jump to navigation

Phantasmagoria

Phantasmagoria on Sierra üks uusimaid seiklusmänge. Mahult vist seni suurim arvutimäng üldse (7 CD-d). Tegelikult mahuks Phantasmagoria arvatavasti ka 4-le CD-le nagu Under A Killing Moon, kuid Sierra ei tahtnud korrata viga, mis UAKM-i tegijad tegid. Nimelt tuli seal alalõpmata CD-sid vahetada, Phantasmagorias on iga osa aga kenasti eraldi plaadil ning CD-d tuleb vahetada vaid osa lõpus, mitte keset tegevust.

Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei ole naine... khm... naispeategelane AdrienneKuidas lugu algab? Adrienne (naispeategelane, ehk siis mängija ise) ja tema mees ostavad ühes väikelinnas vana maja (tegelikult on see küll rohkem lossi moodi). Kohe pärast sinna kolimist hakkab Adrienne luupainajaid nägema, ikka sellest kuidas ta aheldatult toolil istub ja pendli otsas olev kirvetera tema näo poole liigub. Suurt enamat algusedemos stoorit ei selgitatagi, ülejäänu tuleb välja mängu käigus.

Üldjoontes on aga lugu järgmine. Adrienne ja Roni ostetud majas elas umbes 100 aastat tagasi (kuna tegevus toimub umbes 1990-ndate alguses, siis umbkaudu 1890) keegi illusionist Zoltan Carnovich, esinejanimega Carno. Alguses oli kõik kena, Carno oli armastav abikaasa ning isa ja nii edasi. Kõik muutus aga pärast Carno turneed Pariisi, kust ta tõi kaasa ühe imeliku raamatu. Muistsest raamatust pärit teadmistega sai Carnost võimas maag, kuid samas muutus ta ka üdini kurjaks. Mõne aja pärast hakkasid majas toimuma “õnnetusjuhtumid”: Carno kaheaastane tütar uppus purskkaevu, tema naine suri samuti. Lühikese aja jooksul oli Carno veel kolm korda abielus, kõikide naistega juhtuvad samuti kas õnnetused või nad kadusid saladuslikult (Carno väitel lasid truudusetud naised tema juurest jalga). Ühel 1889. aasta hommikul leitakse Carno ja tema viies naine mõlemad surnult. Loomulikult juhtub vahepeal veel palju huvitavat, aga selle ülevaate kirjutajal pole kavas ümberjutustust avaldada.

Tüüpiline! Mängija topib oma nina sinna kuhu pole vaja ning jama lähebki lahtiSeega tagasi sinna, kust mäng pahaaimamatu mängija jaoks alguse saab. On kena pühapäevahommik. Ron läheb vanast vannitoast pimikut ehitama, Adrienne (siis mängija ehk SINA) hakkab üksipäini maja uurima. Lõpuks leiab ta kabelist imeliku kirstu ja avab selle. Välja pääseb imelik helendav roheline tuulepööris (vist Carno vaim, või hoopis PAHA ise). Paha poeb peitu Adrienne mehesse ning triller algab…

Mäng on lahendatud Sierrale uudse point’n’click kasutajaliidesega, mis teeb küll mängimise mõnevõrra lihtsamaks ning vähendab mängija mõttevaeva, kuid mulle isiklikult meeldib kui lihtsalt õpitav ja kasutatav. Tegelased on filmitud, taustad renderdatud. Filmitud tegelased lisavad küll mängule loomulikkust, teisest küljest aga kahandab selline lahendus mängitavust, kuna liikumine on piiratud kindlate trajektooridega.

Muusika on temaatiline, taustaks kõlavad ladinakeelsed koorilaulud ja orelimuusika. Heliefektid samuti asjalikud. Mängija saab kogu info audiovisuaalselt, subtiitrite kasutamise võimalust ei ole. Kõne on siiski kenasti hääldatud, arusaamise probleeme ei tohiks olla. Näitlejatöö on suurepärane, tegu pole tuimalt pealeloetud tekstiga.

Algab kuues osa — lõpp ei ole enam kaugelGraafilise poole pealt niipalju, et iga osa (kokku on neid seitse) algab filmilõiguga, kus siis ka stoori välja koorub. Tegevuse keskel kasutatakse samuti palju filmilõike. Neist mõnede graafiline teostus jätab soovida, sest kõik pole tehniliselt kõige paremini õnnestunud.

Mäng on hästi planeeritud ja testitud, “kinni jääda” (nagu Sierra varasemas toodangus tavaline) ei õnnestu. Mõned mõistatused võivad küll veidi kauem aega võtta kui teised, kuid lahenduse leiab siiski nii või teisiti. Kuigi, mängu viimases osas on paljud ülesanded aja peale — kui kriitilise momendi maha magad, siis see ka ennast kurvalt kätte maksab. Phantasmagoriale lisab lihtsust (mis on tõsimeelse mängija jaoks pigem miinus kui pluss) sisseehitatud vihjesüsteem, mis teeb läbimängimise liiga kergeks. Loomulikult pole selle abi kasuramine kohustuslik, aga kõik ei ole nii tahtejõulised, et kiusatusele vastu panna…

Kokkuvõtvalt on Phantasmagoria on vägagi õnnestunud seiklusmäng, vaieldamatult Sierra parim. Väga hea on just stoori: kõik on üsnagi läbimõeldud, mängija närve muudkui krutitakse ja krutitakse ning alates umbes viiendast osast läheb lahti tõeline verdtarretav horror. Filmilõigud mördilabidaga tapmisest, näo veiniklaasi sodiks löömisest, suust kõiksuguste jälkuste sissetoppimisest kuni ohvri lämbumiseni, piinamasinaga kaelakontide puruksväänamisest jne, jne, peaksid ka kõige tuimemaid mängureid vapustama.

Kas sinu lemmikvärv on ka punane?Phantasmagoria tegijad said hakkama sellega, mida vaid vähesed on suutnud — nimelt tekitas mäng hirmuäratavalt tõepärase feelingu ja mängija suudetakse oma osasse täielikult sisse elama panna. Mind isiklikud panid mõned kohad võpatades hiirt lahti laskma, teised õlgu judistama ja kolmandad sõna otseses mõttes juukseid püsti tõusma. 😯 Phantasmagoria on ainuke arvutimäng, mida sõna otseses mõttes “õudukaks” kutsuda saab.


 Plussid:

Miinused:

Testitud: 486DX2/66 MHz, 8MB RAM, 2xCD-ROM, S3 2MB VLB video, Creative SoundBlaster Pro


mr.Costello aka Andreas Jõesaar
Copyright © MänGuru 1995-1996

Advertisements
%d bloggers like this: