jump to navigation

Phantasmagoria 2: A Puzzle Of Flesh

Kõigepealt igasugused üldandmed. Phantasmagoria 2 on mäng viiel CD-l, töötab vaid Windows 95 keskkonnas. Esimese osaga mingisugust seost ei oma, ka tegija on teine (esimesse osa tegi Roberta Williams). Tehnoloogia on enamvähem sama, st kõik tegelased on filmitud. Esimesest erineb positiivselt selle poolest, et videote kvaliteedi üle ei saa nuriseda, samuti puudub tegelaste ümbert häiriv sinine helendus.

Kes ei karda kolli, kui tal on selline tukk?Stoori. Teades esimest Phantasmagoriat, võib arvata, et tegemist on õudukaga. Well, minu meelest mitte, liigitaks Phantasmagoria 2 ulmeseikluseks. Loomulikult mitte nii stiilipuhtaks kui Mission Critical, aga siiski. Kuigi ka horrori elemendid on olemas, nõustun ühe Internetist leitud arvustusega, kus öeldi, et õudus on selles mängus ebavajalik. Ka minu meelest on kogu “õudus” enamaltjaolt lihtsalt brutaalne veristamine, mida oleks võinud vabalt vältida. Kui esimeses Phantasmagorias moodustasid stoori ning horror ühtse terviku, siis Puzzle Of Fleshis jääb midagi puudu. Või ei ole see enam lihtsalt uudne. Mis aga on uudne ja arvutimängu jaoks lausa revolutsiooniline, on seks ja seksuaalne vägivald. Iga osa lõpeb seksuaalaktiga! Tõsi, niis sado-masohhismi kui ka “tavalisi” seksistseene serveeritakse tsenseeritud kujul. Samas, veel vähem tsenseeritult võiks mängu vabalt juba pornograafiliseks nimetada. Huvitav on ka laste kallal tarvitatava vägivalla toomine mängu ning sellega seotud õuduste valikulist tsenseerimist. Näiteks ei näidata, kuidas ema väikesele Curtisele aiakääridega otsa peale teeb, küll aga näidakse detailselt, kuidas suurel Curtisel elusast peast süda rinnust rebitakse.

Oeh... jälle mingi mõistatuslik kiri?Kasutajaliides on tüüpiline point’n’click ja mõnes situatsioonis on see üsna nõme. Negatiivne on see, et kaasaskantavate esemete kohta ei saa mingit muud infot peale visuaalse suures plaanis vaatamise (closeup view). Tavalisest tiba erinev on see, et mängu käigus tuleb arvuteid kasutades üsna palju netis surfata, e-maili lugeda ja võõraste accountide all sisse logida. Puzzled on enamaltjaolt üsna labased, samas esineb ka raskeimaid katsumusi. Kolmes kohas pidin paraku ka ise mänguvälist abi tarvitama. Tagantjärele tark olles olid kaks neist tuimad klikkimised, mille peale tänu nõmedale kasutajaliidesele lihtsalt ei tulnud (aga oleks suurema kannatuse korral tulnud). Kolmas puzzle seisnes seinal olevalt tahvlikeselt korra loetud teksti seostamises samas kabinetis oleva arvutiga… Nimelt oli tegu parooliga… Eriti nõme oli see, et teist korda tahvlikest lähivaates lugeda ei õnnestunud ja muid vihjeid samuti ei tehtud. Lõpupuzzle oli aga üsna kobe: vahepeal olin juba lootust kaotamas, aga rohkem kannatust ning peaaegu suvalistes kohtades klikkimist oli abiks.

Kõige kurjemad sõnad tahan aga öelda mängu sõnalise poole kohta. Nimelt oli “paha” tegelase hääl jällegi selline ämbrist kostev ja madalalt moduleeritud ümin. Kahju — tänu sellele “uuua-uua” kujul kuuldavale tekstile läks osa stoorist kaotsi. Ja subtiitrid loomulikult samuti puudusid. 😥 Muusika oli enam-vähem (ei liha ega kala) normaalne. Temaatiline muusikataust kõlas vaid SM-klubis, kus taustaks oli räige tehnomuusika.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Phantasmagoria 2 on kõvasti nõrgem mäng kui tema eelkäija. Mängimisele kulutatud aega ma ei kahetse, aga midagi uut see mäng ei pakkunud. Stoori ei olnud samuti midagi erilist, kuigi võib ka olla, et ülalkirjeldatud põhjustel ei saanud ma osadest asjadest lihtsalt aru.


Plussid:

Miinused:

Testitud: Pentium 120 MHz, 32MB RAM, 8xCD-ROM, S3 1MB PCI video, Creative SoundBlaster AWE32


mr.Costello aka Andreas Jõesaar
Copyright © MänGuru 1997

Advertisements
%d bloggers like this: