jump to navigation

Arvi Nikkarev “Kaaren” 10.03.2014

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , , ,
1 comment so far

KaarenKirjastus “Skarabeuse” ulmeantoloogiaid ja -kogumikke ostan ma ikka ja alati, et väikekirjastust toetada ning nii ei olnud ka eelmisel aastal ilmunud vene ulmejuttude antoloogia “Kaaren” erandiks. Tegemist on siis juba kolmanda idanaabrite ulmeantoloogiaga eesti keeles, eelmised olid siingi blogis lahatud “Muumia” ja paraku minu poolt küll loetud kuid õigel ajal arvustamata jäänud “Munk maailma äärel”.

“Kaaren” koondab endasse kuue autori üheksa ulmejuttu. Kuna autoreid endid on antoloogia koostaja Arvi Nikkarev raamatu lõpuosas ise tutvustanud, siis nendel ma ei peatu ning räägin juttudest endist.

Kuna lugesin “Kaarnat” üsna pika perioodi vältel, siis on lugemiselamustel aega olnud settida ning tuleb nentida, et praegu neid ridu kirja pannes ja sisukorrale otsa vaadates oli osade juttude sisu üsna häguselt meeles – on see hea või halb, sellest edaspidi – ning mälu värskendamiseks tuli pöörduda Ulmekirjanduse BAAS-i poole.

Pean ütlema, et tegemist oli selles mõttes üsna erilise kogumikuga, et mulle enim meelde jäänud ja meeldinud jutud polnud valdavalt minu lemmikžanrist, teaduslikust fantastikast. Näiteks Aleksei Kalugini “Serjožik” – pigem õudusjutt, lihtsa voodoo temaatikaga pealegi. Kuid lugu istus, sest oli kuradima hästi ja kaasahaaravalt kirja pandud. Kindlasti ei ole ma siin nüüd objektiivne, kuid oma osa selle loo heaks hindamisel mängib ka asjaolu, et peale antoloogia tatina veninud nimilugu oli seda kohe eriti kerge lugeda. Sisust saab rohkem lugeda BAAS-ist, aga kes klikkida ei viitsi, siis nii palju ütlen, et kerge alaarenguga noormees mängib savikujukestega ning tema mäng mõjutab päris tugevalt päriselu. Veelkord – mõnus. Lisaks kirja pandud kirjaniku silmade läbi ja nii venepärane, nii et võta või tõe pähe. 🙂

Või siis fantasy-žanrisse kuuluv Svjatoslav Loginovi “Quest”. Nagu nimigi ütleb, on tegemist klassikalise seikluslooga, kus kamp võlureid, sõjamehi ja muid tegelasi asub teele Keelatud Maale, et öelda oma omakasupüüdmatud soovid, mis ka täide lähevad. Paralleelid Strugatskite kultuslooga “Väljasõit rohelisse” on ilmsed, kuid see minu silmis loo väärtust ei kahanda. Nagu ka seegi, et arvasin juba üsna alguses ära, millega see lugu päädib. Oli ikkagi hea – taaskord seepärast, et oli ladusalt loetav, mis lühijutu puhul sugugi mitte vähetähtis pole. Samas polnud tegemist sugugi vaid kerge meelelahutusega, loos peitus ka teatav moraal.

Veidi vähem on meeles kaks fantasy-lugu: sama autori “Rotipüüdja Hans” ja Boriss Rudenko “Semiliranda kingid”, kuid loetavad lood ning oma moraaliga olid needki.

Ning plusspoolele tõmbaks joone alla kogumiku ainukese sci-fi žanri looga, mis mulle korda läks – selleks on Maria Galina “Teejuht”. Kuigi ka selles loos ei toimunud tegevus kuskil kaugel kosmoses, vaid meie oma heal vanal Maal, oli viiteid ümbritsevale maailmale oi kui palju, nii et materjali jätkuks veel päris mitme loo, kui mitte romaani jaoks. Kuigi sisult oli lugu tegelikult ju keskaegse nõiajahi ümberjutustus ulmevormis. Peale pikki üksinduseaastaid naaseb Maale kosmoses “ussiauke” otsiv teejuht koos oma “juhtkoeraga” – võõra intelligentse eluvormiga argos.  Ning just see argos põhjustabki nõiajahi, sest paistab, et inimestel on kaasasündinud vastumeelsus olendite vastu, kes suudavad mõtteid lugeda. Tõsi, mitte küll päris otse, kuid riivet oma privaatsusele tundsid kõik “loomaga” kokkupuutunud. Ja nii see algas… Mõnus jutt, mis mind isiklikult taaskord mõtlema paneb, mis selles kellegiga täielikus sümbioosis elamises ikkagi niivõrd hirmsat on, et seda iga hinna eest vältima peab?

Aga nüüd siis kogumiku ülejäänud lugudest, millest tegelikult kirjutada ei tahakski, kuid objektiivsuse huvides siiski peab. Tegelikult oli see nüüd võib-olla pisut liiga karmilt öeldud, sest Boriss Rudenko kriminullisugemetega ulmekal “Ei mingit probleemi!” polnud ju vist iseenest suur midagi viga, kuid meeles pole sellest loost mul teps mitte midagi muud, kui see, et tuleviku Venemaal tapavad miilitsad kurikaelu talongide eest. Üle lugema aga kah ei kipu, sest oli pigem selline möh-elamus.

Maria Galina “Lodusaared” – küll enam-vähem loetavalt kirja pandud, kuid minu jaoks ilma igasuguse poindita fantasy. Peale loo lõpetamist jäi õhku ainult küsimus, et mida paganat autor selle looga öelda tahtis? Sellele küsimusele ei vasta ka BAAS-is arvustanud, kes lugu taevastesse kõrgustesse kiidavad. Milles see headus siis seisneb? Mina aru ei saanud.

Ning põhimõtteliselt sama küsimus Oleg Divovi loo “Meie töötame raha eest” kohta. Žanr oli küll teine – minu lemmik – ning lisaks tekkisid paralleelid X-meestega, mis pole ju samuti halb. Ning tõepoolest, lugu ise oli loetav ning pilt  jooksis pidevalt filmina silme ees… aga… see lõpp?  Mis mõte kogu sellel jahmerdamisel ja mutandiküttimisel oli? Moraal “ära loo koletisi” sellises võtmes väga ei töötanud. Kui see muidugi üldse selle loo moraal oli.

Kogumiku lugude ülevaate lõpetuseks jätsin nimiloo, milleks on Andrei Stoljarovi “Kaaren”. Paraku mitte sellepärast, et tegu oleks hiilgava looga, vaid vastupidi – nagu üleval korra vihjatud sai – tegu oli kohutavalt tüütu jutuga. Just sellepärast mul selle mitte just kõige mahukama kogumiku lugemine nii kaua – kuid! – aega võttiski, sest olles “Kaarnaga” vast veerandi peale jõudnud, käsi lihtsalt ei tõusnud seda enam öökapilt võtma. Või kui tõusiski, siis tuli peale lehekülge-kahte kohe tukk peale. Küljeluu küll julgustas, et point on ju hea, aga selleks ajaks kui sinnamaanijõudsin, olin omadega nii läbi, et ei tahtnud “absoluutsest tekstist” midagi kuulda ega näha. Võib-olla, kui see lugu oleks kümme korda lühemana kirja pandud, oleksin ehk midagigi nautinud, aga võib-olla ka siis mitte. Nii, et iroonilisel kombel oli see jutt sealkirjeldatud “absoluutse teksti”, mis lugeja enasse neelab, täielik vastand. Ja ma ei kahtlegi, et oma osa selle teksti mittenautimisel võis mängida vene klassikalise kirjanduse vähene tundmine, kuid tõlkija oleks võinud selle peale ju tulla ning loo joonealuste märkustega varustada. Ainus, mida vähekenegi hindasin, olid selgelt äratuntavad Peterburi kirjeldused. Ja kui see jutt juba selles köites olema pidi, siis antoloogia enda pealkirjaks oli see tõesti ainumõeldav valik.

Lõpetuseks veel pisut (tegelikult heatahtlikku 🙂 ) kriitikat kogumiku enda kohta. Autoritutvustustes ootaksin ma isiklikult pigem rõhu asetamist just neile juttudele, mis kogumikus endas, mitte muu ja pealegi veel eesti keeles mitteilmunud loomingu tutvustamist. Ma tahaks teada, mis mõlkus koostaja peas, kui ta ühe või teise loo valis. Jah, ma saan aru, et paljude juttude puhul võib vastused olla triviaalsed – raha, tekstide pikkus jms. Kuid ikkagi, miks just see jutt, mida koostaja ise sellest arvab jne. Arvi Nikkarevi suguse intelligentse inimese põhjendusi oleks kena lugeda. Tõsi, BAAS-is Arvi pisut põhjendabki, aga seal mõjub see natuke tagantjärgi enda kaitsmisena, mis oleks võinud olemata olla, kui saaksime neid valikukriteeriume  raamatust endast lugeda.

Kogumiku kujundusliku poole pealt jäi sedakorda hambusse tagakaas. Mitte, et sel midagi suurt viga oleks, aga see on veidi ebaühtlases stiilis kujundatud: kui mõne tsitaadi alla on kirjutatud autor ja jutt, kust see pärineb, siis teise alla vaid autori nimi ja kolmanda alla miskipärast veel “nii tutvustab /…/ mutandikütte lühiromaanis /…/”. Millest selline stiililine kõikumine?

Hoolimata sellest, et tegemist pole just “Skarabeuse” kuldmunaga ja mina hindasin kogumikku BAAS-is juttude aritmeetilise keskmisega, milleks oli koolipoisi hinne, siis kokkuvõttes olen ostu ja lugemiselamusega ikkagi pigem rahul – kasvõi sellepärast, et sain taas kuue vene autoriga tutvust tehtud, kellest varemalt midagi ei teadnud. Väärtus seegi, nii et aitäh ja jõudu-jaksu koostajale edaspidiseks sel tänamatul teel.

Teised on arvanud nii:

loterii: Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)
NUXXBOOKS: Kaaren
(Ulme)pärlid kõigesööjale – Jaan Martinsoni raamatublogi

Advertisements

Arvi Nikkarev “Perpendikulaarne maailm” 12.03.2012

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
1 comment so far

Eelmises kolmes postituses arvustasin Arvi Nikkarevi koostatud Kir Bulõtšovi autorikogumiku “Perpendikulaarne maailm” kolme lühiromaani eraldi. Kuid siiski moodustavad need kolm lugu raamatuna ühtse terviku ning sestap väärib see kogumik veel üht, kokkuvõtvat postitust.

Alustame sellest, et kahtlemata on kirjastus “Skarabeus” taaskord teinud tänuväärset tööd – nagu ma juba esimese jutu arvustuses mainisin, pole Kir Bulõtšovi ulmejutte eesti keeles just liiga palju avaldatud. Jah, loomulikult mäletavad kõik minuealised oma lapsepõlvest värvilist multifilmi “Kolmanda planeedi saladus”, mille stsenaariumi autor just Kir Bulõtšov ongi. Kuid vaevalt on samapalju eestlasi mõnd tema ulmeteost lugenud.

Ka mina olin varem lugenud vaid paari-kolme Kir Bulõtšovi lühijuttu “Skarabeuse” vene ulme antoloogiatest. Paraku need aga erilist muljet ei avaldanud. Seekordsesse kogumikku tundub aga tõepoolest olevat sattunud kirjaniku loomingu parim osa. Ühe erandiga – kogumiku nimilugu mulle isiklikult ei meeldinud, kuid ülejäänud kaks olid tõelised pärlid.

Kuna nii minu arvamus kui ka nende juttude lühitutvustused said juba varasematesse postitustesse kirja, siis ei hakka neid siinkohal kordama. Kiikasin selle asemel netti, et vaadata, mida teised on kirjutanud.

Kristjan Rätsep kirjutab oma blogis Digital Nerdland, et tema oleks kogumikust rohkem žanripuhast teaduslikku fantastikat oodanud. Mina fännina samuti, kuid kirjaniku loomingust ja stiilist üldisemalt annab minu meelest just seesugune kooslus – üks teaduslik-fantastiline, üks satiiriline ja üks alternatiivajalooline lugu – nagu praegu kaante vahele saanud on, parema üldpildi.

Kirjandusblogi loterii autor leiab minuga sarnaselt, et kogumiku vingeim lugu oli viimane, alternatiivajalooline “Tõrge-67” ning kahetseb, et seda lugu pole avaldatud mõnes laiadele massidele rohkem kättesattuvas raamatusarjas näiteks “”Loomingu” raamatukogus”. Jääb üle vaid nõustuda, lugu on tõepoolest seda väärt.

Veel üks blogi, mida ma pole varem lugema juhtunud, trakyllmaprokrastineerinj2lle, teeb samuti kogumikust kokkuvõtte. Autor on kõikide lugude suhtes küllaltki kriitiline, kuid leiab parima olevat siiski kogumiku nimiloo. Nõrgimaks hindab ta avalugu, põhjusel, et sealkirjeldatud vaenulik planeet oli kuidagi trafaretne. Nõus, kuid loo raskuskese polnud ju üldse võõra planeedi kirjeldusel, vaid sellesse keskkonda asetatud inimkoloonia väärtushinnangute muutumisel olelusvõitluse tingimustes.

Ka trükipressis on see tagasihoidliku kujundusega kogumik tähelepanu pälvinud. Raamatusõber Ants Vill teeb Linnalehes kogumikust ülevaate, kuid üllatab oma järeldustega – mina isklikult pean esimest lugu, “Mäekuru”, ikkagi puhtakujuliseks inimkonna olelusvõitlusest kõnelevaks teaduslikuks fantastikaks – seoste otsimine Siberisse küüditatud haritlastega jääb mulle mõistetamatuks kõrgeimaks pilotaažiks.

Õhtulehe raamatublogis kirjutab raamatust aga selle väljaande spordiajakirjanik ning minu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja Jaan Martinson. Spordikommentaatorile omaselt lühidalt ning konkreetselt. Taaskord saab enim kiita viimane lugu.

Ning lõpetuseks kokkuvõte Ulmekirjanduse BAAS-ist. Nii kogumiku tervikuna kui ka selle jutud eraldi on fännid vastu võtnud vägagi positiivselt, hinnates kõiki keskmise hindega üle “nelja”. Vaid kröömikesevõrra paremad hinded on saanud “puhas” ulme ehk siis avalugu.

Üldiselt tundubki kõigi arvustuste põhjal, et hardcore ulmefännid hindasid kogumiku juures pigem rohkem teaduslikku fantastikat, samas kui tavalugejat köitsid enam “pehmemad” lood. Järelikult on seal midagi igaühele – seega õnnestunud kooslus. Ka minult saab raamat Ulmekirjanduse BAAS-is hindeks “viie” – mis on parem, kui minu poolt lugudele eraldi antud hinnete aritmeetiline keskmine. Võin vaid kahetseda, et ei lugenud seda raamatut enne 2011 aasta Stalkeri hinnete andmist – just minu hääl oli see, mis “Perpendikulaarsel maailmal” parima antoloogia või kogumiku tiitli saamisest puudu jäi: häältega 50 vs 49 võitis “Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall”. Püüan end edaspidi parandada ja uued ostetud raamatud kohe läbi lugeda, mitte neid raamaturiiuli lugemata raamatute kuhja alumisteks jätta…

Arvi Nikkarev “Soome ulme” 23.08.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
7 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Kuigi Arvi Nikkarevi koostatud Soome ulme antoloogia kirjastuselt “Skarabeus” on mul juba ammuilma läbi loetud, venis ja venis kokkuvõtva postituse tegemine. Lausa niivõrd, et mõned lood tuli lausa mitu korda, mälu värskendamiseks, üle lugeda. 😳

Kuid nüüd, kus lõpuks kõik jutud on arvustatud, saan ka antoloogiat tervikuna hinnata. Kõige lihtsam oleks seda teha puht matemaatiliselt: üksikutele juttudele Ulmekirjanduse BAAS-is antud hinnete aritmeetilise keskmise põhjal. Aga kuna see on kuidagi kuiv ning ilmselt ei pakuks ei selle blogi lugejatele, ega ka mulle endale midagi, siis toon parem välja mulle enim ja vähem meeldinud jutud.

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu “Lendav Hollandlane” ja Anne Leinoneni lühiloo “Tss, tss! tegid need”. Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani “Berliini näitelavad”, Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti “Baby Doll” ja Jenny Kangasvuo fantasy “Igas lihatükis on tahe”.

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt “(Kui) Zirma on olemas”. Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! 🙂 Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast “Aphra” lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. 😳 Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

See, et “Soome ulme” antoloogia mitte ühtegi tänavuaastast ulmefännide auhinda “Stalker” ei pälvinud, on lihtsalt õnnetu juhus — pole midagi parata, kui Poul Andersoni ülitugev autorikogu samal aastal ilmuma juhtub… Olgem ausad, ka mina andsin oma hääled (nii palju, kui neid kipaka hääletussüsteemi tõttu arvesse võeti 👿 ) Poul Andersoni kogumikule. Suurmeistri talendi vastu ei saa. Kuid sellest hoolimata platseerus “Soome ulme” igati auväärsele teisele kohale! 😎

Mida veel “Skarabeuselt” oodata, kui naabrite ulmet on juba läbi kahe Vene ja ühe Soome ulme antoloogia kodumaise lugejani toodud? Läti ulmet? 😆 Sest kirjutas ju selle kirjastuse eestvedaja mulle kingituseks saadetud Vene ulme antoloogia “Munk maailma äärel” pühenduses:

Andreas, kui ma tahan lugeda ulmekogumikku, siis ma teen selle.
20.06.2009 Arvi

Äkki sa, Arvi, tahad lugeda Läti ulmet? Mina küll tahaksin. 😉

Arvi Nikkarev “Pilet utoopiasse” 31.10.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: , , , , ,
4 kommentaari

Alar Raudoja kujundus

Tõmban joone alla uusimas eestikeelses ulmeantoloogias “Pilet utoopiasse” ilmunud juttude arvustustele ning panen kirja oma arvamuse antoloogiast, kui tervikust. Esiteks aga veelkord suur tänu Arvile, et ta selle raamatu mulle kinkis! Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus saame me ikka kingitustena! 🙂

Hakatuseks kordan iseennast, kui ütlen, et Skarabeuse kolmas antoloogia, “Pilet utoopiasse”, on parim viimasel ajal eesti keeles ilmunud ulmeantoloogia — ütlesin need sõnad ju samuti Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia “Muumia” arvustuse juures. Aga kordamine on teadupärast tarkuse ema. 😀 Ja pole midagi teha, kuid “Pilet utoopiasse” on veelgi parem, kui “Muumia”.

Jällegi polnud antoloogias ühtegi mitteulmelist lugu (kuigi mõned Bruce Holland Rogersi lühijutud olid sellised piiripealsed) ning see on minu meelest väga suur pluss ning edasiminek. Skarabeuse varasemates ulmeantoloogiates ja kogumikes oli neid tõrvatilgana mõjuvaid kriminulle ja õudukaid ikka liiga palju. 😐

Kuigi antoloogiasse kogutud lood olid kõik üsna head, pole mul raske välja tuua, millised neist said mu absoluutseteks lemmikuteks. Kahtlemata oli parimatest parim antoloogia nimilugu, Robert Sheckley “Pilet Tranaile”, kuid ka teine Sheckley kirjutatud jutt, “Seitsmes ohver”, ei jäänud sellele alla. Väga tugeva emotsiooni tekitasid Orson Scott Cardi “Kuninglik liha” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all”. Ning viimasepeal idee peitus David Langfordi jutus “Teistsugune pimedus”.

Toon välja ka antoloogia nõrgimad lood. Minu jaoks olid nendeks Harlan Ellisoni “Klaasikillud” ning Bruce Holland Rogersi “Surnud poiss teie akna taga” ja “Don Ysidro”. Aga rõhutan veelkord, et isegi need nn “nõrgad” lood olid tegelikult täiesti rahuldavad ning mõnes teises, mitte nii tugevas antoloogias, oleksid paistnud palju paremas valguses.

Kui nüüd sisu juurest vormi juurde minna, siis juba kolmandat korda mainin Skarabeuse antoloogiaid arvustades ära Heiki Raudla illustratsioonid — need ei meeldi mulle! 😡 Aga Ulmekirjanduse BAAS-is kirjutab antoloogia koostaja Arvi Nikkarev, et juttude autoritele meeldivad. 😕 Arusaamatu, aga no las siis olla ja rohkem ma sel teemal enam Skarabeuse kallal ei vigise. Üks selge küljenduslik-kujunduslik aps on aga antoloogia koostajal küll sisse lipsanud: iga lehe, nii vasak-kui parempoolse ülaserva on trükitud kirjaniku nimi, kelle jutuga tegemist on. Aga mugavam oleks nii, et ühel neist oleks kirjas ka selle jutu pealkiri, kust raamat parasjagu avatud on.

Lõpetuseks üks oma sõnade söömine. Skarabeuse antoloogia “Aphra” arvustuses kirjutasin, et ei saa panna antoloogiale kõrgemat hinnet, kui selles sisalduvate juttude aritmeetiline keskmine. Saan küll! :mrgreen: “Pilet utoopiasse” — “5”. Mis sest, et väikese miinusega.

