jump to navigation

Arthur C. Clarke “Comarre’i lõvi” 12.12.2011

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
2 kommentaari

Comarre'i lõvi“Orpheuse Raamatukogu” on järjekordne Eesti ulmesari, sedakorda kirjastuselt “Fantaasia”, koostajaks Raul Sulbi. Varem on sarjas ilmunud kolm raamatut, kuid nende lugemise vastu on mul huvi puudunud, sest: Lovecrafti Cthulhu-õudus jätab mind enamaltjaolt külmaks (lauamäng “Mansions of Madness” on erand 🙂 ); Charles Stross’i “Accelerando” jättis kirjanikust nii hea mulje, et ei taha seda mingi lühiteksti lugemisega ära solkida; ja Howardi fantasy‘t ma ei loe… sest ma ei loe üldjuhul üldse mingit fantasy’t.

Kui aga kirjastus “Fantaasia” andis oma Facebooki lehel teada, et neljas sarja raamat on Arthur C. Clarke’ilt, siis… ma pidin selle saama. 😛 Tormasin siis laupäeval peale tööpäeva lõppu Rahvusraamatukogus toimuvale kirjastuste jõulumüügile, kus juba oma kraami kokku pakkiva kirjastuse esindaja käest raamatu ka 8 euro loovutamisel kätte sain.

Õhtul kodus viskasin ajutiselt kõrvale hetkel pooleli oleva “Tuhat ja üks ööd” ning asusin lugema. Ning lugesin ja lugesin, kuni see ca 60-leheküljeline lühiromaan läbi sai.

Raamatu sisust on Ulmekirjanduse Baasis ammendava ülevaate andnud kogumiku koostaja Raul Sulbi ja seega ma sellest siin uut kokkuvõtet tegema ei hakka. Pigem panen kirja oma arvamuse ja esmamulje nii konkreetsest raamatust kui ka “Orpheuse Raamatukogu” sarjast üldisemalt.

Raamatut ostma ja lugema meelitatati mind eelkõige kuulsa nimega, kuid ka sellega, et raamatu tutvustuses viidati Clarke’i romaanile “Linn ja tähed”, mille paralleeltekstiks “Comarre’i lõvi” olevat. Olgem ausad, oleks piisanud lihtsalt Arthur C. Clarke’i nimest, sest Mirabilia sarjas ilmunud romaaniga mina mingeid sarnasusi ei leidnud. Õigemini, sarnasusi võib leida, kuid minu arvates on need pigem otsitud — “Comarre’i lõvi” on ikkagi täiesti iseseisev tekst.

Ulmejutus hindan ma eelkõige ideed. Erinevalt romaanist “Linn ja tähed”, mis on väärtuslik juba ainuüksi kirjaniku pillatud mõttetera (tsiteerin mälu järgi) “ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa” pärast, ei pakkunud “Comarre’i lõvi” suurt midagi uut. Tõsi, pildike oma fantaasiamaailmas vegeteerivatest inimolenditest on päris hea, kujutlemaks inimtsivilisatsiooni üht võimalikku arenguteed, kuid midagi taolist oleks nagu juba kuulnud, näinud, lugenud… Hoiatusena see igatahes ei mõjunud, päris mõistlik valik minu arust. 😈

Kui tahta sellele tekstile veel midagi ette heita, siis võiks viriseda kirjaniku kirjeldatud releede plõksumise üle ning küsitavusi tekitas ka see, kuidas oma fantaasiamaailmas viibivad unenägijad aastaid elus püsisid. Kuid mul pole kombeks sedasorti tehniliste pisiasjade järgi juttu hinnata. Kokkuvõtteks oli ju tegemist täiesti kobeda tekstiga. Mitte küll tippteosega, kuid täiesti “nelja” väärt oli see lugu küll.

See ei puutu küll otseselt asjasse, kuid ka Raul Sulbi järelsõna oli väga asjalik ja informatiivne. Selgus, et enamik Clarke’i eesti keeles ilmunud tekste on mul loetud. Kui keegi teab viidata, kust saaks kuulata Eesti Raadios järjejutuna ette loetud tekste või lugeda “Põhjanaelas” ilmunud jutte, oleksin väga tänulik.

Lõpetuseks aga paar sõna sellest, millise mulje see lühiromaan mulle “Orpheuse Raamatukogu” sarjast jättis. Ühe sõnaga: odav. Teise sõnaga: tagasiminek. Kuid et vältida isiklikke solvumisi, seletan lahti.

Leian, et 8 eurot (või rohkemgi, oleneb ostukohast), on sellise vihiku eest ikka väga palju küsitud. Ma küll ei tea kirjastamise hindu, kuid mina tarbijana ostaks sarja raamatuid kõige rohkem 3 eurose kaanehinnaga. No sest ei saa ju rohkem küsida sellise must-valges trükis brožüüri eest, mis oma välimuse järgi oleks pärit nagu 90-aastate algusest. Ma saan aru, et kirjastajad on taotluslikult üritanud “”Loomingu” Raamatukogu” järele aimata, aga… ajad on teised. Inimeste võimalused on teised. Kui Nõukogude ajal sai raamatuid pea valimatult endale lubada igaüks, sest need maksid sõna otseses ja kaudses mõttes kopikaid, siis praegu peab oma valikuid hoolikalt kaaluma. Nii kahtlengi, kas tasub sellise hinna juures osta sarja järgmist raamatut “Professor Dowelli pea”, või peaks end siiski kõiki põhimõtteid eirates lõpuks mõne avaliku raamatukogu lugejaks registreerima, sest isegi minusugune aeglane lugeja suudab selliseid vihiku mõõtu teoseid kahenädalase tagastustähtaja piires läbi lugeda.

Arthur C. Clarke “Viimnepäev” 16.01.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

LubasimeTEHTUD!

Ulme suurmeistri Arthur C. Clarke’i lühilugu “Viimnepäev” on mõnusalt patsifistlik kirjatükk. Kauge planeedi Thaar asukad avastavad, et neist viiesaja valgusaasta kaugusele jääv Päike on plahvatamas ning homo sapiens hävimisohus. Paraku on ainuke meie liigi esindaja, kellega nad ühendust saavad, elus ja inimestes pettunud raketiteadlane…

Kahjuks peab ütlema, et pilamine pole vanameister Clarke`i parim külg — naerma see tragikoomiline lugu mind ei ajanud. Küll parandas veidi asja Mario Kivistiku mahlakas ja maalähedane tõlge.

Samas on lool sügav mõte sees. Lausa (inimkonna) elu mõtte üle pani see lugu mind mõtisklema. Kas elada selleks, et teisi hävitada? Või oleks parem kohe kõigele ja kõigile lõpp teha? Või on siiski tunneli lõpus valgus ning seda va inimeselooma saab muuta? 😕