gravis Ultrasound


Valts aka Valdek Laur
Copyright © MänGuru 1995-1996

Advertisements
%d bloggers like this: