jump to navigation

What Kind of D&D Character Would I Be? 23.08.2013

Posted by mr.Costello in Isiklik, Mängud.
add a comment

ImageSeoses ühe hiljutise uudisega (millisega, ei hakka siinkohal fleimi ärahoidmiseks kirja panema) läks mõte väga veidratele radadele rändama ning jõudis sinnamaani, et kas tõesti on enamus eestlaseid (või täpsemalt eestlastest netikommentaatorid) tuimad seadusetäitjad, ükskõik kui loll või ebainimlik seadus siis ka poleks? Ja kui nad oleksid D&D tegelased, siis mis nende alignment oleks? Pakun, et ilmselt lawful neutral, halvemal juhul isegi lawful evil. 😦

Igatahes tegin ajaviiteks ühe pika ja põhjaliku testi, et teada saada, milline ma ise olen. Lisaks meelsusele (Chaotic Neutral) sain teada ka rassi ja klassi ning muud omadused. Järgmine kord kui mõnes RPG-s endale tegelast teen, siis arvestan sellega. 🙂 Aga saadud tulemused on siis sellised:

You Are A:

Chaotic Neutral Human Sorcerer (5th Level)

Ability Scores:
Strength- 13
Dexterity- 17
Constitution- 13
Intelligence- 14
Wisdom- 13
Charisma- 13

Alignment:
Chaotic Neutral- A chaotic neutral character follows his whims. He is an individualist first and last. He values his own liberty but doesn’t strive to protect others’ freedom. He avoids authority, resents restrictions, and challenges traditions. A chaotic neutral character does not intentionally disrupt organizations as part of a campaign of anarchy. To do so, he would have to be motivated either by good (and a desire to liberate others) or evil (and a desire to make those different from himself suffer). A chaotic neutral character may be unpredictable, but his behavior is not totally random. He is not as likely to jump off a bridge as to cross it. Chaotic neutral is the best alignment you can be because it represents true freedom from both society’s restrictions and a do-gooder’s zeal. However, chaotic neutral can be a dangerous alignment when it seeks to eliminate all authority, harmony, and order in society.

Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.

Class:
Sorcerers- Sorcerers are arcane spellcasters who manipulate magic energy with imagination and talent rather than studious discipline. They have no books, no mentors, no theories just raw power that they direct at will. Sorcerers know fewer spells than wizards do and acquire them more slowly, but they can cast individual spells more often and have no need to prepare their incantations ahead of time. Also unlike wizards, sorcerers cannot specialize in a school of magic. Since sorcerers gain their powers without undergoing the years of rigorous study that wizards go through, they have more time to learn fighting skills and are proficient with simple weapons. Charisma is very important for sorcerers; the higher their value in this ability, the higher the spell level they can cast.

Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good —– XXXXXXXXXXXXXX (14)
Neutral Good —- XXXXXXXXXXXX (12)
Chaotic Good —- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)
Lawful Neutral — XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
True Neutral —- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Chaotic Neutral – XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (21)
Lawful Evil —– XXXXXXXXXXXXXX (14)
Neutral Evil —- XXXXXXXXXXXX (12)
Chaotic Evil —- XXXXXXXXXXXXXXXX (16)

Law & Chaos:
Law —– XXXXXXXX (8)
Neutral – XXXXXX (6)
Chaos — XXXXXXXXXX (10)

Good & Evil:
Good —- XXXXXX (6)
Neutral – XXXXXXXXXXX (11)
Evil —- XXXXXX (6)

Race:
Human —- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf —- XXXXXX (6)
Elf —— XXXXXXXX (8)
Gnome —- XXXXXXXXXX (10)
Halfling – XXXXXXXXXX (10)
Half-Elf – XXXXXXXXXXXXX (13)
Half-Orc – XX (2)

Class:
Barbarian – (-6)
Bard —— XX (2)
Cleric —- (-4)
Druid —– XX (2)
Fighter — (-2)
Monk —— (-27)
Paladin — (-23)
Ranger —- XXXX (4)
Rogue —– XXXX (4)
Sorcerer — XXXXXX (6)
Wizard —- XX (2)

Advertisements

J.R.R. Tolkien “Kääbik” 11.01.2013

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

KääbikJ.R.R. Tolkieni “Kääbik” on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi. Õigupoolest ei mäletagi, millal see teos mulle esimest korda pihku sattus, aga tõenäoliselt teismelisena, kui mu ulmehullus algas. Ehk isegi tol mälestusväärsel korral, kui ma oma sõbranna Eve juurest kaks sületäit raamatuid korraga koju vedasin ja need siis nädalaga “alla neelasin”. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni “Kääbiku” film. Aga filmi ja raamatu võrdlusest arvustuse lõpuosas.

“Kääbik” on raamat, mis ei vaja sisututvustust. Või kui kellelegi vajab, siis ma soovitaks soojalt selle lihtsalt läbi lugeda. Raamat on eestikeelsena ilmunud lausa neljas trükis, nii et mingisuguse eksemplari peaks ikka leidma. Kui aga on valida, siis mina soovitaksin kas “Eesti Raamatu” 1977. aasta trükki või siis kirjastuse “Kupar” 1995. aasta varianti, sest just neis kahes trükis on ka suurepärased illustratsioonid, autoriks Maret Kernumees.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sellest ulme alamžanrist kuulnudki pole. Sest olgem ausad, mina omal ajal ei osanud seda kohe kindlasti ulmeks liigitada, pigem lugesin seda kui toredat muinasjuttu. Ja ega ma teda siiani päris “tõsise” ulmena võta, eriti “Sõrmuste isanda” triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega “Kääbikut” võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik osaliselt samad. Üks mõte, mis mulle “Kääbikut” lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka “Sõrmuste isand” mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna “Kääbiku” sündmused kunstlikult “Sõrmuste isanda” looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita “Kääbikus” pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on “Kääbik” oluliselt lapsikum, kui “Sõrmuste isand”: näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised … jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kuuldavasti on see kõik toimetaja “süü”, kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada. Tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on “Kääbik” hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui ulmežanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Aga lõpetuseks siis filmist. Olin väga pettunud, kui sain teada, et tegemist on triloogiaga ja ei mõistnud, kuidas saab nii lühikese raamatu nii pikaks venitada. Kuid filmi vaatamise järel sai see selgeks: kuna tegemist on peale “Sõrmuste isanda” edu vändatud linateosega, siis on režissöör oma nägemusse sisse põiminud kõikvõimalikke kõrvalliine ja seoseid, ilmselgelt selleks, et rohkem raha teenida. Näiteks Radagast, keda raamatus mainitakse vaid korra, on filmis saanud lausa meeskõrvalpeaosa — võlurite kategoorias. Samas üks selline lavastaja idee mulle siiski meeldis: Valge Nõukogu koosolek Elrondi juures võis ju tõepoolest toimuda, ilma, et Bilbo sellest midagi teada oleks saanud.

Mis mind aga filmi juures tõsiselt häiris, oli tegelaste välimus. Kui “Sõrmuste isand” esilinastus, siis tundus kõik nagu “päris”: Gandalf oli täpselt selline nagu ma teda oma vaimusilmas olen ette kujutanud, rääkimata Gimlist, kellest on minu jaoks saanud päkapiku võrdkuju. Ainuke, kes tookord võõrana tundus, oli Matrixi agendi välimusega Elrond. Aga olgu, võib-olla peabki poolhaldjate pealik kole olema. Kuid “Kääbikus” ajas üks viga teist taga: kuigi Bilbo osatäitja Martin Freeman on iseenesest väga lahe, ei ühti tema kehastatud Bilbo siiski minu kujutlusega 50-aastasest paksukesest. Kuid kui Bilboga ajapikku kuidagimodi siiski harjub — ja hea tahtmise korral unustab ära ka selle, et “Sõrmuste isandas” mängis samades stseenides (sõrmuse leidmine, mõistatused pimeduses) Bilbot teine näitleja — siis Richard Armitage Thoriniga ei lepi ma iial. Thorin ei olnud päkapikkude Aragorn! Thorin oli pika habemega ja päkapikkudest vanim, Fili ja Kili onu, mitte nende eakaaslane! Ja habe, veelkord habe — kui ma Fili ja Kili nudid habemed võin veel kuidagi andeks anda, sest nende kohta mainis ka Tolkien, et tegemist on noorte päkapikkudega, siis Thorini habeme pikkust on ju raamatus korduvalt mainitud, pealegi on tegemist Pikkhabemete soost pärit päkapikuga!

Paljud filmi arvustajad on positiivsena välja toonud selle, et võrreldes “Sõrmuste isandaga” on “Kääbiku” lugu vähem moonutatud ja muudatused on vaid kosmeetilised. Ma ei saa selle väitega absoluutselt nõustuda. “Sõrmuste isanda” puhul meeldisid Peter Jacksoni valikud mulle väga: loomulikult tuli igav Tom Bombadil välja jätta ja miks mitte Sarumani otsa teisel viisil kujutada. Kuid milleks oli vaja “Kääbikusse” sisse tuua suurt action’it juba enne Udumägedesse jõudmist? Valget orki Azogi? Rääkimata muust.

Aga mis peamine, miks pidi kõik muheduse ja huumori unustama, et mitte öelda, tsenseerima? Ilmselt sellepärast, et peategelast ei saanud kujutada hädapätakana. Sest kes peale minu oleks tahtnud näha Bilbot trollide poolt põõsasse lennutatuna ning seal hirmununa värisemas, sel ajal kui hoopis Gandalf trollide aega viidab ja päkapikud päästab. Jah, Gandalf, mitte Bilbo nagu filmis! Ja ilmselt vaid mina tahtsin näga Bilbot puude otsast pääsemise stseenis Dori jalgade külge klammerdumas ning neid mõlemaid ägamas ja ohkimas. Sest Bilbo hakkas kangelaseks kujunema alles loo käigus, mitte ei saanud selleks kohe esimeses seikluses!

“Kääbiku” filmi puhul on elu eest proovitud “Sõrmuste isanda” triloogia jälgedes käia ja püütud midagi sama eepilist valmis ponnistada, kuid lõpptulemuseks  on ikkagi vaid muinasjutufilm. Tõsi küll, üsna hea, kuid ei kaugel sellest, et olla parim. Paraku ootasin mina just parimat …

Robert A. Heinlein “Võõrana võõral maal” 19.10.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Robert A. Heinlein on nimi, mis ulmesõbrale ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja. Kui kaks aastat tagasi ilmus eestikeelsena tema romaan “Stranger in a Strange Land”, panin selle pikemalt mõtlemata raamatupoes ostukorvi. Erinevatel põhjustel lükkus aga raamatu lugemine edasi ning nii ta seisis mul lugemata raamatute virnas kuni selle kevadeni, mil selle viimaks ette võtsin. Ning oma lugemiselamuse panen kirja alles nüüd, sügisel. 😳

Jah, ei sujunud mul kohe üldse selle romaani lugemine ning ka blogimist lükkasin peale raamatu lõpetamist, justkui rasket kohustust, muudkui edasi ja edasi. Vahepeal lugesin isegi taaskord läbi Ray Bradbury “Marsi kroonikad”. Ilmselt selleks, et Heinleini Marsi-maailmast pääseda. Mitte, et mul Heinleini enda vastu midagi oleks — kaugel sellest, siiani loetud kraam Heinleinilt, alustades kultusantoloogias “Lilled Algernonile” ilmunud juttudega “Enese ees ja järel” ning “Pikk vahikord” ja lõpetades romaaniga “Kuu on karm armuke”, on ikka väga meeldinud. Kuid “Võõrana võõral maal” on eelnevatest hoopis erinev Heinlein…

Raamatu tagakaanel lubati, et tegemist on kultusteosega ja võrreldi seda Kurt Vonneguti loominguga ning Aldous Huxley romaaniga “Hea uus ilm”. Samuti köeti minu uudishimu üles väitega, et üheks teemaks on seksuaalne vabadus ning mindi koguni nii augele, et nimetati “Võõrana võõral maal” 1960-aastate seksuaalrevolutsiooni manifestiks.

Lugu räägib läbi viie osa Marsil võõra tsivilisatsiooni keskel üles kasvanud ja siis Maale naasnud maalase elust ja ettevõtmistest ning traagilisest saatusest. Kuid sisul ma pikemalt ei peatu, või õigemini teen seda tekkinud muljete võtmes.