Arvi Nikkarev “Muumia” 28.06.2007

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags: ,
add a comment

Alar Raudoja kujundus

Juba hea jupp aega on sellest möödas, kui Arvi Nikkarevi koostatud vene ulme antoloogia “Muumia” viimase jutu läbi lugesin. Aga miskipärast polnud tahtmist antoloogia enda kokkuvõtet kirja panna — võib-olla pole suvine aeg parim aeg lugemispäeviku pidamiseks? Sest tegelikult tahaks pigem veel ja veel lugeda, üsna pikk järg on ees. Teisest küljest aga on mul tekkinud teatav kohusetunne oma lugejate ees. Kiitis ju Arvigi mulle mu blogi, kui temaga “Muumias” ilmunud juttude oma ulmelehel avaldamise asjus kirjavahetust pidasin. Ja kui leidub kasvõi üks tänulik lugeja, siis järelikult on minu kirjutatu midagi ka väärt. 🙂 Niisiis võtan end kokku ning püüan edaspidi kohe peale jutu või raamatu lõpetamist käesolevat lugemispäevikut täita.

Aga nüüd antoloogia “Muumia” arvustuse juurde.

Ausalt öeldes oli mul seda raamatut ostes üsna tugev eelarvamus. Olin seda mitmeid kordi varemgi raamatupoes käes kaalunud ja lugenud tagakaanelt sisututvustust:

Käesolev antoloogia esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda. MUUMIA novellid ja lühiromaanid on avaldatud 1990-2003.

Ning sellele järgnevat autorite nimekirja, mis mulle mitte midagi ei öelnud.

“Vene ulme sotsiaalne suund? Kas see ikka on minu jaoks?” mõtlesin. Aga lõpuks ma selle raamatu siiski ära ostsin, mis siis, et põhjus oli suht lame: kinkekaardi summa täis saamiseks. 😳 Lugedes selgus aga, et tegemist on vast ühe erilisema raamatuga, mida viimasel ajal lugenud olen — vene ulme lihtsalt on klass omaette oma erilisuses, mis samas meile, eks-sovjeetidele, ometigi nii nostalgiliselt tuttav tundub.

Kuigi antoloogias oli minu hinnangul vaid üks väga-väga hea lugu (“Küsi Caesarilt”), oli seal hulgaliselt lihtsalt häid lugusid ning natuke vähem rahuldava tasemega, kuid siiski üldjoontes loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu! Vist… Sest tegelikult kirjutasin ju Jevgeni Lukini loo “Vana asi” arvustuses, et see lugu antoloogiasse ei sobi… Aga tagantjärele annan selle siiski andeks. 🙂 Seega kui võrrelda “Muumiat” näiteks ainult selle kriteeriumi järgi minu poolt varem arvustatud lääne ulme antoloogiaga “Aphra” või Brian Aldissi loomingut koondava kogumikuga “Kontramorfoos” (kõik kolm kirjastuselt Skarabeus), platseerub “Muumia” kindlalt esikohale.

Kokkuvõtteks võingi öelda, et minumeelest olid kõik “Muumia” kaante vahele koondatud 11 juttu nii ühtlaselt hea tasemega, et lisaks oma varasematele arvustustele on mul midagi eraldi välja tuua üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): “Tahan Pariisi”, “Muumia” ja “Loojuva päikese maal”. Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu ja huumori pärast, mis neis juttudes on. Seda juba mujalt ei leia. 😎

Ahsoo, lõpuks üks väike virin ka. Ma ei saa aru, miks Skarabeus oma kogumikke illustreerima peab? Need Heiki Raudla illustratsioonid, mida ma oma arvustuste juurde skänninud olen, on ikka suht vaimuvaesed ning midagi nad raamatule juurde küll ei anna. Pigem võivad raamatupoes juhuslikule sirvijale jätta mulje, et tegemist on mingi nõmeda naljakogumikuga vms. 😐

Ja nüüd hakkan edasi lugema. Võtsin kavva, et loen lõpuks (osaliselt kordusena) läbi Frank Herberti “Düüni” sarja. Aga kardan, et kaldun sellelt teelt kõrvale, kuna “Düüni” tellised ei kuulu just mu lemmikulme hulka ning just nüüd, kus olin saanud esimese raamatu esimese saja leheküljega ühele poole, sain kätte Arvi poolt mulle tänutäheks saadetud Skarabeuse uue antoloogia “Pilet utoopiasse”. Otustatud! Palun mulle üks pilet Utoopiasse, planeet Arrakisele läheme hiljem. 😛