jump to navigation

The Ultimate DOOM

The Ultimate Doom on uusim (ja arvatavasti viimane) id Software poolt välja antud ametlik lisa Doomile. Tegemist pole uue mänguga, vaid tegelikult hoopis upgrade kitiga Doom 1.9-le (lisatud on uus episood “Thy flesh consumed”). Idee järgi oleks Ultimate Doom pidanud välja tulema enne Doom 2-te, kuid paraku juhtus nii, et Doom 2 on nüüdseks juba ammu väljas ning Ultimate Doomis pole midagi uut peale selle ühe uue episoodi. Samas aga võib aga see episood muuta sinu arvamust, et oled Doomis kõva käsi.

Stoori. Ultimate Doom algab sealt, kus lõppes Doomi kolmas episood. See lõppes mäletatavasti sellega, et Meie Kangelane (mängija) naasis Maale ja avastas, et pahalased on ka siia jõudnud (ning muuhulgas tema süütu kodujänese Daisy tapnud). Nii seda asja muidugi jätta ei saa ja nüüd tulebki Meie Kangelasel jänese eest kätte maksta ning Maa peal kord majja seada.

Suurekaliibrilistest relvadest TULD!Kohe alguses on võimalik saada päris kõvast kaliibrist relvi (samas on puudu Doomi parim relv, kaheraudne) ja need relvad leiavad ka kohe kõvade kollide peal kasutust. Paraku pole ei relvad ega kollid uued, need on lihtsalt eelmise Doomi “kõvemad”. Juba teises levelis tuleb sul tegemist teha käputäie baronitega (eelmise Doomi esimese leveli lõpukoll!) ja isegi ühe cyberdemoniga (kes küll paraku väga kiiresti sureb). Ultimate Doomis leidub ka hulgaliselt leveleid, mis nõuavad päris palju nutikust (seda aga siiski vaid Doomi tasemel, midagi tapvalt rasket seal pole). Just väike vajadus mõelda ongi põhiline vahe Doomi ja Ultimate Doomi vahel. Näiteks on ühes levelis selline teleport, mis telepordib sind sootuks erinevasse kohta olenevalt sellest, milliselt küljelt sa ta peale astud… Kõikvõimalikke salauksi ja -käike on rohkesti ja need tuleb ka üles leida — vastasel juhul tuleb kuulidest ja tervisest ruttu puudus.

Lihunikutöö tehtud?Lihunikutööst aga puudust ei ole. Levelid on niivõrd raskeks muudetud, et isegi kogenud doomaja võib kohe esimeses levelis hätta jääda kui valib vähegi raskema raskustaseme. Siit soovitus — Ultimate Doomi ei tasu kohe alguses hakata tegema kõige raskema raskustasemega “Ultra Violence”. Hoolimata sellest, et Ultimate Doomis puuduvad eelmisest Doomist armsaks saanud kollid, nagu Arachotron, Pain Elemental, Revenant, Heavy-weapon dude, Mancubus ja niuks Arch-vile, pakub Ultimate Doom piisavalt pinget ka ainult olemasolevate põrgusigitistega. Sest erinevalt tavalisest Doomist on Impid nüüd nõuks võtnud kampades liikuda ja sama puudutab ka paljusid teisi kolle. Päris mitmes kohas võib esineda hulganisti Cacodemon’eid (lennuvõimelised tomatid) ühes pundis nagu kärbseid sõnniku kohal. Zombieman‘e (need harilikud püstolimehed) kohtab aga Ultimate Doomis haruharva. Ilmselt ületas nende suremus eelmistes Doomi episoodides iibe. 🙂

Kaheraudset pole, aga sõber notib sõbra ka pumbagaM-m-m-multiplayer game. The Ultimate Doom on hea üksinda mängimiseks kuid veelgi parem mitmekesi võrgus mängimiseks. Nii kooperatiivne mäng kui DeathMatch on viimase peal. Ja eelmistest Doomi episoodidest paremad seepärast, et kõigis levelites on olemas enamus relvi. Kui eelmistes episoodides juhtus tihti, et kord surma saanul tuli see level lõpuni mängida vaid püstoli ja shotguniga, siis Ultimate Doomi Thy Flesh Consumedis seda ohtu küll pole. Paar levelit on, tõsi küll, küll nii suured, et kahekesi pole eriti huvitav deathmatchida (vastast on raske üles leida) aga neljakesi ei eksisteeri ka seda probleemi.

Loomulikult pole Ultimate Doom täiuslik. Mõningal määral häirib kollane taevas ja natuke suur mürgibasseinide hulk. See häiris just võrgus mängides, sest rohelised kaitseürbid kippusid pahatihti otsa saama.

Mida öelda kokkuvõtteks? Üldmulje on igatahes fantastiline. Ultimate Doom on vääriline järglane Doomile ja kõik, kes on Doomi esimest kolme episoodi mänginud, peaksid end kindlasti neljandas proovile panema. Ja kes pole üldse Doomi mänginud (kuidas!?), siis nüüd on viimane aeg sellega algust teha!


Plussid:

Miinused:

Testitud: 486DX2/66 MHz, 8MB RAM, Creative SoundBlaster


Valts aka Valdek Laur & Hugo T. Kaasik
Copyright © MänGuru 1995-1996

%d bloggers like this: