jump to navigation

Bruce Sterling “Skismaatriks +” 20.10.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Skismaatriks +

Ausalt öeldes olen pea kõik, mida mul Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” kohta arvata on juba eelnevates postitustes kirja pannud. Aga teeme siiski kokkuvõtte.

Kogumik koondab endasse ühes ja samas tulevikumaailmas toimuvad sündmused ning sisaldab romaani ja viis lühijuttu. Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — “Skismaatriks +” on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi. 😦

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. Peategelane seikleb seal lihtsalt seiklemise pärast, tegutseb vaid seetõttu, et autor on asjad niimoodi kirja pannud. Ei mingit (ülevamat?) eesmärki, ei mingit suuremat mõtet.

See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi “Sülem” on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka “Roosämblik” oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuigi kõvasti kesisem. Ning “Süvaaiad” sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega “Tsikaadikuninganna” ja “Kakskümmend meeldetuletust”. 🙄 Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla…

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas “Skismaatriks +” on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine. See, et raamat mulle eriti ei meeldinud — Ulmekirjanduse BAAS-i sai kirja hinne “kolm” — ei tähenda, et teised sest midagi leidnud poleks. Lisangi lõpetuseks lingid kahele teistsugusele arvamusele:

loterii: Bruce Sterling — Skismaatriks + (2008)
edasi: Skismaatriks +

Bruce Sterling “Kakskümmend meeldetuletust” 02.10.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
1 comment so far

Kurja vaimu esilemanamine

Bruce Sterlingi autorikogu “Skismaatriks +” lõpetab lühike seitsmeleheküljeline laast. Ning see on, nagu ehk pealkirjast aimata võib, omakorda kahekümneks tükiks hakitud.

Ühesõnaga, tegemist on ühe mehe elulooga.

See on ka kõik, mida ma selle teksti sisu kohta öelda oskan. Kakskümmend pildikest. Mõttetut pildikest. Seosetut pildikest. Kui mul peale nii halva jutu lugemist veel energiat jätkuks, siis parafraseeriksin need kahekümneks põhjuseks, miks mitte “Skismaatriks +”-i lugeda. 😕

Üllatavalt on see jutt Ulmekirjanduse BAAS-is vaid “neljasid” ja “viisi” saanud. Naljad, mis südamest naerma ajavad?! Parem, kui suurem osa ülejäänud tekste?! Käsitlematu… 🙄 Riskin kurje vaime välja kutsuda, aga minu poolt igatahes “kaks”. Ja madalamat hinnet ei saanud see tekst vaid oma lühiduse tõttu — autor ei tapnud mind oma mulinaga, olen õnneks veel elus! 👿

Bruce Sterling “Süvaaiad” 28.09.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Nicholsoni kraater Marsil

Bruce Sterlingi lühilugu “Süvaaiad” (kogumikus “Skismaatriks +”) toob lugejani pildikese 26. sajandi Marsilt. Jutt on loetav ka kogumiku kontekstist väljavõetuna, mingid seosed on vaid eelmise looga.

Punase planeedi maasarnastamine käib juba mõnda aega. Terraformijateks on Marsile pagendusse — või sisuliselt võlavanglasse sunnitööle — saadetud killustunud inimkonna grupeeringud.

Peategelane on ühe vormijate (end geenmuundavad inimesed) kildkonna liige, kes osaleb Ibise kraatri ümberkujundamise võistlusel, mille peaauhinnaks on — nii irooniline kui see ka pole — pääs kosmosesse, Marsi orbiidil tiirlevasse Terraform-Klastri orbitaaljaama. Irooniline seepärast, et nende tulevikuinimeste posthumanistliku filosoofia seisukohalt peaks terraformimine olema iga intelligentse rassi ülim siht. Aga kuna elu planeedi pinnal on kaugel elust paradiisiaias, siis elavad ülemkihid endiselt orbitaalkolooniates.

Lugu ongi sisuliselt võistluse kirjeldus, kus kõik ei lähe sugugi mitte nii nagu plaanitud…

Lõpp jäi mulle veidi segaseks — kes nood mässulised pärismaalased siis olid, Marsi põliselanikud või ärakaranud pagendatud? Või koguni Maale jäänud ja barbaarsusesse langenud inimkonna järeltulijad? Mine võta kinni… 🙄 Ja vahet pole, sest minu jaoks peitus selle teksti peamine iva vanas tõdemuses: kui kellelgi on kinnisidee (antud juhul terraformimine), siis ei kõhkle ta selle elluviimise nimel konkureerivaid ideid (kosmoserändude tehnoloogia) põrmu paiskamast.

Paraku pole selles tõdemuses midagi uut ja seetõttu ma seda teksti ilmselt teist korda ei loe. Mõned huvitavad ideed nagu näiteks Marsi pommitamine hiidplaneetide rõngastelt pärit jäämeteoriitidega, kuid ei midagi erilist. Hinne Ulmekirjanduse BAAS-is peegeldab minu meeleseisundit peale loo lõpetamist: kolm. Plussiga, aga siiski kolm.

Bruce Sterling “Tsikaadikuninganna” 27.09.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Cicada Queen

Loen ikka veel Bruce Sterlingi kogumikku “Skismaatriks +” ja ei saa ega saa sellega ühele poole. 😐 Miks? Sest mind lihtsalt ei köida valdav enamus neist juttudest. Kui eelmised kaks olid head, siis “Tsikaadikuninganna” kohta ei ole mul ühtki sooja sõna öelda. Kui üldse midagi…

Minu meelest on tegu niivõrd sisutühja tekstiga, et raske on üldse midagi iseloomustavat kirja panna. See lugu on lihtsalt romaani ühe igavaima osa veelgi detailsem lahtikirjutus. Samad tüütud mehhanistide ja vormijate poliitilised intriigid, kuid lihtsalt peategelane on teine. Kui kedagi peaks mingil imelikul põhjusel täpsem sisukirjeldus huvitama, siis võib Ulmekirjanduse BAAS-ist esimest arvustust lugeda.

Eriline tänu vaid mingi haige sõnavärdja eest: prospektor. Et siis kaevur, jah? Nunuh… 👿

Minu poolt läks kirja “kaks” — lugu, mis juba lugemise ajal ununeb. Halb, kuid on ka hullemaid.

Bruce Sterling “Roosämblik” 12.09.2009

Posted by mr.Costello in Ulme.
Tags:
add a comment

Ämblikuvõrk

Kui eelmine arvustatud lühijutt Bruce Sterlingi 2008 aastal eesti keeles ilmunud autorikogumikust “Skismaatriks +” kirjeldas lõhenenud inimkonna vormijate kildkonna liikmete tegemisi, siis “Roosämbliku” peategelaseks on mehhanistide fraktsiooni liige. Aeg, millal juttude sündmused toimuvad, on enam-vähem sama — mitte nii väga kauge tulevik, 23 sajandi teine pool.

Kuid jällegi, need faktid ütlevad midagi vaid inimesele, kes on juttudele taustaks olevat romaani lugenud. Samas pole need enamaltjaoult vajalikud, sest nagu “Sülem”, on ka “Roosämblik” täiesti iseseisev jutt.

Aga sisust. Tegevuskohaks on Päikesesüsteemi ääreala, Uraani rõngaste piirkond. Seal elab oma orbitaaljaamas erakuelu 200-aastane naismehhanist. Hoiab endal hinge sees, korjab rõngaste tolmust vajalikke tooraineid ja võitleb piraatidega. Muu hulgas on ta leidnud ühe bussisuuruse (iseenesest tobe võrdlus, sest vaevalt need Maast lahku löönud tulevikuinimesed teaksid, mis buss on…) toorjuveeli, mida ta üritab inimkonnaga kaubitsevale tulnukrassile maha parseldada. Tulnukad pakuvad talle enneolematuid koguseid energiat, seda universaalset intergalaktilist valuutat, kuid Roosämblik keeldub — tal pole vaja midagi, mida tal vaja pole. 🙂

Kauplemise käigus ronib Roosämbliku pähe üks neist elusolenditest, kes lisaks temale orbitaaljaamas pesitsevad — hiigelsuur värviline prussakas. Ja investorid saavad idee vahetuskauba osas. Nad pakuvad mehhanistile üht lemmiklooma, oma kapteni maskotti nagu nad seda kutsuvad. Ning lugeja imestuseks tehing sünnibki. Tõsi, klausliga, et kui kaup ei meeldi, saab selle mõne aja pärast tagastada. Siiski, mõnes mõttes oli selline lahendus ka ootuspärane, sest eelnevalt kirjeldas autor üsnagi värvikalt, kuidas erak oma emotsioone ja üksindust rahustitega leevendab.

Tulnukad lahkuvad ja Roosämblik jääb oma uue lemmikloomaga kahekesi. Kui prussakad välja arvata, muidugi. 😛 Mõne aja pärast selgub, et lemmikloom pole sugugi tavaline elukas, vaid on ilmselt vanem, kui selle kinkinud tulnukrass ise…

Ühesõnaga, lugu tõotab huvitavaks pöörata. Paraku seda siiski ei juhtu, sest lõpplahendus on minu meelest üsnagi banaalne. Mis on tõrvatilgaks meepotis, kuid ei riku seda head, ühe hingetõmbega läbi loetud juttu siiski. Nii, et Ulmekirjanduse BAAS-i hindeks “neli”.