jump to navigation

The Tone Rebellion

The Logic Factory Tone Rebellioni on tutvustatud kui “strateegiamängu, millist varem pole nähtud”. Kas pole tüüpiline algus? Et tegemist on millegi erilisega, võib tunduda vaid mängu põgusalt vaadates — natuke süvenedes selgub, et tegemist on üsna tavalise, pikapeale nüriks muutuva strateegiaga.

Iga mängu alguse juurde kuulub algusdemo. Tone Rebellioni introst rääkides peab kõigepealt mainima seda, et demo ei käivitu mängu alustades automaatselt, vaid tegemist on lihtlabase AVI-formaadis failiga, mille leidmiseks tuleb eelnevalt manuaaliga tutvuda. Kummaline. Samuti tuleb käsitsi määrata, et demo jookseks täisekraanil jne. Väga kummaline. Tulles tagasi intro sisulise poole juurde, peab mainima, et mängu stoori suhtes ta eriti valgustav pole, ka selleks on soovitatav eelnevalt manuaali lugeda. Muidu intro nagu intro ikka, üsna kena renderdatud graafika, hea sound, kuid ei midagi erilist.

Mängu sisu tutvustamiseks peab ütlema, et tegevus toimub kummalises pseudouniversumis, kus kõige aluseks on nn Toon (inglise keeles The Tone). Nagu alati on “head” ja “pahad”: seekord on “pahaks” Tooni harmooniat rikkunud Leviaatan (sõnaraamatu järgi müstiline mereelukas Piiblist… hmmm…) ja “headeks” siis tooni hõljujatest põliselanikud.

Algatuseks peabki mängija valima, milliseid hõljujaid ta juhtida tahab. Valida on nelja erineva “rassi” vahel, üks kummalisem kui teine. Nagu tavaliselt, on neil igaühel erinevad omadused, relvad, välimus jne.. Tegelikult pole aga eriti oluline, milline valik teha, sisulised erinevused on kahjuks minimaalsed.

Laienda eluruumi, võitle, kogu ressursse, ehita...Edasi läheb kõik nagu strateegiamängus tavaliselt — tuleb koguda kolme erinevat tüüpi resursse, võidelda Leviaatani spooride ja hullemategi vaenlastega, laiendada oma hõljujate eluruumi, ehitada uusi objekte. Mängu tegijate poolt reklaamitud “seikluslik element” seisneb mitmesuguste maagiliste asjade korjamises ning nende hilisemas kasutamises valitud kohtades. Ühelt Tooni saarelt teisele liikudes suureneb pisut võimalike ehitatavate objektide arv, kuid seda mitte kauaks. Peagi piirdub areng vaid olemasolevate objektide täiustamisega ja mäng muutub tõeliselt igavaks ühest tasemest teise mängimiseks.

...ühesõnaga, jaga ja valitse... või lihtsalt paljune...Loomulikult kohtab mängija Toonis oma valdusi laiendades peale Leviaatani käsilaste ka teiste hõljujate rasside esindajaid, kellega on siis võimalus ka mõningast diplomaatiat arendada. Peamiselt seisneb see siiski vaid omavahelises resursside vahetamises. Siin tulebki välja Tone Rebellioni põhiline erinevus teistest samataolistest strateegiatest — Leviaatani üle võidu võivad saavutada vaid kõik hõljujad koos, ainult üks rass on liiga nõrk ehk loo moraal: ära hävita kõike, mis liigutab ning ära krahma kõiki ressursse endale.

Lõpetuseks peab ütlema, et Tone Rebellioni näol on tegemist üpris keskpärase strateegiamänguga, mida on püütud küll mõningate elementidega teistest erinevaks muuta kuid tulemus pole just parimate killast. Välja on tulnud vaid pinnapealselt erinev ja kummaline (kummaline ongi selle mängu märksõna), sisuliselt aga täiesti tavaline ja isegi igav “tasemest-tasemesse võiduka lõpuni” tüüpi strateegia.


Plussid:

Miinused: 

Testitud: Pentium PRO 200 MHz,  32 MB RAM, 8xCD-ROM, ATI mach64 PCI Video, Creative SoundBlaster AWE32


mr.Costello aka Andreas Jõesaar
Copyright © MänGuru 1997

%d bloggers like this: