jump to navigation

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Advertisements

Anne Leinonen “Teislane” 30.07.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
5 kommentaari

Kohalik...

Jätkan kirjastuse “Skarabeus” möödunudaastase ulmeantoloogia “Soome ulme” juttude arvustustega, kuigi juttude endi lugemisest on juba üle aasta möödas. Järg kadus ära siis, kui kohe peale loo lõpetamist muljeid kirja ei pannud ja vahepeal igasugu muud (ka mitteulmelist) kraami lugesin. 😳

Anne Leinoneni jutt “Teislane” tuligi seetõttu uuesti üle lugeda, sest ausalt öeldes polnud suurt midagi meeles. Kas näitab see seda, et jutt oli hea või halb, eks seda võite arvustuse põhjal ise otsustada, kallid lugejad (kui teid üldse peale nii pikka vaikuseperioodi enam on 🙄 ).

Loo tegevus toimub ühel planeedil, kus inimeste ekspeditsioon on (vahe)maandumise teinud. Planeedi põlisasukad on üsna veidrad ja seda mitte niivõrd oma välimuselt vaid oma käitumiselt. Nad on nimelt täiesti isetud. See väljendub esiteks nende omanimes — teislased ehk teised, need kes tulevad esimeste järel.  Kuid kui nemad on teislased, siis kes on esiklased? Tulnukatest inimesed loomulikult.

Jutt on kirja pandud ühe kohaliku silme läbi vaadatuna ja kirjeldab peamiselt tema isevärki suhet ühe Jooimi nimelise inimesega. Suhtest ei puudu ka seks, kuigi ka see on sama kummaline ja perversne nagu lugu tervikuna.

Ega rohkem ei tahagi sisust kirjutada. Ja mitte sellepärast, et rikuks puänti või midagi, sest see sel lool minu arvates puudub, vaid pigem sellepärast, et siis kisuks selliseks põhikooli tasemel ümberjutustuseks.

Mõtlesin pärast lugemise lõppu jupikese aega sellele, kas sel lool oli üldse mingi point või mitte ja kas ehk sellepärast ei jäänudki see jutt mulle esimese lugemise järel meelde? Jõudsin järeldusele, et mingi iva seal siiski peitub: viide inimkonna ja inimloomuse ahnusele, isekusele, enesekesksusele… tühisusele. Kas oleme me väärt eksisteerima, kui me vaid võtame, kuid ei anna?

Siiski ei jätnud see jutt mulle erilist muljet, ei raputanud ega isegi kõigutanud. Ulmekirjanduse BAAS-i läks hindeks “neli” — hea, kuid on ka paremaid samataolisi tekste ette sattunud.

Anne Leinonen “Tss, tss! tegid need” 06.05.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
5 kommentaari

Moslemitudruk

Erinevalt eelmisest jutust antoloogias “Soome ulme”, on mul Anne Leinoneni loo “Tss, tss! tegid need” sisu ka aastapäevad peale lugemist meeles. Samas, kuna jutt on lühike ja ma puänti välja rääkida ei taha, olen ikka lõhkise küna ees ja sisututvustus tuleb nigel. 😦

Peategelaseks on üks koolikiusamise ohvriks langenud väike moslem. Kiusamise põhjuseks pearäti kandmine keskkonnas, kus see läänelike tavade järgi kombeks pole. Loo lõpuks saavad kiusajad oma tahtmise ning rebivad räti maha. Ja siis — “Tss, tss!” tegid need… 😎

Lugu on ilmselgelt inspireeritud mõne aasta tagusest ühiskondlikust diskussioonist (peamiselt Prantsusmaal), kas moslemid tohivad koolis oma usuga seonduvat traditsionaalset riietust kanda. Samas on Anne Leinoneni jutt sellise mõnusa kiiksuga ja hoopis teise nurga alt kirja pandud. Eesmärgiks panna lugeja mõtisklema, kas võõra vägisi endasarnaseks sundimine on ikka mõistlik või ehk tasub neid sellistena, nagu nad on, endi kõrval aktsepteerida.

Igatahes mulle see jutt meeldis — lühike ja lööv. BAAS-i läks kirja “viis”.

Anne Leinonen “Valged lõngad” 02.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Heiki Raudla illustratsioonSoome ulmekirjaniku Anne Leinoneni jutt “Valged lõngad” (eesti keeles antoloogias “Aphra”) on väga mitmeti mõistetav lugu. Ütlen seda nii oma kogemuse põhjal kui ka Ulmekirjanduse BAAS-i arvustusi lugedes. Samas, hoolimata sellest, kas sellest loost saadakse mitmeti (või ei saada üldse) aru, on ühisosa selles, et ei mina ega mu kaasarvustajad ei pea seda lugu oma lemmikuks. 😐

Sisust niipalju, et ühes uurimislaboris hoitakse kinni üht naist, kellel on üleloomulik võime leida võimalike tõenäosuste hulgast endale sobivaim. Kuidas ta seda teeb, ärge küsige. 🙄 Autor viitab Schrödingeri kvantteooriale. Igal juhul rakendab naine oma võimet hüljatud kassipoegade päästmiseks… 😕

Minu esimesed emotsioonid vahetult peale jutu lugemist olid, et lugu oli loetav, kuid kuradi segane. 🙄 Saatuse tahtel juhtus aga kohe peale lugemist mulle kätte populaarteaduslik dokumentaalfilm “What the Bleep Do We Know!?”, mis seletab jutus käsitletud teooriat dumbuseritele lahti. Kokkuvõtteks muutis see film minu arvamust jutust paremaks ehk ma mõistsin veidi paremini, mida autor öelda tahtis. Samas, jutu üle ma vaevalt enam pikemalt mõtisklen, küll aga filmi ainetel. 😛