Esimene mulje — romaan on vananenud. Täpselt ei teagi miks, kuid miskipärast tundus Heinleini poolt kirjapandu kuidagi nii arhailisena, nii… 1960-ndatest. Ei oskagi seda seletada, aga näiteks Bradbury kaks aastakümmet varem kirjutatud Marsi-lood on oma atmosfäärilt oluliselt usutavamad.

Kuid sellest hoolimata kulges alguses lugemine enam-vähem talutavas tempos, sest formaadiks oli põhimõtteliselt seiklus: Marsil kasvanud “ullikese” päästmine kurjade poliitikute käest, kaelamurdvad põgenemised jms. Kuni järgmisena hakkas häirima juriidiline küsimus ehk siis lõputu sokkimine selle üle, kas Mehel Marsilt on õigused Marsile kui eravaldusele või mitte. No ma saan aru, et ühes korralikus Ameerika filmis peab üks kohtukaasus sees olema ning iseenesest elan selle ka angloameerika ulmes üle, kuid mingil hetkel sai mu mõõt täiesti täis — mind tõesti ei huvitanud enam vastavad pretsedendid ja muu taoline kraam.

Järgmisena toodi mängu üleloomulikud võimed. Ühesõnaga selgus, et Marsil kasvanud maalane suudab esemeid ära kaotada, neid õhus rippumas hoida (telekinees), lisaks veel mõtteid lugeda, korraga mitmes paigas viibida, kehast väljuda ja mida kõike veel. Olgu. Kuid mingit teaduslikku põhjendust, mida ma teaduslikuks fantastikaks pretendeerivast ulmeromaanist siiski ootaksin, autor nendele võimetele ei toonud. Pigem vastupidi, kõike seletati mingi newageliku mulaga teistmoodi mõtlemisest.

Ning mida edasi, seda hullemaks läks: edasi lõi Mees Marsilt omaenda kiriku ning lavale ilmusid nii marslaste esiisade vaimud kui ka kristlik mütoloogia. Mis romaani kulmineerudes päädis peategelase märtrisurmaga.

Ah, et kuhu siis lubatud seksiorgiad jäid? 😛 Tõepoolest, seda ususekti kirjeldades autor neil ka peatus, kuid andke andeks, vähemalt minu arvates polnud romaani põhirõhk küll sellel. Samas, ega tagakaas niiväga ei valetanudki, tõepoolest olid raamatu teemadeks isiku- ja seksuaalne vabadus, isemõtlemine ja vastutus ning (võib-olla natuke vähem) organiseeritud religiooni mõju. Aga oma poindini jõudis autor alles selle 460-leheküljelise tellise vast viimasel 20., või no hea küll, 50. leheküljel! Selleks ajaks olin ma juba tühja tekstiga tapetud! 👿

Muidugi olen ma Heinleiniga pea 100% nõus mõtete osas, et armukadedus või kadedus laiemalt on saatanast; et seks on lähedaseks saamise viis, mitte vaid loomaliku kire rahuldamine; et seks üleüldse on kaunis ja väga okei; et väljakujunenud moraalinormid tasuksid alati arutamist kivisse raiumise asemel; et eraomandus on inimkonna haigus; et inimeste julmus ja rumalus on piiritu; et inimesed kahjuks ei mõista üksteist; et… Jah, ma jagan pea kõike seda suure kirjaniku poolt kirja pandud filosoofiat. Kuid kummalisel kombel on see niivõrd kehvasti vormistatud, et romaan ise platseerub kindlalt kehvemaks Heinleini teoseks, mida siiani lugenud olen. Tõsi, “Fridayd” ma ka väga täpselt enam ei mäleta…

Seega on minu arvamus risti vastupidine Ulmekirjanduse Baasi arvustajate enamusele ning ma tänan õnne, et see teos mulle Heinleiniga tutvust tehes pihku ei sattunud — kardan, et siis poleks mul julgust olnud tema tõepoolest kõige-kõige paremat raamatut, “Kuu on karm armuke” lugedagi. Nii et kahju, väga kahju, aga “Võõrana võõral maal” saab minult vaid hädise kolme. Ja ma tõesti grokkisin.

Lisaks Ulmekirjanduse Baasile on juttu arvustatud ka sellistes blogides:

Avaldatud mõtted
Anonüümsed jutud
loterii

Ray Bradbury “Marsi kroonikad” 26.09.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Kui ma peaksin nimetama vaid kümmekond ulmeraamatut, mis on minu arvates maailma parimad, siis oleks nende kümne hulgas ka Ray Bradbury “Marsi kroonikad”. Veendusin selle romaani (või siis jutukogu, kuidas keegi liigitab), headuses taas, seda ma ei tea mitmendat korda läbi lugedes.

Ajend raamatu kättevõtmiseks tekkis kahel põhjusel: esiteks üritan juba mitmendat kuud järjest läbi närida Heinleini Marsi-teemalisest romaanist “Võõrana võõral maal”, mis etteruttavalt öeldes on ilmselt kõige kehvem Heinlein, mida ma lugenud olen; teiseks sattusin suures ulmefilmide vaatamise tuhinas kunagi lapsepõlves Soome televisioonist nähtud teleseriaali “The Martian Chronicles” otsa. Kui Heinleini romaan tekitas vaid mõningaid ja õige kergeid seoseid Bradbury Marsi-lugudega, siis 1980. aasta miniseriaal on üks-ühele Bradbury kultusteose järgi lavastatud ning peale kolme osa vaatamist tekkiski tahtmine meenutada, kuidas need lood raamatus täpselt kirjas olid.

“Marsi kroonikad” on küll nime poolest romaan, kuid sisuliselt on tegemist omavahel suhteliselt lõdvalt seotud juttude kogumikuga. Ilmselt oli see ka põhjus, miks too raamat mulle puberteedieas tohutult närvidele käis. Kuid tegemist polegi lastele või lapsemeelsetele mõeldud kergekaalulise ulmega. Ray Bradbury “Marsi kroonikate” igas loos on väga sügav mõte sees. Raamat on niivõrd deep, et mul käisid lugedes pidevalt värinad üle keha, pisarad tulid silma – ühesõnaga pea kirjeldamatu nauding. 🙂

Millest see raamat siis räägib? Tegelikult on seda nii paljudes kohtades ja nii paljude inimeste poolt juba kirjeldatud, et mingit sisuülevaadet poleks vast vajagi. Kuid kuna mu blogi satuvad lugema ka inimesed, kes ulmest pea midagi ei tea, siis paari sõnaga siiski. Sõnasabast kinni võttes – kui paari sõnaga, siis kõlaks see nii: inimlikust rumalusest. Aga kui pisut pikemalt, siis kirjeldab autor Marsi koloniseerimist aastatel 1999-2026. Ehk siis meie kaasajal. Näeme, kuidas inimesed tulevad Marsile ja leiavad sealt iidse tsivilisatsiooni. Järgmistes pildikeses see tsivilisatsioon aga hukkub ning üsna naeruväärsel põhjusel. Näeme, kuidas kõik võõras hävitatakse, lagastatakse, asfalteeritakse, standardiseeritakse. Kohtume ka teisitimõtlejatega, kuid neid on vähe ning nende lõpp kurb. Liigume ajas ja ruumis edasi-tagasi, et loo lõpuks näha, kuidas saabub meile tuntud inimtsivilisatsiooni lõpp. Samas lõpetab autor oma jutuvestmise optimistlike nootidega – iga lõpp on ju teatavasti millegi uue algus.

Lisaks sisule meeldib mulle selle romaani juures ka viis, kuidas Bradbury on loo kirja pannud – tema kirjeldamisoskus ning tekstis kasutatud metafoorid on lausa lummavad. Ning see süngus ja traagika. 😛 Tegelased vast nii eredalt välja ei tulegi, kuid arvestades romaanis esinevat tegelaste hulka, on nad siiski küllaltki meeldejäävad – kui mitte nimepidi, siis vähemalt tegude, nii heade kui halbade, järgi.

