jump to navigation

Arvi Nikkarev “Kaaren” 10.03.2014

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , , ,
1 comment so far

KaarenKirjastus “Skarabeuse” ulmeantoloogiaid ja -kogumikke ostan ma ikka ja alati, et väikekirjastust toetada ning nii ei olnud ka eelmisel aastal ilmunud vene ulmejuttude antoloogia “Kaaren” erandiks. Tegemist on siis juba kolmanda idanaabrite ulmeantoloogiaga eesti keeles, eelmised olid siingi blogis lahatud “Muumia” ja paraku minu poolt küll loetud kuid õigel ajal arvustamata jäänud “Munk maailma äärel”.

“Kaaren” koondab endasse kuue autori üheksa ulmejuttu. Kuna autoreid endid on antoloogia koostaja Arvi Nikkarev raamatu lõpuosas ise tutvustanud, siis nendel ma ei peatu ning räägin juttudest endist.

Kuna lugesin “Kaarnat” üsna pika perioodi vältel, siis on lugemiselamustel aega olnud settida ning tuleb nentida, et praegu neid ridu kirja pannes ja sisukorrale otsa vaadates oli osade juttude sisu üsna häguselt meeles – on see hea või halb, sellest edaspidi – ning mälu värskendamiseks tuli pöörduda Ulmekirjanduse BAAS-i poole.

Pean ütlema, et tegemist oli selles mõttes üsna erilise kogumikuga, et mulle enim meelde jäänud ja meeldinud jutud polnud valdavalt minu lemmikžanrist, teaduslikust fantastikast. Näiteks Aleksei Kalugini “Serjožik” – pigem õudusjutt, lihtsa voodoo temaatikaga pealegi. Kuid lugu istus, sest oli kuradima hästi ja kaasahaaravalt kirja pandud. Kindlasti ei ole ma siin nüüd objektiivne, kuid oma osa selle loo heaks hindamisel mängib ka asjaolu, et peale antoloogia tatina veninud nimilugu oli seda kohe eriti kerge lugeda. Sisust saab rohkem lugeda BAAS-ist, aga kes klikkida ei viitsi, siis nii palju ütlen, et kerge alaarenguga noormees mängib savikujukestega ning tema mäng mõjutab päris tugevalt päriselu. Veelkord – mõnus. Lisaks kirja pandud kirjaniku silmade läbi ja nii venepärane, nii et võta või tõe pähe. 🙂

Või siis fantasy-žanrisse kuuluv Svjatoslav Loginovi “Quest”. Nagu nimigi ütleb, on tegemist klassikalise seikluslooga, kus kamp võlureid, sõjamehi ja muid tegelasi asub teele Keelatud Maale, et öelda oma omakasupüüdmatud soovid, mis ka täide lähevad. Paralleelid Strugatskite kultuslooga “Väljasõit rohelisse” on ilmsed, kuid see minu silmis loo väärtust ei kahanda. Nagu ka seegi, et arvasin juba üsna alguses ära, millega see lugu päädib. Oli ikkagi hea – taaskord seepärast, et oli ladusalt loetav, mis lühijutu puhul sugugi mitte vähetähtis pole. Samas polnud tegemist sugugi vaid kerge meelelahutusega, loos peitus ka teatav moraal.

Veidi vähem on meeles kaks fantasy-lugu: sama autori “Rotipüüdja Hans” ja Boriss Rudenko “Semiliranda kingid”, kuid loetavad lood ning oma moraaliga olid needki.

Ning plusspoolele tõmbaks joone alla kogumiku ainukese sci-fi žanri looga, mis mulle korda läks – selleks on Maria Galina “Teejuht”. Kuigi ka selles loos ei toimunud tegevus kuskil kaugel kosmoses, vaid meie oma heal vanal Maal, oli viiteid ümbritsevale maailmale oi kui palju, nii et materjali jätkuks veel päris mitme loo, kui mitte romaani jaoks. Kuigi sisult oli lugu tegelikult ju keskaegse nõiajahi ümberjutustus ulmevormis. Peale pikki üksinduseaastaid naaseb Maale kosmoses “ussiauke” otsiv teejuht koos oma “juhtkoeraga” – võõra intelligentse eluvormiga argos.  Ning just see argos põhjustabki nõiajahi, sest paistab, et inimestel on kaasasündinud vastumeelsus olendite vastu, kes suudavad mõtteid lugeda. Tõsi, mitte küll päris otse, kuid riivet oma privaatsusele tundsid kõik “loomaga” kokkupuutunud. Ja nii see algas… Mõnus jutt, mis mind isiklikult taaskord mõtlema paneb, mis selles kellegiga täielikus sümbioosis elamises ikkagi niivõrd hirmsat on, et seda iga hinna eest vältima peab?

Aga nüüd siis kogumiku ülejäänud lugudest, millest tegelikult kirjutada ei tahakski, kuid objektiivsuse huvides siiski peab. Tegelikult oli see nüüd võib-olla pisut liiga karmilt öeldud, sest Boriss Rudenko kriminullisugemetega ulmekal “Ei mingit probleemi!” polnud ju vist iseenest suur midagi viga, kuid meeles pole sellest loost mul teps mitte midagi muud, kui see, et tuleviku Venemaal tapavad miilitsad kurikaelu talongide eest. Üle lugema aga kah ei kipu, sest oli pigem selline möh-elamus.

Maria Galina “Lodusaared” – küll enam-vähem loetavalt kirja pandud, kuid minu jaoks ilma igasuguse poindita fantasy. Peale loo lõpetamist jäi õhku ainult küsimus, et mida paganat autor selle looga öelda tahtis? Sellele küsimusele ei vasta ka BAAS-is arvustanud, kes lugu taevastesse kõrgustesse kiidavad. Milles see headus siis seisneb? Mina aru ei saanud.

Ning põhimõtteliselt sama küsimus Oleg Divovi loo “Meie töötame raha eest” kohta. Žanr oli küll teine – minu lemmik – ning lisaks tekkisid paralleelid X-meestega, mis pole ju samuti halb. Ning tõepoolest, lugu ise oli loetav ning pilt  jooksis pidevalt filmina silme ees… aga… see lõpp?  Mis mõte kogu sellel jahmerdamisel ja mutandiküttimisel oli? Moraal “ära loo koletisi” sellises võtmes väga ei töötanud. Kui see muidugi üldse selle loo moraal oli.

Kogumiku lugude ülevaate lõpetuseks jätsin nimiloo, milleks on Andrei Stoljarovi “Kaaren”. Paraku mitte sellepärast, et tegu oleks hiilgava looga, vaid vastupidi – nagu üleval korra vihjatud sai – tegu oli kohutavalt tüütu jutuga. Just sellepärast mul selle mitte just kõige mahukama kogumiku lugemine nii kaua – kuid! – aega võttiski, sest olles “Kaarnaga” vast veerandi peale jõudnud, käsi lihtsalt ei tõusnud seda enam öökapilt võtma. Või kui tõusiski, siis tuli peale lehekülge-kahte kohe tukk peale. Küljeluu küll julgustas, et point on ju hea, aga selleks ajaks kui sinnamaanijõudsin, olin omadega nii läbi, et ei tahtnud “absoluutsest tekstist” midagi kuulda ega näha. Võib-olla, kui see lugu oleks kümme korda lühemana kirja pandud, oleksin ehk midagigi nautinud, aga võib-olla ka siis mitte. Nii, et iroonilisel kombel oli see jutt sealkirjeldatud “absoluutse teksti”, mis lugeja enasse neelab, täielik vastand. Ja ma ei kahtlegi, et oma osa selle teksti mittenautimisel võis mängida vene klassikalise kirjanduse vähene tundmine, kuid tõlkija oleks võinud selle peale ju tulla ning loo joonealuste märkustega varustada. Ainus, mida vähekenegi hindasin, olid selgelt äratuntavad Peterburi kirjeldused. Ja kui see jutt juba selles köites olema pidi, siis antoloogia enda pealkirjaks oli see tõesti ainumõeldav valik.

Lõpetuseks veel pisut (tegelikult heatahtlikku 🙂 ) kriitikat kogumiku enda kohta. Autoritutvustustes ootaksin ma isiklikult pigem rõhu asetamist just neile juttudele, mis kogumikus endas, mitte muu ja pealegi veel eesti keeles mitteilmunud loomingu tutvustamist. Ma tahaks teada, mis mõlkus koostaja peas, kui ta ühe või teise loo valis. Jah, ma saan aru, et paljude juttude puhul võib vastused olla triviaalsed – raha, tekstide pikkus jms. Kuid ikkagi, miks just see jutt, mida koostaja ise sellest arvab jne. Arvi Nikkarevi suguse intelligentse inimese põhjendusi oleks kena lugeda. Tõsi, BAAS-is Arvi pisut põhjendabki, aga seal mõjub see natuke tagantjärgi enda kaitsmisena, mis oleks võinud olemata olla, kui saaksime neid valikukriteeriume  raamatust endast lugeda.

Kogumiku kujundusliku poole pealt jäi sedakorda hambusse tagakaas. Mitte, et sel midagi suurt viga oleks, aga see on veidi ebaühtlases stiilis kujundatud: kui mõne tsitaadi alla on kirjutatud autor ja jutt, kust see pärineb, siis teise alla vaid autori nimi ja kolmanda alla miskipärast veel “nii tutvustab /…/ mutandikütte lühiromaanis /…/”. Millest selline stiililine kõikumine?

Hoolimata sellest, et tegemist pole just “Skarabeuse” kuldmunaga ja mina hindasin kogumikku BAAS-is juttude aritmeetilise keskmisega, milleks oli koolipoisi hinne, siis kokkuvõttes olen ostu ja lugemiselamusega ikkagi pigem rahul – kasvõi sellepärast, et sain taas kuue vene autoriga tutvust tehtud, kellest varemalt midagi ei teadnud. Väärtus seegi, nii et aitäh ja jõudu-jaksu koostajale edaspidiseks sel tänamatul teel.

Teised on arvanud nii:

loterii: Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)
NUXXBOOKS: Kaaren
(Ulme)pärlid kõigesööjale – Jaan Martinsoni raamatublogi