Kui peaksin soovitama kogu romaanist vaid üht lugu, siis selleks oleks Usher II. Kuigi tegemist on sellesse romaani vast kõige vähem sobivama looga (pigem seondus see mulle rohkem Bradbury teise kultusteosega “451° Fahrenheiti”). Nii et kui te tervet romaani lugeda ei viitsi, siis lugege vähemalt see jutt läbi, see on niiöelda kirsiks tordil – kõik eespool viidatud positiivne kontsentreerub just selles loos.

Kas “Marsi kroonikate” kohta saab ka midagi kriitilist öelda? Ausalt öeldes, mina mitte – tegemist on läbi ja lõhki tippteosega, mis kinnitab veelkord mu veendumust, et kõige paremad ulmeromaanid kirjutati enne minu sündi. Kuigi tänapäeval võib tunduda “Marsi kroonikates” kirjeldatud 1950-aastate tehnika vananenuna, siis mulle sellised releede plõksumiste, hammasrataste tiksumise ja lülitite klõpsimiste kirjeldused meeldivad. Mitte, et need selles romaanis üldse esimese-, teise- või isegi kolmandajärgulise tähtsusega oleks, eks. Ainukesed imepisikesed tõrvatilgad esinesid eestikeelses tõlkes. Nimelt olen kogu aeg arvanud, et nõukogude ajal tehti tõlkimisel ja toimetamisel paremat tööd, kui tänapäeval, aga võta näpust. Leidsin selliseid toredaid väljendeid nagu “head õnne!” (good luck, mis oleks olnud mõistlikum tõlkida “edu!”) ning “vesimelon” (water-melon ehk siis arbuus). Lisaks veel ka biljon miljardi asemel, aga kui kord sellel teemal irisesin, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on lausa lubatud. Mitte, et ma sellega nõus oleks, muidugi. Kuid muus osas on tõlge muidugi suurepärane!

Seega, ükski pisiasi ei saa rikkuda kogumuljet: 1940-ndatel aastatel kirjutatud ja 1950. aastal ühtseks tervikuks vormitud  “Marsi kroonikad” on veel tänapäevalgi, ulmeromaanis kirja pandud sündmuste toimumise aastatel, sama nauditav nagu varemgi. Tõeliselt ajatu teos, meistriklass!

Mõned muud võrgust leitud eestikeelsed arvamused selle romaani kohta:

Ulmekirjanduse BAAS
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Anarhia raisakulli rõveduses
kontorikoonlase elu & uni

Lino Aldani “Quo vadis, Francisco?” 15.06.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Tuleb end vist taas kokku võtta, et blogimiseks aega leida või õigemini võtta — olen “Nekromanteionist” juba päris mitu Itaalia autorite ulmejuttu läbi lugenud, muljeid pole aga kirja pannud. Kui aga sai juba ükskord pähe võetud, et arvustan antoloogia iga juttu eraldi, siis igatahes pooleli ma ka ei jäta, jäärapäine nagu ma olen.

Esimene Itaalia ulmet iseloomustama valitud lugu kogumikus vastas igati minu ootustele (ja stereotüüpidele): loomulikult peab Itaalia ulmeloo pealkiri olema ladinakeelne ning peategelaseks katoliku preester. 😛

Tegevus toimub mingil vaenuliku keskkonnaga võõral planeedil, kuhu üks jumalasulane on jäänud (jäetud) misjonitööd tegema. Kohalikud humanoidid suhtuvad temasse alguses vaenulikult, kuid seepeale kui ta ühe neist hädakaitse situatsioonis kogemata maha lööb, hakatakse teda kartma ja — austama. Kuid ka isa Francisco peab kohalike kombed üle võtma, et tema misjonitöö luhta ei läheks…

Tegemist on paraja mõistulooga ja tuleb tunnistada, et ega ma kohe taibanudki, mida autor sellega nüüd täpselt öelda tahtis. Nüüd, blogimise hetkel, polnud ka sisu enam päris täpselt meeles ja pidin meeldetuletuseks natuke üle lugema. Ning vaikselt hakkas koitma… Ilmselt loen tulevikus seda juttu veelgi — tundub, et tegemist on sellise hea veini tüüpi tekstiga, mis iga lugemisega vaid paremaks läheb. Ulmekirjanduse Baasi minu poolt “neli”.